Chronicon Pictum

"Chronicon Pictum" (ladina keeles 'illustreeritud kroonika') on 14. sajandi teise poole Ungari kuningriigis koostatud keskaegne illustreeritud kroonika. Kroonika koostati kuningas Lajos I õukonnas ja see esindab kuninglike õukondade rahvusvahelist kunstistiili.

Kroonika täielik pealkiri on "Chronicon pictum, Marci de Kalt, Chronica de gestis Hungarorum" ehk "Illustreeritud kroonika, Márk Kálti kroonika ungarlaste tegude kohta". Kroonikat tuntakse ungari keeles nimega "Képes Krónika" ning selle kohta kasutatakse veel nimesid "Chronica Hungarorum", "Chronicon (Hungariae) Pictum", "Chronica Picta" ja "Chronica de Gestis Hungarorum".

Kroonika ajalugu^[1] muuda

Kroonika pani Márk Kálti (ladinapäraselt Marci de Kalt) kirja veidi aega peale 1358. aastat ja selle viimased illustratsioonid lõpetati vahemikus 1370–1373. Ungari kuningas Lajos I kinkis kroonika Prantsusmaa kuningale Charles V-le, kui tema tütar Katalin oli kihlatud Charles'i poja Louis'ga.

Seejärel kingiti see aastal 1456 Serbia despoodile Đorđe Brankovićile, kelle valduses see kopeeriti. Hiljem kroonika kadus ja on võimalik, et see oli mõnda aega türklaste käes.

Kroonika ilmus teadmata viisil taas välja 17. sajandi esimeses pooles Viini kuninglikus arhiivis ja seetõttu tuntakse seda ka nimega "Viini illustreeritud kroonika". Tänapäeval hoitakse käsikirja Budapestis Széchényi Rahvuslikus Raamatukogus (Országos Széchényi Könyvtár).

Kroonikas kujutatud sündmused muuda

Kroonika 147 pilti on suurepärane teabeallikas 14. sajandi Ungari kultuuriajaloo, rõivaste ja õukonnaelu kohta. Mitmed kroonikas leiduvad miniatuurid on värvitud kullaga. Võrreldes neid miniatuure sama aja Lääne-Euroopa teistest piirkondadest pärinevate miniatuuridega, on nende kunstiline väärtus üpris kõrge. Tegelaskujud on joonistatud üksikasjalikult ja teadmistega anatoomiast. Värvitud on isegi silmamunad, mida on võimalik kontrollida vaid mikroskoobi abil.

Kõik Attilat kujutavad miniatuurid on kas soditud või isegi kustutatud (eriti viimane Attila surma kujutav miniatuur). Kuna kõik teised miniatuurid ja tekst on säilinud hästi, ei saa see olla aja põhjustatud.

Kroonika miniatuurid kasutavad ka sümbolismi: kui "esimese saabumise" (primus ingressus) kujutamisel on kasutatud kaameli kujundit, siis "teise saabumise" (secundus ingressus) kujutamisel on kasutatud hobuse kujundit. Ilmselt viidatakse sellega sellele, et ungarlaste esimene saabumine Pannoonia madalikule ei olnud edukas või juhiti see oma teelt kõrvale kultuurilistel põhjustel (nagu ka kaamel on "teelt kõrvale juhitud" hobune ja valge hobune esindab "puhast kvaliteeti"). Kroonikas kasutatud ladina keel on vigadeta ja selle kvaliteet on kõrge.

Galerii muuda

Attila
Hunnid Aquileia linna piiramas
Attila ja paavst Leo I kohtumine
Hunor ja Magor
Seitse pealikku
Pannoonia madaliku vallutamine ungarlaste poolt
Lél ja tema sarv
Suurvürst Géza
Kuningas István Püha
Kuningas László Püha
Kuningas László Püha
Kuningas Kálmán
Posada lahing
Kuningas Béla IV

Viited muuda

↑ Pražák, Nechutová, Bartoňková. "Legendy a kroniky koruny Uherské" ("Legendid ja kroonika Ungari krooni kohta"). Nakladatelství Vyšehrad, Praha. 1988. Lk 340–346.

Välislingid muuda

Kroonika digiteeritud versioon
Podhradczky József. "Chronicon Budense". 1838 (1365). Buda. Eelmise paremini loetav ladinakeelne tekst koos ladinakeelsete märkustega.
Geréb László. "Képes Krónika". Magyar Hírlap and Maecenas. 1993. ISBN 963 8164 07 7. Tõlge ungari keelde.

[1] Pražák, Nechutová, Bartoňková. "Legendy a kroniky koruny Uherské" ("Legendid ja kroonika Ungari krooni kohta"). Nakladatelství Vyšehrad, Praha. 1988. Lk 340–346.

[1]