Vikipeedia

Javier Cercas

hispaania kirjanik

José Javier Cercas Mena (sündinud 6. aprillil 1962 Cácerese provintsis Ibahernandos)[1] on hispaania kirjanik, tõlkija ja ajalehe El País kolumnist.

Javier Cercas
Javier Cercas (2019)
Sünninimi José Javier Cercas Mena
Sündinud 6. aprill 1962 (62-aastane)
Ibahernando (Hispaania)
Rahvus hispaanlane
Haridus Barcelona autonoomne ülikool, Barcelona ülikool
Elukutse kirjanik, ajakirjanik, tõlkija, lektor
Žanr romaan, kroonika, essee
Kirjandusvool sürrealism
Tuntud teoseid "Salamise sõdurid", "La velocidad de la luz", "Anatomía de un instante"
Abikaasa Mercè Mas

Ta on töötanud aastaid ülikooli filoloogiaprofessorina. Tema looming on peamiselt narratiivne ja seda iseloomustab eri kirjandusžanrite kombineerimine, mitteilukirjanduse kasutamine ning kroonika ja essee ühendamine fiktsiooniga.

Pärast tema eduka romaani "Salamise sõdurid" ("Soldados de Salamina") ilmumist on ta loomingut tõlgitud enam kui 20 riigis [1] ja üle 30 keelde.[2]

Javier Cercas külastas 2023. aastal festivali HeadRead.[3]

Elukäik muuda

Lapsepõlv ja noorukiiga muuda

Loomaarsti poeg[4] Javier sündis Ibahernandos, väikeses Hispaania omavalitsuses Cácerese provintsis Extremaduras.[1] 1966. aastal, kui Javier oli neljaaastane, kolis pere Gironasse.[4] Kuni 15. eluaastani käis ta igal suvel oma sünnikandis ning tihedaid suhteid on ta Ibahernandoga hoidnud tänaseni.[5]

Noorukieas hakkas Cercas huvi tundma kirjanduse ja filmi vastu.[6] Mõned tema pereliikmetest olid falangistid, kaasa arvatud isa, kuid temal hakkas Hispaania kodusõjast omaenda nägemus kujunema, kuna luges selle teema kohta palju.

Noorus ja täiskasvanuiga muuda

1985. aastal lõpetas Cercas Barcelona autonoomse ülikooli hispaania filoloogia erialal, hiljem omandas Barcelona ülikoolis samal erialal ka doktorikraadi. Ta töötas kaks aastat USA-s Illinoisi ülikoolis, sel perioodil kirjutas ta ka oma esimese romaani. 1989. aastast töötas ta Girona ülikoolis hispaania kirjanduse õppejõuna, ühtlasi kirjutas ajalehtedele artikleid ja retsensioone. Ta kirjutab siiani regulaarselt ajalehe El País katalaanikeelses väljaandes ja ajalehe pühapäevanumbris.[1][4]

Pärast mitut aastat Barcelonas naasis ta 1999. aastal koos naise ja pojaga Gironasse. Kuni 2000. aastani oli Cercas väga vähe tuntud kirjanik. Seda võib hinnata asjaolu järgi, et samal aastal ilmunud hispaania kirjanike antoloogias ("Páginas amarillas")[7] on tema oma põlvkonna autorite nimekirjast puudu. Vaatamata sellele innustas tema sõber, tuntud tšiili kirjanik Roberto Bolaño, teda oma talendi pärast kirjutamisega jätkama.[6]

2001. aastal avaldas Cercas oma romaani "Salamise sõdurid" ("Soldados de Salamina"), mis tegi temast ülemaailmselt tuntud kirjaniku ja mille eest ta pälvis mainekatelt kirjanikelt suurepärast kriitikat, nende hulgas olid Mario Vargas Llosa,[8] JM Coetzee, Doris Lessing, Susan Sontag ja George Steiner. [9] Selle teose arvukas müük võimaldas kirjanikul pühenduda üksnes kirjutamisele ja jätta töö filoloogia õppejõuna. [10] Kaks aastat hiljem ilmus romaan David Trueba juhtimisel filmina.

