Vikipeedia

Eesti tennis

Eesti tennis kajastab Eesti tennisemängu ajalugu.

Tennise ajalugu Eestis muuda

1880.–1910. aastad muuda

19. sajandi lõpus (u aastatel 1885–1887[1]) hakati baltisaksa mõisate ja rikaste linnakodanike villade juurde rajama tenniseväljakuid. Esimesed teated väljakute kohta pärinevad Avanduse ja Kumna mõisast. Linnadest said väljakud esmalt Tallinn, Narva-Jõesuu (Hungerburg) ja Pärnu, seejärel Tartu ja Kuressaare. Toona oli tennis kohalike aadlike (sh naiste) ja jõukamate rahvakihtide esindajate meelelahutus. Võistlustennist ei harrastatud.[2]

 
Tartu vana anatoomikumi esisele platsile, kus asub tänapäeval Faehlmanni monument, rajati 1902. aastal tenniseväljak[3]

Kui linnadesse rajati avalikud tenniseväljakud, tekkis vajadus tenniseklubide järele, kus hakati korraldama seltskonnaüritusi.[2] Eesti esimene tenniseklubi – Hungerburgi Lawn-Tenniseklubi – avati 1909. aastal Narva-Jõesuus.[1][2][4] Enamiku klubi liikmeskonna moodustasid Peterburi elanikud.[4] Sellele klubile järgnes 1912. aastal Pärnu Jalgratturite Seltsi tenniseosakond Pärnus ja 1913. aastal Eestimaa Lawn-Tennise Klubi Tallinnas[5]. Tartu spordiseltsi Sport juurde moodustati 1913. aastal tenniseosakond.[2][4][6] Tallinna Rattasõitjate Selts Kalev (hilisem Eestimaa Spordiselts Kalev) alustas tennisemängu arendamisega vahemikus 1908–1911.[7] Aastal 1913 valmis kalevlastel Pirita tenniseväljak, mille tegevust juhtis Eesti rahvusliku spordi edendaja Anton Õunapuu.[2]

Kui esimesed väljakud kuulusid eravaldusesse, siis tennisemängu populaarsuse kasvades hakati rajama avalikke väljakuid. Näiteks rajati 20. sajandi alguses Tallinna linnavalitsuse eestvedamisel tenniseväljakud Haljasorgu. Kuressaare linnapark sai tenniseväljaku 1901. aastal.[4] Esimene tennise sisehall asus Tartus, kus 1912. aastal üüris üliõpilasselts Sport Saksa näituse aia maneeži, et tennist saaks harjutada ka talvekuudel.[8]

19. sajandi lõpus hakati korraldama tenniseturniire. Esimesed kirjalikud andmed on säilinud 1898. aasta Kadrioru turniiri kohta[2], kus osales üheksa mängijat[4]. Samal ajal korraldati turniire ka Narva-Jõesuus.[2] 1913. aastal toimus Pirital tenniseturniir, kus meeste üksikmängus osales 20 eesti mängijat. Seda turniiri peetakse Eesti tennise alguseks.[2][4][7]

Toona puudusid tenniseklubide vahel sidemed, mistõttu venelased osalesid Narva-Jõesuu võistlustel, Riia mängijad Tartu ja Pärnu võistlustel ning baltisakslased ja eestlased Tallinna võistlustel.[4]

Suveolümpiamängude kavva lisandus tennis 1896. aastast Ateenas.[9] Eesti tennisemängijad seal ei osalenud.

1920.–1930. aastad muuda

Sõdade tõttu puudus 1920. aastate alguses uus tennisistide põlvkond. Tennisemängu levikut takistasid ka tennisereketite ja -pallide kõrge hind ning tenniseväljakute vähesus. Tasapisi hakati väljakuid taastama, aktiveerus klubitegevus, sh asutati uusi tenniseklubisid.[10] Tennis kujunes meelelahutusest spordialaks.[10][11]

1921. aastal loodi Eesti Spordi Keskliidu tenniseosakond. 1922. aastal asutati viie tenniseorganisatsiooni eestvedamisel Eesti Tennise Liit.[10][12] Enne tegevuse sundlõpetamist 1940. aastal kuulus liitu 18 klubi, mängijaid oli umbes 1500.[10]

