Gloria Gaynor

Gloria Gaynor (sünninimega Gloria Fowles; sündinud 7. septembril 1949 New Jerseys) on Ameerika Ühendriikide laulja. Gaynor on enim tuntud oma diskoajastu suurima hiti “I Will Survive” poolest, mille eest ta võitis 1980. aastal ka Grammy auhinna parimadiskosalvestise eest.

Gloria Gaynor
Gloria Gaynor, 2014
Sünninimi	Gloria Fowles
Sünniaeg	7. september 1949 New Jersey
Elukutse	laulja

Gloria Gaynori lapsepõlv

Gloria Gaynor sündis 7. septembril 1949. aastal Newarkis, New Jerseys. Gaynori ema, Queenie May Proctor, oli õmbleja ja isa, Daniel Fowles, oli laulja ja pillimees, kes esines ööklubides.

Gaynor kasvas üles viie venna ja ühe õega. Tema vennad laulsid gospelis ja ajapikku moodustasid nad koos sõbraga kvarteti. Gaynoril ei lubatud meestest koosnevas grupis laulda. Samuti ei lubatud tema nooremal vennal Arthuril seal osaleda, sest too oli veel liiga noor. Fowles’ide majapidamine oli vaene, kuid alati muusikat täis. Olenemata sellest, et Gloria isa ei olnud suurema osa tema lapsepõlvest kohal, oli tema emal imeilus lauluhääl ja ka ülejäänud perekonnale meeldis laulda. Kui Gaynor oli veel väike, oli tema emal kurgu operatsioon, mille tagajärjel kaotas ta oma lauluhääle. Peale seda palus ema tihti, et tütar talle tema lemmiklugusid laulaks. “Ma ei arvanud, et ta kunagi minu laulmisele tähelepanu oleks pööranud,” meenutab Gaynor ühes intervjuus Guidepostile “Ja seal ta oli, palumas minult ühte oma lemmikutest.” Gaynori enesekindlus sai kindlust juurde, kui ta oli 13-aastane ja laulis parasjagu ühte populaarset laulu oma perekonna kortermaja koridoris trepi all. Naabrinaine, kes ülevalt teda kuulis, olevat üllatusest hüüdnud: “oh, ma arvasin, et see tuleb raadiost.”

Gloria Gaynori muusikaline areng

1960ndatel liitus Gaynor ansambliga The Soul Satisfiers. Gaynor laulis The Soul Satisfiers’iga umbes aasta aega, mille jooksul ta tegi tiiru peale klubidele USA idaosas ja Kesk-Läänes. Tema esimene läbimurre tuli, kui laulja ja produtsent Johnny Nash avastas Gaynori Wagon Wheel Club’is ja palus teda lauljaks ühele loole, mida ta parasjagu produtseeris. Loost “She’ll be Sorry” sai kohalik hitt ja Gaynor võitis laiema publiku tähelepanu.

Gaynor kehtestas ennast rollis “first lady of disco” aastal 1973, kui ta avaldas laulu “Never Can Say Goodbye”, mis lõpetas poplugude edetabelis üheksandal kohal, ja millest sai esimene päris diskohitt. Gloria andis aastatel 1973–1981 igal aastal välja vähemalt ühe albumi ja need kõik jõudsid edetabelites 40 hulka. Tema enimmüüdud album on “Love Tracks”, mis tuli välja 1978. aastal, ja millel on tema tuntuim laul – “I Will Survive”. See on Gloria seni kõige suuremaid hitte, jõudes 1979. aastal kiiresti edetabelite tippu. See lugu on ameeriklaste eri põlvkondades väga populaarne, sümboliseerides ellujäämist ja põlgust. See singel võitis Gaynorile tema esimese Grammy auhinna – parim disko salvestis – aastal 1980 ja on siiani laul, mida tema karjääriga kõige lähedamalt seostatakse.

Veidi enne seda, kui Gaynor salvestas loo “I Will Survive”, öeldi lauljale, et ta jääb tõenäoliselt eluks ajaks halvatuks. Ühel esinemisel juhtunud õnnetuse tagajärjel sai Gaynor ohtliku seljavigastuse. Kandes seljatuge, mis ulatus tema kaenlaalustest puusadeni, veeretati Gaynor ratastoolis stuudiosse, kus ta salvestas oma karjääri ühe kuulsama laulu. Kuigi Gaynor on öelnud, et ta teadis, et loost saab hitt, ei taibanud ta kunagi, et sellest saab tema isiklik hümn. Üllatavalt, Gaynori plaadifirma president, nägi loos vähe potentsiaali, hoolimata sellest, et peaaegu kõik ülejäänud olid loo edus kindlad. Veebruariks 1979. aastal, vaid natukene aega peale laulu ilmumist, oli lugu edetabelites esimesel kohal. “I Will Survive”, on jätkuvalt üks nõutumaid laule läbi aegade ja on samuti väga populaarne karaoke valik. Sellest ajast saadik, kui lugu välja anti, on seda tõlgitud umbes 20 keelde. Muuhulgas on tehtud ka populaarne prantsuskeelne versioon, mille laulis sisse Regine.

Hoolimata Gaynori populaarsusest ja edust, ohustasid tema muusikukarjääri probleemid abielus ning narkootikumide ja alkoholi kuritarvitamine. Nagu paljud New Yorgi populaarse klubi Studio 54 kliendid, tarvitasid ka Gaynor ja tema mänedžerist abikaasa kokaiini. 1997. aastal ilmunud autoribiograafias “I Will Survive” räägib Gaynor, kuidas Simon ja ta ise lõpuks sellest kõigest ära tüdinesid ja hakkasid oma elule suuremat tähendust otsima. 1980ndate alguses keeras Gaynor narkootikumidele ja alkoholile selja ja hakkas kristlaseks. 1996. aasta intervjuus People ajalehele, rääkis Gaynor, kuidas usk aitas tal toime tulla oma ainsa õe Irma surmaga 1995. aasta sügisel. Irma oli kolme lapse ema, kelle peksis surnuks kahtlustatav narkodiiler, kui ta proovis Newarki tänaval kaklust lahutada.

Kui 1980ndate alguses „diskohullus“ vaibus, langes USA-s ka Gaynor populaarsus. Euroopas oli ta aga endiselt populaarne. 1980ndate teises pooles avaldas ta Itaalias kuus albumit ja veetis palju aega Euroopas klubides mängides. 1984. aasta albumi nimilaulu “I Am What I Am” võttis hümnina omaks geikogukond, kes selleks hetkeks oli traumatiseeritud AIDS-i leviku pärast. Peale seda on Gaynor aina rohkem hakanud pühendama oma aega heategevusele, mis on seotud AIDS-iga võitlemiseks.

Kui disko 1990ndate keskel jälle populaarsust kogus, tõusis taas ka Gaynori populaarsus. 1995. aastal avaldas ta kaks uut albumit. Esiteks “Best of Gloria Gaynor”, mille Euroopa versioon sisaldas täielikult remix’itud versiooni menuloost “I Will Survive”.  Teine album, topelt-CD pealkirjaga “I’ll be There”, andis välja Radical Records USA-s, Sellel albumil on ka Gaynor ja Isaac Hayes’i duettklassikalisest Barry White’i loost “You are my Everything”.

2000. aastate alguses astus laulja üles paljudes klubides nii USA-s kui ka mujal maailmas. Gaynor ja ta abikaasa lahutasid 2005. aastal, jättes 26 aastat abielu selja taha. Kuigi neil ei ole lapsi, on nad uhked suure hulga sugulaste üle.