Tema järgmine romaan, "La velocidad de la luz" (2005), kinnitas taas kirjaniku kvaliteeti. Lisaks sellele, et ajaleht La Vanguardia ja ajakiri Qué Leer pidasid teost aasta raamatuks, võitis see ka mitmesuguseid auhindu.[1] Oma järgmistes teostes, "Anatomía de un instante" (2009), "Piiriseadused" ("Las leyes de la frontera", 2012), "El impostor" (2014) ja "El monarca de las sombras" (2017), näitas autor üles suurt huvi Hispaania kodusõja ja Hispaania üleminekuperioodi vastu.

2020. aasta seisuga on tema teoseid tõlgitud enam kui 20 keelde. Eesti keeles on Toledo kirjastus välja andud kaks tema teost – "Salamise sõdurid" ("Soldados de Salamina") ja "Piiriseadused" ("Las leyes de la frontera"). "Salamise sõdurid" ilmus Mari Laane tõlkes 2015. aastal[11] ja "Piiriseadused" Riina Roasto tõlkes 2018. aastal[12] – ja kirjastus Varrak ühe tema teose – "Terra Alta" (2023) Merilin Kotta tõlkes. Ise on ta tõlkinud kaasaegseid katalaani autoreid ja H. G. Wellsi.

Stiil ja mõjutused muuda

Cercase proosale on omane mitteilukirjanduslikkus, milles segunevad tõesed ja väljamõeldud faktid, kusjuures mõlema piirid jäävad segaseks.[5] Kirjaniku jaoks on iga romaan autobiograafiline, lisaks peab sellega kaasnema ka katarsis, mõni pääsemise vorm. Sellist kirjanduse nägemise viisi, mis kehtib struktuuris ja lugude jutustamisviisis, on paljud tunnustanud, aga on ka saanud kriitikat näiteks kirjanik Félix de Azúalt ja ajakirjanik Arcadi Espadalt, kes pooldavad selgemat piiri fiktsiooni ning reaalsuse vahel.[13] Tema teosed leiavad peamiselt aset linnamiljöös, toimuvad olevikus või lähiminevikus ja on sõbraliku ja mõnikord ka humoorika tooniga.

Mis puutub kirjutamisprotsessi, siis autori enda sõnul algavad kõik tema romaanid küsimusega, vaatamata sellele, et need on väga erinevad, ning raamat tegeleb vastuse otsimisega, milleni lõpuks ei jõuta või on küsimus hoopis ise vastuseks.[6] Kirjanik väidab, et uue romaani alustamisel on tal sellest ainult ähmane ettekujutus, mis määratleb end teose arenemisel.[5] Ta on öelnud, et tema ideaaliks on "kergesti loetavad ja raskesti mõistetavad romaanid", nagu see on tema lemmikromaani "Don Quijote de la Mancha" puhul.

Cercas peab argentina novellikirjanikku Jorge Luis Borgest üheks oma suurimaks mõjutajaks ja kirjutamise stiimuliks,[6] tema teoste lugemist alustas ta neljateistkümneaastaselt.[4] Lisaks ta ütleb, et tema jaoks on kaks kõige tähtsamat kirjanikku Borges ja Franz Kafka.[5]

Cercase jaoks on kolumnisti roll peaaegu vastupidine romaanikirjaniku rollile, ehkki üks on võimeline teostama mõlemat probleemideta.[14]

Poliitiline ideoloogia muuda

Cercase romaanid ja kroonikad on tavaliselt tugeva poliitilise sisuga, milles ta avaldab autorina suundumust vasakpoolsusele, aga on samas ka vasakpoolse diskursuse ja riigi aktuaalse olukorra kriitik. Ühtlasi on ta tuline vastane Francisco Franco diktatuurile, kes on intellektuaalide, ajakirjanike ja poliitikutega vaielnud vastutuse üle Hispaania kodusõja, diktatuuri ja Hispaania ülemineku perioodi ajal. Teiste seas on ta debateerinud José Ignacio Werti ja Gregorio Morániga.

