Bernhard III (Saksi)

Bernhard (u 1140 – 2. veebruar 1212) oli Askania dünastiast Saksa vürst, Anhalti ja Ballenstedti krahv ning Bernburgi isand tema isapoolse pärandi kaudu. Aastast 1180 oli ta ka Saksimaa hertsog kui Bernhard III või Bernhard I.[1]

Balthasar Menciuse (Menz) puulõige aastast 1596, Bernhard hoiab oma vappi. Pealiskiri: Churfürst Bernhard (s.o. Kuurvürst Bernhard)

Elu muuda

Noorus muuda

Bernhard oli Brandenburgi markkrahvi ja Saksimaa hertsogi Albrecht Karu ja tema naise Sophie von Winzenburgi seitsmest pojast noorim. Aastal 1157 oli ta koos oma isa ja vendadega Wettinite soost Meißeni markkrahvi Konrad Suure matustel. Aastal 1159 saatis Bernhard koos oma venna Ottoga keiser Friedrich I Barbarossat Itaalia-retkel. Pärast oma isa surma aastal 1170 päris Bernhard Anhalti ja Ascaria (Aschersleben), samuti endise Gau Serimunti Saale, Mulde ja Elbe jõe vahel.

Pärast oma venna Albrechti surma aastal 1172 ilma meessoost järglasteta päris Bernhard ka tema Ballenstedti krahvkonna. Samal aastal nõudis ta keiser Friedrich Barbarossalt Riigipäeval Goslaris Plötzkau valdust, mis läks talle aastal 1173. Vaidlus kontrolli pärast Plötzkau krahvkonna üle viis sõjani Heinrich Lõviga, mis viis Ascherslebeni ja Gröningeni hävitamiseni ja peaaegu Halberstadti hävitamiseni. Sellele vaatamata oli Bernhard võimeline kindlustama oma valdust Plötzkaus.

Heinrich Lõvi langemine muuda

Kui keiser oli Heinrich Lõvi aastal 1180 riigivande alla pannud, vabastas Riigipäev ta ka tema läänidest (Würzburg ning Baieri ja Saksimaa hertsogkonnad). 13. aprillil 1180 anti Gelnhausenis Bernhardile Welfide maade idaosa, sealhulgas Bremen-Hamburgi peapiiskopkond, mis läks tema vanemale vennale Siegfriedile, ja Saksimaa hertsogkond. Viimane annetus oli siiski ilma reaalse väärtuseta, kuna see hertsogkond oli tugevasti vähendatud territooriumiga, koosnedes kolmest eraldiseisvast maatükist piki Elbe jõge: (1) Land Hadeln Otterndorfi ümbruses, (2) tükike ümber Lauenburgi ja (3) tükike ümber Wittenbergi. Varem oli hertsogkonda jotatud nii, et Bernhard sai ametliku valdusena ainult piirkonna Meißeni ja Brandenburgi margi vahel. Nende kõrval sai ta ka mitmeid väiketerritooriume: Akeni ja Wittenbergi linnad ning Magdeburgi linnakrahvkond. Tiitel Saksimaa, Engerni ja Vestfaali hertsog oli vaid paljas tiitel. Rikkad maad Engern ja Vestfaal, lisaks hertsogitiitel, anti Kölni peapiiskopkond-kuurvürstkonnale. Holsteini krahvid vabastati Saksi hertsogite vasallisõltuvusest, Stade krahvkond läks Bremeni peapiiskopile, Lübeckist sai riigilinn, Saksi Pfalz kingiti Tüüringi krahvile Hermannile ja lisaks võtsid Saksi piiskopid tagasi oma läänid. Bernhardit sunniti toetama keisrit selle taasalustatud sõjas Heinrich Lõvi vastu aastal 1181. Vaatamata kaotusele oli Heinrich Lõvi võimeline säilitama oma pärusvaldused, millest moodustati hiljem Braunschweig-Lüneburgi hertsogkond.

Valitsemine Saksimaa hertsogina muuda

Nordalbingienis ning aladel Elbe ja Läänemere vahel hakkasid Bernhardi vasallid varsti tema vastu mässama ja andsid oma toetuse Heinrich Lõvile. Bernhard püüdis ennast maksma panna tänu oma vendade Brandenburgi Otto I ja Bremeni peapiiskopi Siegfriedi toetusele. Esmalt andsid truudusvande Artlenburgi vasallid. Nende järel ka Ratzeburgi, Dannenbergi, Luckowi ja Schwerini krahvid. Siiski ei nõustunud kõige võimsam nendest vasallidest Holsteini krahv Adolf Bernhardi ülemvõimuga ja hakkas tema vaenlaseks. Konfliktid puhkesid Dithmarscheni ümbruses Lääne-Holsteinis, kuid ilma eduta Adolfi jaoks.

Pärast Adolfi kaotust sai Lauenburgist (Polabenburg) Elbe alamjooksul Bernhardi valitsemise vastaste keskpunkt. Otsustades kõrvaldada temavastase opositsiooni tema maadel, kehtestas ta mässulistel aladel kõrged maksud, mis viisid rünnakuni Lauenburgi vastu ja selle purustamiseni aastal 1182, millele järgnes kindluse taastamine.

Aastal 1183 suri veel üks Bernhardi vendadest, Werbeni krahv Dietrich, ilma neessoost järglasteta. Tema valdused langesid enamuses Bernhardile.