Eesti tennise juhtrolli täitis Eestimaa Lawn-Tennise Klubi.[10][12] Selle liikmeskond koosnes põhiliselt baltisakslastest, kelle hulka kuulusid esimene naiste üksikmängu meister Ilse Grünberg-Hesse[13] ja esimene meeste üksikmängu meister Ernst Turmann[14]. Ühtlasi peetakse seitsmekordset Eesti üksikmängumeistrit Grünberg-Hesset 1930. aastate Eesti parimaks naistennisistiks. 1929. aastal rentis klubi Volta tehaselt klaaskatusega masinasaali, mis kohandati Eesti esimeseks tennisehalliks.[10] Sisetingimuste loomine tuli kasuks mängijate tasemele.[12]

Kalevi Tenniseklubi asutati 1926. aastal.[7] Kalevi ajaloos on tähtis koht Eduard Hiiopil[15], keda kutsuti Eesti tennise edendamise eest ka Eesti tennise isaks (papi Hiiop).[7][10][12] Kõik toonased tuntuimad Kalevi tennisistid olid Hiiopi õpilased, sh Salme Redlich-Kint[16], Aleksander Rubli. 1926. aastal asutasid Kalevi tennisistid ESS Kalevi Lawn-Tenniseklubi, mille edukaimad mängijad olid 1920. aastatel Kristjan Lasn[17] ja Arvid Kleinberg[18] (läksid Kadrioru klubisse üle[5]).[10] Hakati korraldama tennisekursusi algajaile.[11] 1930. aastatel kujunes Eesti naiste tennise liidriks Veera Nõmmik[19].[10]

1920. aastatel asutati Kadriorgu uus klubi: Tallinna Lawn-Tennise ja Hockey Klubi, kus suviti mängiti tennist ja talviti jäähokit (jääpalli[12]).[10] Toonane klubi esimängija oli Johan Paulson[20], keda peetakse 1920. aastate edukaimaks Eesti meestennisistiks ja kes peatas sakslaste ülemvõimu Eesti tennises. Klubi naiste esireket oli toona Johan Paulsoni abikaasa Aleksandra Paulson. 1930. aastatel valitses Eesti meeste tennist Kristjan Lasn[17].[10]

Tartus mängiti tennist Toomeoru väljakutel, mis kuulusid Akadeemilisele Spordiseltsile. 1920. aastal korraldati Tartu üliõpilaste esimesed meistrivõistlused ja 1923. aastal esimene Balti riikide üliõpilaste olümpiaad.[10]

Peale Tallinna ja Tartu tegutsesid tenniseklubid ka Narvas[1], Rakveres[1], Viljandis[21] jm.[10]

1920. aastatel hakati regulaarselt korraldama meistrivõistlusi. Esimesed Eesti meistrivõistlused tennises toimusid 1920. aasta augustis Eestimaa Lawn-Tennise Klubis Kadriorus ning nendest võtsid osa 21 meest ja neli naist kahest klubist.[10][12] 1922. aastal leidsid aset Eestimaa Lawn-Tennise Klubis Kadriorus esimesed Eesti lahtised meistrivõistlused tennises.[10] 1928. aastast korraldati regulaarselt Tallinnas Eesti-Soome maavõistlusi.[11][12] Samuti peeti maavõistlusi lätlaste ja leedulastega. 1934. aasta augustis kohtus Eesti Davise karikavõistluste matšil Poolaga (Poola võitis 5 : 0). 1939. aastal lisati tennis Eesti mängude turniiri spordialade hulka.[12]

Osaleti ka rahvusvahelistel turniiridel välismaal, sh pälvis Kristjan Lasn 1935. aastal paigutuse Wimbledoni turniiri põhitabelisse, kuid ei saanud majanduslikel põhjustel Inglismaale minna.[10][6] Olümpiamängudel ei osaletud. 1928. aastal otsustas Rahvusvaheline Olümpiakomitee jätta tennis olümpiamängude alade hulgast välja.[9]