Ta on peaaegu kogu oma elu elanud Kataloonias, kuid peab end oma sõnadega "katalaanilikuks Extremadura elanikuks või katalaaniks, kes ei suuda Extremadura elanikuks olemist lõpetada (või vastupidi)". Kataloonias esineb tugev rahvuslus, mis toob mõnikord kaasa ülejäänud Hispaaniast iseseisvumise tunde.

Cercas hoidub üldiselt natsionalismist,[6] kuna peab seda kire küsimuseks, erinevalt iseseisvusest, mis on poliitiline küsimus, mille üle hädavaevalt arutatakse ja millega ta oleks nõus ühinema, kui tõestatakse, et Kataloonia või Baskimaa iseseisvus võiks olla nende elanikele kasulik. Rahvusluse vastasus on talle põhjustanud tülisid teiste kirjanike ja ajaloolastega, näiteks Joan B. Cullaga, ning pannud teda avalikult kritiseerima ETA toetajatest meeleavaldajaid. Samuti on ta avaldanud oma poolehoidu föderaalse Euroopa vastu.[15]

Cercas on ateist ja kirikuvastane ning ta tunneb suurt huvi Vatikani poliitika vastu.[16]

Teosed muuda

Romaanid muuda

  • 1987 – "El móvil"
  • 1989 – "El inquilino"
  • 1997 – "El vientre de la ballena"
  • 2001 – "Soldados de Salamina" (eesti keeles "Salamise sõdurid", ilmunud Toledo kirjastuses 2015, tlk Mari Laan)
  • 2005 – "La velocidad de la luz"
  • 2009 – "Anatomía de un instante"
  • 2012 – "Las leyes de la frontera" (eesti keeles "Piiriseadused", ilmunud Toledo kirjastuses 2018, tlk Riina Roasto)
  • 2014 – "El impostor"
  • 2017 – "El monarca de las sombras"
  • 2019 – "Terra Alta" (Premio Planeta 2019) (eesti keeles "Terra Alta", ilmunud kirjastuses Varrak 2023, tlk Merilin Kotta)
  • 2021 – "Independencia"[17]

Artiklid muuda

  • 1998 – "Una buena temporada"
  • 2000 – "Relatos reales"
  • 2006 – "La verdad de Agamenón"
  • 2016 – "Formas de ocultarse"

Esseed muuda

  • 1993 – "La obra literaria de Gonzalo Suárez"
  • 2016 – "El punto ciego"

Muud teosed muuda

  • 2002 – "Una oración por Nora"
  • 2003 – "Diálogos de Salamina: un paseo por el cine y la literatura"
  • 2013 – "Cartes entre Sant Jordi & el Drac"

Tõlked muuda

  • 1992 – Francesc Trabal, "El hombre que se perdió"
  • 1997 – H. G. Wells, "El país de los ciegos y otros relatos"
  • 1997 – Quim Monzó, "Guadalajara"
  • 1998 – Sergi Pàmies, "La gran novela sobre Barcelona"
  • 2002 – Ponç Puigdevall, "Àlbúm Galmes"
  • 2003 – Quim Monzó, "Ochenta y seis cuentos"
  • 2004 – Quim Monzó, "Splassshf"

Proloogid muuda

  • 2012 – Felipe Alaiz, "El arte de escribir sin arte"

Auhinnad muuda

"Salamise sõdurid"

  • Premio Salambó de Narrativa 2001
  • Premio Qué Leer
  • Premio Cristol
  • Premio Llibreter
  • Premio Cálamo 2001
  • The Independent Foreign Fiction Prize (Suurbritannia)
  • Premio Grinzane Cavour (Itaalia)
  • Premio de la Crítica de Chile (Tšiili)
  • Premi Ciutat de Barcelona
  • Premio Ciudad de Cartagena
  • Medalla de Extremadura 2005

