August Wiera

August Daniel Wiera (28. märts 1853 Jaama mõis Tartu lähedal – 26. märts 1919 Tartu) oli eesti esimene elukutseline teatritegelane. Tartu Vanemuise seltsi näitetrupp kujunes tema innustunud juhtimisel poolkutseliseks.

Elulugu

Augusti isa Peeter Wiera oli sepp, kuid suri pikaajalise haiguse järel, kõigest kaks kuud enne oma teise poja sündi. Wiera ema Miina pidi minema ametisse Maarja-Magdaleena kirikuõpetaja Woldemar Mickwitzi juurde. Vanem poeg Kaarel anti vanaemale ja August Elistvere mõisa piimamehe Juhani kasvatada. Kahe aasta pärast võttis vanaema ka Augusti enda hoole alla.

Kuueaastaselt hakkas Wiera laulma lastekooris. Aastatel 1867–1869 õppis Wiera Maarja-Magdaleena kihelkonnakoolis. Seal paistis ta silma lauluandega. Maarja-Magdaleena koori koosseisus võttis ta osa I üldlaulupeost.

Pärast kihelkonnakooli lõpetamist asus ta 1869. aasta novembris Tartus L. Bandelier' mööblitöökojas tisleriametit õppima. Seda käsitöölisest venna nõuandel ja ema soovil. Samal ajal hakkas ta laulma ka Vanemuise seltsi kooris. Selleks pidi ta loa küsima ka oma meistrilt, kes selle lahkesti andis, kuna isegi armastas laulda. Peagi oli Wiera tegev ka seltsi orkestris, juhatas viiulikoori ning oli muuseas ka etteütleja Lydia Koidula algupärandi "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola" lavastuses 1871. aastal. Wiera Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi etendustel, et oma silmaringi avardada. Ta jälgis hoolega näitemänge ning tegi märkmeid ja plaane.

1874. aastal lõppes Wiera õpipoisipõli. Tema sellitükk võeti meistrite koosolekul vastu suure kiitusega ning ta nimetati tisleriselliks. 1878. aastal valiti Wiera näitemängu, laulukoori ning orkestri juhiks. Selts lubas talle kindla protsendi ürituste sissetulekust. Wiera jättis tisleriameti ja pühendas end täielikult teatrile.

1884–1886 tegutses ta algul näitejuht A. Mägi, hiljem Ludvig Menningu abilisena. 8. juunil 1888 sõlmis selts Wieraga lepingu, mille alusel oli tal kohustus "oma kulu ja kirjadega" korraldada kõiki seltsis läbiviidavaid näitemänguõhtuid, kontserte ja nn kuuõhtuid. Ka näitetrupi juhatamine läks Wiera kätte.

1890. aastal keelati näitemängude esitamine Vanemuise seltsis võimude poolt ära. Wiera asus taotlema iseseisva teatriettevõtja ametlikku nimetust. 1891. aastal saigi ta õiguse organiseerida teatritruppe ning anda nendega etendusi tervel Venemaal. Vanemuise näitetrupi juhina tegutses Wiera kuni seltsimaja põlemiseni 1903. aastal. Lepingut Wieraga ei pikendatud, sest uude kutselisesse Vanemuisesse teda enam ei vajatud. Seetõttu andis Wiera etendusi oma näiteseltskonnaga teiste kohalike seltside ruumides. Elatise teenimiseks oli Wiera sunnitud mängima kinodes kontrabassi, kuni Estonia ja Vanemuine talle tuluõhtud korraldasid ning suurest kitsikusest päästsid.

Wiera suri Tartus 26. märtsil 1919. Tema surma kohta on esitatud kaks varianti. Esimese kohaselt kukkus ta kokku ühel õhtul, kui läks vastu tuppa tulnud ajalehepoisile. Kutsutud tohter olevat konstateerinud peaaju rabanduse ja silmapilkse surma. Teise versiooni kohaselt olevat ta surnud üksinduses ja leitud alles mitu päeva pärast surma.