1940.–1950. aastad muuda

1940. aastal sulges Nõukogude võim kõik spordiklubid ja -seltsid. Tallinna Lawn-Tennise ja Hockey Klubi ning Kalevi Lawn-Tenniseklubi asemele loodi Tallinna Dünamo tennisesektsioon. 1946. aastal taastati Kalev ametiühingute spordiühinguna, loodi ka tennisesektsioon. Peale Tallinna hakkas tenniseelu elavnema ka Tartus, Pärnus, Viljandis, Kuressaares, Rakveres ja Võrus.[22]

Kuigi suur osa Eesti tenniseeliidist põgenes teise maailmasõja tõttu läände või saadeti Siberisse, tekkis peagi uus mängijaskond. Võimaluse said ka need, kel polnud see enne rahalistel põhjustel võimalik.[22]

1945. aastast hakati taas korraldama Eesti meistrivõistlusi tennises, samuti osaleti üleliidulistel meistrivõistlustel.[22]

 
Willem Maris ja Toomas Leius 1959. aastal

1940. aastate esimeses pooles võidutses Eesti tennises sõjaeelne põlvkond (Kristjan Lasn[17], Evald Kree[23], Alfred Keerd[24] jt). Sama kümnendi teises pooles oli Eesti meeste tennise tipus Ottomar Alas[25], keda peeti toona üheks parimaks paarismängijaks NSV Liidus. Aastatel 1945–1949 võitis Alas 14 Eesti meistritiitlit. Naistest võidutses 1940. aastatel kolm aastat järjest (1946–1948) Ida Lellep[26].[22]

1949. aastal oli Eestis 65 tenniseväljakut ja umbes 2000 tenniseharrastajat.[22]

1950. aastatel tõusis esile Eesti tennisistide uus põlvkond (Harri Kalamäe[27], Velve Kaamann (Tamm)[28], Heldur Hiop[29] jt). Eestlased näitasid häid tulemusi üleliidulistel noortevõistlustel, nt tuli Eesti koondis 1957. aastal NSV Liidu noortemeistriks. Eesti võistkond saavutas 1955. aastal NSV Liidu meistrivõistlustel Leningradis 1956. aastal rahvaste spartakiaadil kolmanda koha, mida peetakse Eesti tennise tippaja alguseks. Eesti meeste tennise tippu tõusis Evald Kree õpilane Toomas Leius[30].[22][31]

1956. aastal tehti esimene teleülekanne tennisest, kui Kesktelevisioon näitas NSV Liidu ja Rumeenia mängu.[22][31]

1960.–1970. aastad muuda

1960. aastatel oli Eesti tennise kuldaeg. 1961. aastal võitis Eesti üleliidulised võistkondlikud meistrivõistlused Thbilisis, 1963. aastal rahvaste spartakiaadi ning 1965. aastal võistkondliku siseturniiri ja üleliidulised võistkondlikud meistrivõistlused. 1965. aastal jõudis Toomas Leius Prantsuse lahtistel meistrivõistlustel veerandfinaali.[32][33]

Eesti meeste tennises domineerisid Toomas Leius[30], Heldur Hiop[29], Eerik Kedars[34], Rein Lüüs[35], Jaak Parmas[36], Jüri Lamp[37] ja Peeter Lamp[38] ning naiste tennises Velve Tamm[28], Helgi Ustav[39], Inna Häling[40], Tiiu Parmas[41], Tiiu Soome[42] ja Maria Kull[43]. Tuntuimad treenerid olid Evald Kree[23], Valter Lamp[44], Harri Kalamäe[27], Guido Taft[45], Leo Kivi[46] jt.[32]

1962. aastal avati Kalevi spordihall koos kahe liivaväljakuga.[32]

1970. aastaid peetakse Eesti tennise languse ajaks, kuigi saavutati mitmeid pjedestaalikohti. 1971. aastal jõudis Toomas Leius koos inglanna Winnie Shaw’ga segapaarismängus Prantsusmaa lahtistel meistrivõistlustel finaali. 1972. aastal saavutas Tiiu Parmas NSV Liidu meistrivõistlustel teise koha ja 1973. aastal Toomas Leius NSV Liidu meistrivõistlustel kolmanda koha. 1975. aastal pälvis Eesti koondis Tallinnas toimunud spartakiaadil kolmanda koha.[32]