"La velocidad de la luz"

  • Premio Arzobispo Juan de San Clemente
  • Cartelera Turia
  • Athens Prize for Literature

"Atonomía de un instante"

  • Premio Nacional de Narrativa 2010
  • Premio Internacional Terenci Moix 2010
  • Premio Mondello 2011 (Itaalia)

"Las leyes de la frontera"

  • Premio Mandarache 2014

"Terra Alta"

  • Premio Planeta 2019

Muud auhinnad

  • Grinzane Cavour 2003
  • Premio de la Crítica de Chile
  • Prix Jean Monnet
  • Premio Fundación Fernando Lara
  • Premio Internazionale del Salone del Libro di Torino 2011
  • Premio Lara
  • Premio de Periodismo Francisco Cerecedo 2019

Isiklikku muuda

Poliitik Alejandro Cercas on tema nõbu.

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Javier Cercas: Biografía". ClubCultura.com (hispaania). Originaali arhiivikoopia seisuga 20. märts 2015. Vaadatud 15. juuni 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  2. ↑ "Lo nuevo de Javier Cercas, en septiembre". El Mundo (hispaania). Madrid. 25. juuli 2012. Vaadatud 14. detsember 2013.
  3. ↑ "Javier Cercas » HeadRead 2023". HeadRead 2023. Vaadatud 3. novembril 2023.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 "Javier Cercas". Librería el Tranvía (hispaania). Originaali arhiivikoopia seisuga 15. september 2011. Vaadatud 16. juuni 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Mari Cruz Vázquez (2. veebruar 2012). "Javier Cercas, Escritor". Vivir Extremadura (hispaania). Vaadatud 16. juuni 2013.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Guido Carelli Lynch (11. november 2012). "Javier Cercas: "El nacionalismo es la peste, pero en literatura es el horror"". Clarín (hispaania). Vaadatud 15. juuni 2013.
  7. ↑ Mitmed autorid. "Páginas amarillas". Lengua de trapo (hispaania). Originaali arhiivikoopia seisuga 19. jaanuar 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  8. ↑ Mario Vargas Llosa (3. september 2001). "El sueño de los héroes". El País (hispaania). Grupo Prisa. Vaadatud 16. juuni 2013.
  9. ↑ Cercas 2005.
  10. ↑ Guido Carelli Lynch (11. november 2012). "Javier Cercas: "El nacionalismo es la peste, pero en literatura es el horror"". Clarín (hispaania). Vaadatud 15. juuni 2013.
  11. ↑ "Salamise sõdurid". Toledo kirjastus. Tartu. Vaadatud 10. detsember 2020.
  12. ↑ "Piiriseadused". Toledo kirjastus. Tartu. Vaadatud 10. detsember 2020.
  13. ↑ Milagros Pérez Oliva (20. veebruar 2011). "En defensa de Cercas y de la verdad". El País (hispaania). Grupo Prisa. Vaadatud 19. juuni 2013.
  14. ↑ "JAVIER CERCAS: LA HISTORIA NUNCA SE REPITE EXACTAMENTE SINO CON MÁSCARAS DIVERSAS". La Tundra (hispaania). 16. oktoober 2019. Vaadatud 3. mai 2020.
  15. ↑ Javier Cercas (20. oktoober 2015). "Tres futuros para Cataluña". El País (hispaania). Grupo Prisa. Vaadatud 16. november 2015.
  16. ↑ Javier Cercas (27. märts 2013). "El Gran No". El País Semanal (hispaania). Grupo Prisa. Vaadatud 26. oktoober 2013.
  17. ↑ "Javier Cercas publicará en 2021 su nueva novela 'Independencia'". europapress (hispaania). 26. oktoober 2020.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Javier_Cercas&oldid=6581080"