Marion Tammet

Näitlejatehnika

Näitlejatehnika kujutab endast konkreetset meetodit, mille abil näitleja loob oma rolli või mida kasutab konkreetsete ülesannete sooritamiseks. Tehniliste metoodikatena saab käsitleda füüsilisi ja psühholoogilisi lähenemisnurki, mis peaks aktiveerima näitlejat psühhofüüsiliselt. Näitlejatehnika, kui termin, on võetud kasutusele näitlejaõppes kui ka professionaalses teatritöös, mille abil kehastatakse rolli või situatsiooni. Antud tehnikad on abivahendid näitlejale, et väljendada ennast võimalikult täpselt. Selleks, et näitleja saaks olla oma rollis võimalikult täpne, on tal vaja sellele tehniliselt läheneda. Mitmed tähtsad teatripraktikud, õppejõud ja näitlejad on loonud uusi näitleja spetsiifilisi tehnikaid. Näitlejatehnikast kirjutajaid on mitmeid. Üheks olulisemaks peetakse vene teatriprakitseerijat, lavastajat ja näitlejat Mihhail Tšehhovit. Jerzy Grotowski, Peter Brook, Eugenio Barba, Konstantin Stanislavski, R. Cohen, Yoshi Oida jt on oma mõtetega täiustanud teatrimaailma. Tšehhov ja Grotowski pidasid mõlemad oma esiisaks Stanislavskit ja nende poolt arendatud tehnikad täiustavad juba Stanislavski poolt välja töötatud süsteemi. Kõik näitlejatehnilised harjutused kannavad näitlejate endi poolt pandud nimetusi. Enamus näitlejatehnilisi harjutusi on võetud üle juba olemasolevatest süsteemidest või siis on näitlejate endi poolt välja arendatud. Need on läbi töötatud, uuritud ja edasi arendatud. Näitlejatehnilised harjutused nagu näiteks “psühholoogiline žest”, “kujutlusvõime ja tähelepanu” ja “atmosfäär” ei ütle tavalisele inimesele mitte midagi ning on teaduslikult tõestamata, kuid näitleja jaoks on need väga spetsiifilisteks ja headeks abimeesteks. Need soodustavad näitleja huvi kohtuma tundmatuga, usaldama enda intuitsiooni, olema lapsik aga samaaegselt süsteemne ning hoiduma intellektuaalsusest. Näitlejatehnilised meetodid päästavad valla näitleja loomingulise alateadvuse. Grotowski otsis treeningmeetodit, mille tagajärjel saaks näitleja olla loominguliselt pädev ja, mis tugineks tema isiklikkel seostel ja kujutluspiltidel. Harjutuste kasulikkus seisneb individuaalsetest keerukustest ülesaamises ja need on vajalikud näitleja enda treeningvormi välja kujundamiseks. Need harjutused on iga näitleja puhul kohandatavad ning isikliku lähenemisviisiga, sest iga näitleja on erinev.

Loetelu mõningatest olemasolevatest näitlejatehnikatest:

1. Meetod näitlemine
2. Psühholoogiline žest
3. Viewpoints
4. Practical aesthetics
5. Vakhtangov näitamine (demonstrating)
6. Meisneri tehnika

Viited

1. Tšehhov, M. 2008. Näitlejatehnikast. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.