Uue tennisepõlvkonna hulgast tõusid esile Hindrek Sepp[47], Sven Eving[48], Elena Lapimaa[49] jt.[32]

1980.–1990. aastad muuda

1980. aastatel oli Eesti meestennisistide tase ühtlaselt tugev. Eesti meeste tennise tipus olid Ain Suurthal[50], Jaak Issak[51], Alar Milk[52], Teet Rätsep[53] jt. NSV Liidu koondisesse jõudis vaid Andres Võsand[54], kes sai tänu koondislase staatusele osaleda ka välisvõistlustel. Naistest olid tipus Kaja Kõnd[55] ja Helen Holter[56]. Holter kuulus ka NSV Liidu noortekoondisesse.[57][58]

1970. aastate lõpus asutatud Tallinna Spordiinternaatkooli oli 1980. aastatel koondatud peaaegu kogu noorte tenniseparemik.[57][58]

 
Rene Busch

1984. aasta olümpiamängudel Los Angeleses oli tennis kavas näidisalana, 1988. aastal Soulis sai täieõiguslikuks olümpiaalaks, kuid kehtestatud vanusepiirangu tõttu võisid osaleda vaid kuni 23-aastased mängijad. Eesti sportlased olümpiamängude tenniseturniirist osa ei võtnud.[57]

1980. aastate lõpus oli Eestis 80 liivaväljakut ja 8 siseväljakut.[58]

NSV Liidu lagunemisega lõppes spordi riiklik rahastus. See raskendas välisturniiridel osalemist. Tennises edu saavutamiseks oli vaja sponsorite tuge. Keeruliste majandusolude tõttu lahkus osa tennisiste välismaale.[57]

1990. aastate tuntuimate Eesti meestennisistide hulka kuulusid Rene Busch[59], Andrei Luzgin[60] ja Alti Vahkal[61]. Naistest tegid kümnendi lõpus debüüdi Maret Ani[62], Margit Rüütel[63] ja Kaia Kanepi[64].[57]

Pärast liitumist Rahvusvahelise Tenniseföderatsiooniga sai Eesti võimaluse korraldada rahvusvahelisi turniire, nt 10 000 dollari suuruse auhinnafondiga ITF-i turniire. Eesti tennisiste ei saatnud edu ei kodus ega analoogsetel turniiridel välismaal.[57]

2000.–2010. aastad muuda

 
Kaia Kanepi (2013)

2000. aastad märgivad Eesti tennise tõusu. Tennis muutus järjest populaarsemaks harrastajate hulgas, ehitati juurde mitme väljakuga sisehalle ja üle Eesti asutati uusi klubisid. Välismaistel suurturniiridel saavutati häid kohti.[65]

Kaia Kanepi võitis 2001. aasta Prantsusmaa lahtiste meistrivõistluste noorteturniiri, sai neli WTA turniirivõitu ja jõudis kuus korda suure slämmi turniiri veerandfinaali.[66] 2004. aastal osales Kanepi Ateena olümpiamängudel, kus kaotas esimeses ringis nii üksik- kui ka paarismängus (koos Maret Aniga). 2008. aasta Pekingi olümpiamängudel jõudis Kanepi kaheksandikfinaali, paarismängus (koos Maret Aniga) kaotas esimeses ringis. 2012. aastal loobus Kanepi vigastuse tõttu Londoni olümpiamängudel osalemast.[65] Tema kõrgeim koht üksikmängu WTA edetabelis oli 15. (2012).[64][67]

Maret Ani pääses 2006. aastal toimunud WTA turniiril Acapulcos ja 2008. aastal Estorilis poolfinaali.[62] Ani osales koos Kaia Kanepiga 2004. aastal Ateena olümpiamängudel ja 2008. aastal Pekingi olümpiamängudel paarismängus, kus kaotati esimeses ringis,[65] ning Pekingi olümpiamängudel ka üksikmängus.[62] Tema kõrgeim koht üksikmängu WTA edetabelis oli 63. (2006).[62]