August Wiera on maetud Raadi kalmistule Amalie Konsa ja Karl Menningu kalmude lähikonda.

Andrus Kivirähk on kirjutanud näidendi "Adolf Rühka lühikene elu" (Vikerkaar 2005, nr. 1/2, lk. 13–59; ka samanimelises näidenditeraamatus 2005), kus August Wiera on üks peategelasi.

Wiera teater

Kokku anti 1613 etendust. Uuslavastusi oli aastas kuus kuni seitse, lisaks korrati vanemaid, populaarseid lavatükke. Repertuaar koosnes peamiselt tõlgitud lustmängudest ja sentimentaalsetest näidenditest. 1880. aastail püüti lavastada ka klassikat (Molière, Shakespeare, Voltaire), kuid võidu saavutas ikkagi operett ja ilunäitus ehk eksootilisi maid ja seiklusi kujutavad muusikarohked dramatiseeringud. Etendusi anti kord nädalas – seega pandi alus regulaarsele etendustegevusele.

Wiera teater oli asjaarmastajate teater. Näitemängude puhul ei püstitatud kõrgeid kunstilisi või esteetilisi eesmärke, sest publik ootas teatrilt eelkõige meelelahutust. Parimatel aegadel kuulus truppi 42 näitlejat. Paljud, eriti naisnäitlejad, esinesid varjunimede all, kuna tol ajal peeti näitlemist paheliseks ja amoraalseks tegevuseks. Näitetruppi kuulusid põhiliselt käsitöölised, poesellid, ametnikud ja muude selliste erialade esindajad, kes pidid päeval tööl olema. Kuna rollide õppimiseks oli vähe aega, kujunes Wiera teater ampluaateatriks – igal näitleja kehastas mingit kindlat rolli. Noorte armastajate rollides esinejad ei mänginud kunagi vanainimeste rolle ja vastupidi. See lihtsustas osade õppimist.

"Esimene armastaja, romantiline kangelane, isad-onud, emad-tädid, naiivitar, koomik, elumees, intrigant, kõrgest soost isik – igaüks leidis endale vastava kehastaja. Näitejuht näitas kätte tulekud ja minekud, mõõtis täpselt välja sammud paremale ning vasakule, ja nädala või kahega, harukordadel kolmega sai näitemäng küpseks. Rääkida tuli selge häälega, alati näoga saali poole."

Maailmaklassika Wiera teatris

• 1885 – Voltaire "Muhamed"
• 1886 – Moliére "Ihnuskael" ("Ihnus")
• 1888 – Shakespeare "Venedigu linna peremees" ("Veneetsia kaupmees")
• 1889 – Shakespeare "Kangekaelse taltsutus" ("Tõrksa taltsutus")

Muusikalised draamad ja laulumängud

• 1883 – Carl Maria von Weber "Preziosa ehk Mustlase tüdruk"
• 1886 – Ernst Raupach "Jenoveeva"
• 1891 – Jules Verne "Teekond ümber maailma 80 päevaga"
• 1896 – Jules Verne "Kapten Granti lapsed"
• 1898 – Jules Verne "Keisri käskjalg"
• 1894 – Peeter Jakobson "Udumäe kuningas"

Kirjandus

• Karin Kask, "Teatritegijad, alustajad" Tallinn: Eesti Raamat, 1970 (peamiselt lk 60–89)
• Lilian Kirepe, H. Pullerits, "Kui päikest sõelaga tehti", Tallinn: Punane Täht, 1974

Välislingid

• August Wiera Kirjandusmuuseumi andmebaasis "Kreutzwaldi sajand"
• "Vanemuine tähistab August Wiera sünniaastapäeva" Teater.ee, 31. märts 2003
• Ants Järv "August käis ikka hoolega saksa käsitööliste seltsi suveteatris" Teater. Muusika. Kino 3/2007
• Simmo Priks "August Wiera 150" Teater. Muusika. Kino 3/2007
• "August Wiera ja Vanemuine" Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi kodulehel