Bon Jovi

Bon Jovi on USA (pop)rokkansambel, mis tegutseb alates 1983. aastast

Bon Jovi plaate on ansambli ligi 30 tegutsemisaasta jooksul müüdud üle saja miljoni eksemplari. Ansambel on välja andnud 9 stuudioplaati ning hulgaliselt kontsertsalvestisi ja kogumikke. Ansambli liikmed on Jon Bon Jovi ja Richie Sambora, praegusse koosseisu kuuluvad veel klahvpillimängija David Bryan ja trummar Tico Torres.

Ajalugu muuda

Ansambli loomine muuda

Ansambli Bon Jovi lugu algas 1983. aastal, kui noor rokkmuusik John Bongiovi esitas New Yorgi Power Stationi stuudios oma stuudioomanikust nõole loo "Runaway" ning sellest sai lühikese ajaga raadiohitt. Edust innustatuna otsustas John kutsuda kokku ansambli, mille moodustasid tema koolivend ja klahvpillimängija David Bryan Rashbaum, basskitarrist Alec John Such ja trummar Tico Torres. Viimasena leiti kitarrist Richie Sambora.

Algusaastad muuda

Esimene plaadileping saadi plaadifirmalt Mercury Records. Debüütalbum "Bon Jovi" ilmus 21. jaanuaril 1984 ja seda müüdi üle poole miljoni eksemplari.

1985. aasta aprillis anti välja album "7800° Fahrenheit", millelt pärinevad lood "Only Lonely" ja "In and Out of Love".

Pärast paljusid kontserte pühenduti juba proffidena järgmisele plaadile ning siit algas kvaliteetmuusika. Ansamblile tuli appi (sel ajal pea tundmatu) helilooja Desmond Child ning kokku salvestati 30 lugu, millest New Yorgi noortel lasti välja valida parimad. Kui hääletustulemused olid läbi analüüsitud, koostati menulugudest LP "Slippery When Wet", mis ilmus 1986. aastal. Ameerika singlite edetabelite tippu jõudsid lood "You Give Love a Bad Name" ja "Livin' on a Prayer" ning edaspidi sai ansambli signatuuriks kõikjal kontsertidel esimese loona kõlav hitt "Wanted Dead or Alive". Plaati müüdi lühikese ajaga 10 miljonit eksemplari ning see püsis kaheksa nädalat järjest USA heliplaatide edetabelis esikohal. Laulja John sai aga seksisümboli staatuse, poseerides kõikjal katkirebitud särgi, lühikeste kulunud teksade ja pikkade lokkis juustega.

1988. aastal jõuti järgmise plaadini "New Jersey", mille nimi näitab osariiki, kus laulja Bon Jovi sündis. Eelmise plaadi edu tuules müüdi sedagi üle viie miljoni eksemplari, millega ansambel tõusis üheks maailma juhtivaks rokkansambliks. Ainuüksi viie tegutsemisaastaga oli nende plaate müüdud üle 25 miljoni.

Edasi otsustas ansambel aja maha võtta ja pühenduda sooloprojektidele. Jon hakkas kirjutama muusikat filmile "Young Guns II", mis võitis nii Oscari kui ka Grammy auhindu; 1990. aasta kolmemiljonilise läbimüügiga vesterni heliriba tõstis singlina esikohale vapustava loo "Blaze of Glory". 1991. aastal ilmus Richie Sambora sooloalbum "Stranger in This Town", millel lõi kaasa kitarrivirtuoos Eric Clapton.

1990. aastad muuda

1992. aastal oli ansambel jälle koos, ent sedapuhku ei pakutud enam metalset rokki, vaid pisut melanhoolsemat stiili heliplaadil “Keep the Faith”. Muutunud oli ka meeste välimus, näiteks Jon kandis hoopis soliidsemaid ja lühemaid juukseid. Ent ka nende fännid olid koos ansambliga vanemaks saanud ja ülistustega võeti taas vastu menulooks tõusnud aeglane ballaad "Bed of Roses".

1994. aastal anti välja hitikogumik "Cross Road", mida müüdi taas 12 miljonit plaati. 1995. aastal järgnes hitialbum “These Days“ selliste märkimisväärsete lugudega nagu "Diamond Ring" ja "Lie to Me". Selle plaadiga tehti pikk turnee ning pärast seda võeti taas ansambliga aeg maha. Kontsertidel mängis basskitarri juba Hugh McDonald, kes asendas 1994. aastal ansamblist lahkunud Alec John Suchi.

Jon hakkas esinema filmides, millest 1996. aastal esimesena linale jõudis “Moonlight and Valentino“. 1997. aasta suvel andis ta välja oma esimese sooloalbumi “Destination Anywhere“, millele Richie Sambora vastas juba teise plaadiga “Undiscovered Soul”.