Margit Rüütel võitis ITF-i turniire nii üksik- kui ka paarismängus.[65] Tema kõrgeim koht üksikmängu WTA edetabelis oli 158. (2009).[68]

 
Jürgen Zopp (2012)

Anett Kontaveit võitis tugevaid noorteturniire, sh sai 2012. aastal suure slämmi noorteturniiri finaali.[65] Kontaveit jõudis suure slämmi turniiride üksikmängudes kolmel korral (2015, 2 × 2018) neljandasse ringi ning võitis 2017. aastal WTA turniiri üksikmängu 's-Hertogenboschis. Aastatel 2011–2017 võitis Kontaveit üksikmängus 11 ja paarismängus 5 ITF-i turniiri.[69]

Eesti naiskond pääses 2009. aastal Federation Cupi Maailmaliigasse.[65]

Jürgen Zopp[70], Vladimir Ivanov[71], Jaak Põldma[72] ja Mait Künnap[73] osalesid edukalt ITF-i turniiridel. Muu hulgas võitis Põldma kolm USA üliõpilaste meistritiitlit, Zopp ATP Challengeri.[65] Zopi kõrgeim koht üksikmängu ATP edetabelis oli 71. (2012)[74], Ivanovil 310. (2015)[75], Põldmal 688. (2009)[76] ja Künnapil 705. (2008)[77].

2020. aastad muuda

Kuigi 2020. aastate esimeses pooles on esile tõusnud teisigi naistennisiste (nt Elena Malõgina, Maria Lota Kaul, Maileen Nuudi[78]), pärinevad suurimad saavutused jätkuvalt Kaia Kanepilt ja Anett Kontaveidilt.

 
Anett Kontaveit (2022)

Kaia Kanepi jõudis 2021. aasta WTA turniiril Melbourne’is ja 2022. aastal Washingtonis finaali ning 2022. aastal Austraalia lahtistel meistrivõistlustel veerandfinaali.[64]

Anett Kontaveit jõudis 2020. aastal naiste üksikmängus Austraalia lahtistel meistrivõistlustel veerandfinaali ja USA lahtistel meistrivõistlustel neljandasse ringi. 2021. aastal võitis Kontaveit WTA turniiri Clevelandis, Ostravas, Moskvas ja Cluj-Napocas ning 2022. aastal Peterburis. 2021. aastal osales ta Tokyo olümpiamängudel üksikmängus, kus kaotas esimeses ringis. Kontaveidi kõrgeim koht üksikmängu WTA edetabelis oli 2. (2022).[69] 20. juunil 2023. andis Kontaveit teada, et lõpetab pärast sama aasta Wimbledoni turniiri oma sportlaskarjääri.[79]

2020. aastatel on Eesti meistriks meeste üksikmängus saanud Vladimir Ivanov, Kristjan Tamm ja Daniil Glinka.[78] 2020. aastate alguses oli ATP edetabeli järgi Eesti meeste tennise esinumber Jürgen Zopp.[80] 9. maist 2022 sai esinumbriks Mark Lajal[80], kelle kõrgeim koht ATP edetabelis on 191. (2023).[81]