Sõda tõi kaasa ka Heinrich Lõvi laienemise slaavlaste maadele. Pribislavi poeg Heinrich Borwin I oli Heinrich Lõvi toetaja, nagu tema isagi, ja jäi Bernhardi vastaseks. Tema nõbu Nikolaus I (Niklot), kes sai Heinrich Lõvilt aastal 1164 Burg Malchowi, kaotas osa sellest oma sidemete tõttu Bernhardiga. Borwin liitus hertsog Bogislaw I-ga ja Nikolaus Rügeni vürsti Jaromar I-ga, kes oli ustav Taani vasall. Kuid varsti pärast seda, kui Bogislaw karistas Borwinit (vastavalt keisri salajasele käsule) Taani kuninga Knut VI abil tema keeldumise pärast vahetada lääniisandat, millega tema Elbe ja Oderi vahelised maad jagati keisririigi ja Taani vahel. Borwin võeti kuningas Knuti poolt vangi ja sunniti, nagu Nikolauski, nõustuma sellega, et tema maad on nüüd kuninga läänid. Pärast taanlaste sissetungi Pommerisse aastal 1184 ja 1185 jagas Bogislaw sama saatust.

Seoses taanlaste eduga sundis keiser aastal 1184 Bernhardi ja tema vasalli vahel peale poliitilise tasakaalu. Holsteini krahv Adolf sai vaidlusalused piirkonnad, siiski pidi ta maksma 700 marka Bernhardile ja andma truudusvande, millest ta varem oli keeldunud. Ratzeburgi krahv Bernhard ja Schwerini krahv Gunzelin pidid ka maksma. Purustatud Lauenburg ehitati üles.

Siiski puhkesid pärast Heinrichi tagasitulekut aastal 1188 jälle vaidlused Bernhardiga, kes lõpuks kaotas Bardowicki linna.

Saksimaa hertsogina oli Bernhard samal ajal ka Saksa-Rooma riigi marssal. Ta pani end selles tähtsas ametis maksma esimest korda aastal 1190 keiser Heinrich VI kroonimisel, kuid rikkus oma head suhtes keisriga oma vastuseisu tõttu pöörata Saksa kroon pärilikuks Hohenstaufenitele. Aastal 1198 toetas ta Švaabi Philippi keisrina. Philipp tapeti 21. juunil 1208 Otto von Wittelsbachi poolt Altenburgis Bambergis. Seejärel toimus uue keisri valimine Halberstadtis ja (koos Bernhardi häälega) valiti 22. septembril Otto von Braunschweig ning krooniti kohe Frankfurdis kui Otto IV.

Otto IV toetas paavsti poolt vallandatud Bremeni peapiiskopi Valdemari ametisse taastamist. Nii viis Bernhard aastal 1211 oma naisevenna Valdemari Bremeni linna, võttes de facto võimu.

Koos oma Saksi valduste vallutamisega viis Bernhard oma residentsi ja õukonna Wittenbergi. Aastal 1260 (jõustus 1296) jagasid tema pojapojad hertsogkonna Saksi-Wittenbergi (saksa: Herzogtum Sachsen-Wittenberg) ja Saksi-Lauenburgi (saksa: Herzogtum Sachsen-Lauenburg) hertsogkondadeks, viimane haldas kahte eraldiseisvat põhjapoolset territooriumi. Wittenberg jäi Askania dünastia residentsiks kuni selle liini hääbumiseni aastal 1422. Bernhardi surres 72. eluaastal maeti ta oma isa Albrechti ja mitmete vendade kõrvale benetiktlaste kloostri kirikus Ballenstedtis.

Abielud ja järglased muuda

Bernhard abiellus esiteks Taani kuninga Knut V tütre Brigittega; teiseks Tüüringi maakrahvi Ludwig II Raudse tütre Sophiaga; ning kolmandaks Suur-Poola hertsogi ja kogu Poola suurhertsogi Mieszko III Vana tütre Judithiga.

  • Esimene abielu:
  1. Heinrich (sündis u 1170 – suri 1252).
  2. Sophia, (suri 16. juulil 1244).
  3. Albrecht (sündis u 1175 – suri 7. oktoobril / 8. novembril (?) 1260).
  4. Magnus (suri noorelt)
  5. Hedwig (sündis u 1175 – suri pärast 1206).
  • Teine abielu:
  1. Johann

Märkus muuda

  1. Erinev loendamise tava tuleneb sellest, et Bernhardi hertsogkond oli kas (1) vana Saksimaa hõimuhertsogkonna järglane koos selle kahe eeneva Bernhardi-nimelise hertsogiga või (2) pärast vana hertsogkonna lammutamist aastal 1180 moodustatud palju väiksema territooriumiga jäänuk-Saksimaa, niinimetatud Saksimaa noorem hertsogkond, mille esimene sellenimeline hertsog Anhalti krahv Bernhard siis oli. Bernhardi samanimelist kauget järeltulijat loendatakse kui Bernhard II. Mõlemad tavad võistlevad, rohkem seoses Bernhardiga, keda loendatakse kas I või III, vähem seoses tema poja Albrecht I-ga, keda tavaliselt loendatakse esimeseks, kuigi tema vanaisa Albrecht Karu oli aastatel 1138 kuni 1142 esimene sellenimeline Saksimaa hertsog, siiski enne lammutamist.