2000. aastad muuda

Bon Jovi Dublinis, 2006

Aasta 2000 tõi ansambli tagasi stuudiosse, sama aasta suve algul ilmus uus ja väga pikk plaat "Crush". Avasingel "It's My Life" möllas raadiotes ja ka klubides. Edu võtmes jätkas singel "Say It Isn't So". Selle plaadi hittsinglid "It's My Life" ja "Thank You For Loving Me" kinkisid ansamblile ka nende esimesed Grammy auhinnad aasta parima rokiloo esituse eest ning aasta parima rokkalbumi eest. 14. mail 2001 ilmus neilt kontsertalbum "One Wild Night – Live 1985–2001", millel kõlas 15 läbi aegade paremat pala. Sel perioodil jõudis Jon kaasa teha ka filmis "U-571" ja seriaalis "Ally McBeal".

Bon Jovi kaheksas stuudioalbum "Bounce" jõudis kuulajateni 23. septembril 2002. Plaat koosnes 12 loost ja oli stiililt taas puhas rock’n’roll. Esimese singlina ilmus 26. augustil "Everyday".

4. novembril 2003 andis Bon Jovi välja järjekordse hitikogumiku "This Left Feels Right". Seekord oli tegemist akustilisel muusikal põhinevate töötlustega sellistest vanadest Bon Jovi hittidest nagu "Born To Be My Baby", "Keep The Faith", "It's My Life" ja "Wanted Dead or Alive". Plaadi produtseerisid Pat Leonard, Jon Bon Jovi ja Richie Sambora ning üllatuseks lisati ka kaks kontsertsalvestist lugudest "The Distance" ja "Joey". Bon Jovi teine singel “It's My Life” akustiliselt albumilt ilmus 19. jaanuaril 2004.

16. novembril 2004 andis Island Records välja neljast plaadist koosneva Bon Jovi boxseti "100 Million Bon Jovi Fans Can't Be Wrong", mis koosneb neljast plaaditäiest avaldamata või haruldastest lauludest (lisaks lood, mis olid varem avaldatud vaid eri filmide heliribadel) ning DVD-st (Jaapani versioonil on veel üks boonus-CD).

19. septembril 2005 anti välja üheksas stuudioplaat "Have a Nice Day", mille esimene singel oli albumi tiitellugu "Have a Nice Day" ja mis ilmus 18. juulil. New Jersey rokkmuusikud tegid seekord kaastööd lauljate Sheryl Crow ja Alanis Morissette'iga ning produtsent John Shanksiga. Koostöös valmis üsna käredate kitarridega plaat, millel aeglasi ballaade esindab vaid lugu "Welcome to Wherever You Are".

Novembris esilinastus video loole "Who Says You Can't Go Home", mille autoriks on Joni vend ja kaasa laulab Jennifer Nettles country pop'i ansamblist Sugarland. Singlina ilmus see 5. detsembril 2005. Teine singel, mis tuli koos uue videoga, oli on "Welcome to Wherever You Are". Singel "Who Says You Can't Go Home" tegi USA kantriedetabelis esikohale tõustes ajalugu, sest ükski rokkansambel pole sellist trikki varem teha suutnud, samuti pärjati lugu veebruaris 2007 Grammy auhinnaga parima kantriloo kategoorias.

Edust kannustatuna andis ansambel 2007. aastal välja stuudioalbumi "Lost Highway" ja see ilmus 19. juunil plaadifirmalt Island Records. Produtsentideks Dann Huff ja John Shanks. Esimene singel “(You Want To) Make A Memory” anti raadiotele promomiseks üle 20. märtsil ja selle video on ansambli veebilehel vaadatav mai algusest. Fännidel on seni võimalik olnud nautida plaadi nimilugu “Lost Highway”, mis kõlab filmis "Wild Hogs", teine uus lugu “We Got It Going On”, duett koos Big & Rich, on selle aasta teemalooks Arena Football League'is.

2019. aasta 2. juunil esines Bon Jovi Tallinna lauluväljakul.

Diskograafia muuda

Stuudioalbumid muuda

1984 "Bon Jovi"
1985 "7800° Fahrenheit"
1986 "Slippery When Wet"
1988 "New Jersey"
1992 "Keep The Faith"
1995 "These Days"
2000 "Crush"
2002 "Bounce"
2005 "Have A Nice Day"
2007 "Lost Highway"
2009 "The Circle"
2013 "What About Now"
2016 "This House Is Not For Sale"
2020 "2020"
2024 "Forever"

Kogumikalbumid muuda

1994 "Cross Road"
2001 "One Wild Night 1985–2001"
2001 "Tokyo Road"
2003 "This Left Feels Right"
2004 "100 Million Fans Can't Be Wrong"
2010 "Greatest Hits"