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Ulman, J. (2007). Tennise algusaastad Virumaal. Tennis, nr 3, lk 26–27.https://www.ajakiritennis.ee/wp-content/uploads/2015/02/03tennis_web.pdf
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Ulman, J; Jürine, J.; Põldoja, A.; Värv, M. (2013). Eesti tennis 100. Tallinn: Best Press. Lk 24–45.
  3. ↑ Ulman, J. (2008). Tartu tennise algusaastad. Tennis, nr 2, lk 30–32. https://www.ajakiritennis.ee/wp-content/uploads/2015/02/05tennis_web.pdf
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Jürine, J.; Põldoja, A. (2003). Eesti tennis 90. Tallinn: Indreko Press. Lk 16–21.
  5. ↑ 5,0 5,1 Ulman, J. (2008). Tennise algusaastad Kadriorus. Tennis, nr 1, lk 34–36. https://www.ajakiritennis.ee/wp-content/uploads/2015/02/04tennis_web.pdf
  6. ↑ 6,0 6,1 Ulman, J. (2008). Tartu tennise algusaastad. Tennis, nr 2, lk 30–32. https://www.ajakiritennis.ee/wp-content/uploads/2015/02/05tennis_web.pdf
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Ulman, J. (2008). Kalevi tennise algusaastad. Tennis, nr 3, lk 30–33. https://www.ajakiritennis.ee/wp-content/uploads/2015/02/06tennis_web.pdf
  8. ↑ Ainsoo, U. (2021). Klubi kujunemisest. – Toomeorus reketi ja mõistusega. Tartu: MTÜ Tartu Akadeemiline Tenniseklubi. Lk 15.
  9. ↑ 9,0 9,1 Tennis. History of Tennis at the Olympic Games (2017). e IOC Olympic Studies Centre. https://stillmed.olympic.org/media/Document%20Library/OlympicOrg/Factsheets-Reference-Documents/Games/OG/History-of-sports/Reference-document-Tennis-History-at-the-OG.pdf
  10. ↑ 10,00 10,01 10,02 10,03 10,04 10,05 10,06 10,07 10,08 10,09 10,10 10,11 10,12 10,13 10,14 10,15 Ulman, J; Jürine, J.; Põldoja, A.; Värv, M. (2013). Eesti tennis 100. Tallinn: Best Press. Lk 46–155.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 Eesti Tennis 1930/1931 (1931). Tallinn: Eesti Tenniseliit.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 12,6 12,7 Jürine, J.; Põldoja, A. (2003). Eesti tennis 90. Tallinn: Indreko Press. Lk 22–36.
  13. ↑ ESBL (2018). Hesse, Ilse. https://www.esbl.ee/biograafia/Ilse_Hesse
  14. ↑ ESBL (2021). Turmann, Ernst. https://www.esbl.ee/biograafia/Ernst_Turmann
  15. ↑ ESBL (2010). Hiiop, Eduard. https://www.esbl.ee/biograafia/Eduard_Hiiop
  16. ↑ ESBL (2010). Redlich, Salme. https://www.esbl.ee/biograafia/Salme_Redlich
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 ESBL (2010). Lasn, Kristjan. https://www.esbl.ee/biograafia/Kristjan_Lasn
  18. ↑ ESBL (2016). Kleiberg, Arvid. https://www.esbl.ee/biograafia/Arvid_Kleinberg
  19. ↑ ESBL (2018). Nõmmik, Veera. https://www.esbl.ee/biograafia/Veera_N%C3%B5mmik
  20. ↑ ESBL (2010). Paulson, Johan. https://www.esbl.ee/biograafia/Johan_Paulson
  21. ↑ Ulman, J. (2008). Viljandi tennise algusaastad. Tennis, nr 4, lk 30–31. https://www.ajakiritennis.ee/wp-content/uploads/2015/02/07tennis_web.pdf
  22. ↑ 22,0 22,1 22,2 22,3 22,4 22,5 22,6 Ulman, J; Jürine, J.; Põldoja, A.; Värv, M. (2013). Eesti tennis 100. Tallinn: Best Press. Lk 156–266.
  23. ↑ 23,0 23,1 ESBL (2016). Kree, Evald. https://www.esbl.ee/biograafia/Evald_Kree
  24. ↑ ESBL (2014). Keerd, Alfred. https://www.esbl.ee/biograafia/Alfred_Keerd
  25. ↑ ESBL (2016). Alas, Ottomar. https://www.esbl.ee/biograafia/Ottomar_Alas
  26. ↑ ESBL (2019). Lellep, Ida Elise. https://www.esbl.ee/biograafia/Ida+Elise_Lellep
  27. ↑ 27,0 27,1 ESBL (2019). Kalamäe, Harry. https://www.esbl.ee/biograafia/Harry_Kalam%C3%A4e
  28. ↑ 28,0 28,1 ESBL (2020). Tamm, Velve. https://www.esbl.ee/biograafia/Velve_Tamm
  29. ↑ 29,0 29,1 ESBL (2010). Hiop. Heldur. https://www.esbl.ee/biograafia/Heldur_Hiop
  30. ↑ 30,0 30,1 ESBL (2020). Leius, Toomas.https://www.esbl.ee/biograafia/Toomas_Leius
  31. ↑ 31,0 31,1 Jürine, J.; Põldoja, A. (2003). Eesti tennis 90. Tallinn: Indreko Press. Lk 43–88.
  32. ↑ 32,0 32,1 32,2 32,3 32,4 Ulman, J; Jürine, J.; Põldoja, A.; Värv, M. (2013). Eesti tennis 100. Tallinn: Best Press. Lk 267–427.
  33. ↑ Jürine, J. (2013). Eesti tennise poole sajandi tagused suurvõidud. Tennis, nr 2, lk 36–38. https://www.ajakiritennis.ee/wp-content/uploads/2014/10/25tennis.pdf
  34. ↑ ESBL (2014). Kedars, Eerik. https://www.esbl.ee/biograafia/Eerik_Kedars
  35. ↑ ESBL (2020). Lüüs, Rein. https://www.esbl.ee/biograafia/Rein_L%C3%BC%C3%BCs
  36. ↑ ESBL (2019). Parmas, Jaak. https://www.esbl.ee/biograafia/Jaak_Parmas
  37. ↑ ESBL (2024). Lamp, Jüri. https://www.esbl.ee/biograafia/J%C3%BCri_Lamp
  38. ↑ ESBL (2019). Lamp, Peeter. https://www.esbl.ee/biograafia/Peeter_Lamp
  39. ↑ ESBL (2010). Ustav, Heli. https://www.esbl.ee/biograafia/Helgi_Ustav
  40. ↑ ESBL (2020). Häling, Inna. https://www.esbl.ee/biograafia/Inna_H%C3%A4ling
  41. ↑ ESBL (2019). Parmas, Tiiu. https://www.esbl.ee/biograafia/Tiiu_Parmas
  42. ↑ ESBL (2019). Neiland, Tiiu. https://www.esbl.ee/biograafia/Tiiu_Neiland
  43. ↑ ESBL (2010). Kull, Maria. https://www.esbl.ee/biograafia/Maria_Aimre
  44. ↑ ESBL (2029). Lamp, Valter. https://www.esbl.ee/biograafia/Valter_Lamp
  45. ↑ ESBL (2019). Taft, Guido. https://www.esbl.ee/biograafia/Guido_Taft
  46. ↑ ESBL (2017). Kivi, Leo. https://www.esbl.ee/biograafia/Leo_Kivi
  47. ↑ ESBL (2022). Sepp, Hindrek. https://www.esbl.ee/biograafia/Hindrek_Sepp
  48. ↑ ESBL (2022). Eving, Sven. https://www.esbl.ee/biograafia/Sven_Eving
  49. ↑ ESBL (2022). Lapimaa, Elena. https://www.esbl.ee/biograafia/Elena_Lapimaa
  50. ↑ ESBL (2020). Suurthal, Ain. https://www.esbl.ee/biograafia/Ain_Suurthal
  51. ↑ ESBL (2010). Issak, Jaak. https://www.esbl.ee/biograafia/Jaak_Issak
  52. ↑ ESBL (2017). Milk, Alar. https://www.esbl.ee/biograafia/Alar_Milk
  53. ↑ ESBL (2017). Rätsep, Teet. https://www.esbl.ee/biograafia/Teet_R%C3%A4tsep
  54. ↑ ESBL (2020). Võsand, Andres. https://www.esbl.ee/biograafia/Andres_V%C3%B5sand
  55. ↑ ESBL (2020). Kõnd, Kaja. https://www.esbl.ee/biograafia/Kaja_K%C3%B5nd
  56. ↑ ESBL (2021). Holter, Helen. https://www.esbl.ee/biograafia/Helen_Holter
  57. ↑ 57,0 57,1 57,2 57,3 57,4 57,5 Ulman, J; Jürine, J.; Põldoja, A.; Värv, M. (2013). Eesti tennis 100. Tallinn: Best Press. Lk 428–499.
  58. ↑ 58,0 58,1 58,2 Jürine, J.; Põldoja, A. (2003). Eesti tennis 90. Tallinn: Indreko Press. Lk 188–235.
  59. ↑ ESBL (2021). Bush, Rene. https://www.esbl.ee/biograafia/Rene_Busch
  60. ↑ ESBL (2021). Luzgin, Andrei. https://www.esbl.ee/biograafia/Andrei_Luzgin
  61. ↑ ESBL (2021). Vahkal, Alti. https://www.esbl.ee/biograafia/Alti_Vahkal
  62. ↑ 62,0 62,1 62,2 62,3 ESBL (2022). Ani, Maret. https://www.esbl.ee/esblm/?p=5446
  63. ↑ ESBL (2015). Rüütel, Margit.https://www.esbl.ee/biograafia/Margit_R%C3%BC%C3%BCtel
  64. ↑ 64,0 64,1 64,2 ESBL (2024). Kanepi, Kaia. https://www.esbl.ee/biograafia/Kaia_Kanepi
  65. ↑ 65,0 65,1 65,2 65,3 65,4 65,5 65,6 Ulman, J; Jürine, J.; Põldoja, A.; Värv, M. (2013). Eesti tennis 100. Tallinn: Best Press. Lk 500–556.
  66. ↑ Kaia Kanepi (s. a.). Läänela. https://www.laanesport.ee/inimene/kaia-kanepi/
  67. ↑ ITF (s. a.). Kaia Kanepi. https://www.itftennis.com/en/players/kaia-kanepi/800210255/est/wt/S/overview/
  68. ↑ ITF (s. a.). Margit Ruutel. https://www.itftennis.com/en/players/margit-ruutel/800210257/est/wt/S/overview/
  69. ↑ 69,0 69,1 ESBL (s. a.). Kontaveit, Anett. https://www.esbl.ee/esblm/index.php?p=7671
  70. ↑ ESBL (2023). Zopp, Jürgen. https://www.esbl.ee/biograafia/J%C3%BCrgen_Zopp
  71. ↑ ESBL (2024). Ivanov, Vladimir. https://www.esbl.ee/biograafia/Vladimir_Ivanov
  72. ↑ ISBL (2017). Põldma, Jaak. https://www.esbl.ee/biograafia/Jaak_P%C3%B5ldma
  73. ↑ ISBL (2022). Künnap, Mait. https://www.esbl.ee/biograafia/Mait_K%C3%BCnnap
  74. ↑ ITF (s. a.). Jurgen Zopp. https://www.itftennis.com/en/players/jurgen-zopp/800238296/est/mt/S/overview/
  75. ↑ ITF (s. a.). Vladimir Ivanov. https://www.itftennis.com/en/players/vladimir-ivanov/800244130/est/mt/S/overview/
  76. ↑ ITF (s. a.). Jaak Poldma. https://www.itftennis.com/en/players/jaak-poldma/800238538/est/mt/S/overview/
  77. ↑ ITF (s. a.). Mait Kunnap. https://www.itftennis.com/en/players/mait-kunnap/800207572/est/mt/s/overview/
  78. ↑ 78,0 78,1 ETL (s. a.). Eesti meistrid aastatel 1920–2023. https://tennis.ee/eesti-meistrid/
  79. ↑ ERR (2023). Anett Kontaveit lõpetab sportlaskarjääri. https://sport.err.ee/1609012277/anett-kontaveit-lopetab-sportlaskarjaari
  80. ↑ 80,0 80,1 Leheste, Gunnar (2022). Kontaveit ja Kanepi tõusid edetabelis, Eesti meeste tennis sai uue esireketi. Delfi. https://sport.delfi.ee/artikkel/120004289/kontaveit-ja-kanepi-tousid-edetabelis-eesti-meeste-tennis-sai-uue-esireketi
  81. ↑ ATP (s. a.). Mark Lajal. https://www.atptour.com/en/players/mark-lajal/l0gh/overview
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_tennis&oldid=6648342"