Carl Maria von Weber

Carl Maria Friedrich Ernst von Weber (18./19. november 1786 Eutin, Holstein – 4.-5. juuni 1826 London) oli saksa helilooja, dirigent, muusikakriitik, pianist ja kitarrist, üks esimesi tähtsamaid romantilise koolkonna heliloojaid, keda nimetati ka saksa romantilise ooperi isaks.

Carl Maria von Weberi teosed, eriti tema ooperid "Nõidkütt" ("Der Freischütz"), "Euryanthe" ja "Oberon", mõjutasid tugevalt saksa romantilise ooperi väljakujunemist, eriti ooperiheliloojate Heinrich Marschneri, Giacomo Meyerbeeri ja Richard Wagneri loomingut.

Ta oli ka innovatiivne instrumentaalmuusika looja. Tihti mängitakse tema teoseid klarnetile (kaks kontserti, kontsertiino, kvintett ja duo concertante). Tema klaverilooming (neli sonaati, kaks kontserti ja "Konzertstück for Piano and Orchestra in F minor") mõjutas selliseid heliloojaid nagu Frédéric Chopin, Franz Liszt ja Felix Mendelssohn.

Weberi loodud "Die Temperamente beim Verluste der Geliebten" on üks varasemaid laulutsükleid.

Weberist on olnud mõjutatud ka sellised 19. ja 20. sajandi heliloojad nagu Mihhail Glinka, Claude Debussy, Igor Stravinski, Gustav Mahler (kes lõpetas Weberi poolelijäänud koomilise ooperi "Die drei Pintos") ja Paul Hindemith (teose "Symphonic Metamorphoses on Themes of Weber" autor).

Elu muuda

Carl Maria von Weber sündis jalaväeohvitser Franz Anton von Weberi ja tolle teise naise, näitleja Genovefa Brenneri kolmanda lapsena. Carl Maria nõbu Constanze oli Wolfgang Amadeus Mozarti naine.

Noormees õppis tundma teatrielu ja selle telgitaguseid, reisides ringi isa asutatud perekonna teatritrupiga, mis esitas Baierimaa linnades populaarseid näidendeid ja singspiel'e.

Weberi isa võimaldas pojale mitmekülgse hariduse, mida küll katkestas pere sage kolimine. Muusikaharidus jäi seetõttu katkendlikuks ja juhuslikuks. Sai muusikatunde poolvend Fridolinilt, samuti õpetajatelt linnades, kus nende trupp pikemat aega peatus. Hildburgkausenis leidis õpetamiseks aega andekas kohalik muusik Johann Peter Heuschkel, kes arendas noormehe klaverimängija võimeid.

Napoleon I sõjaretkede ajal 1797. aastal jäi mõneks ajaks peatuma Salzburgi, kus sai muusikaõpetust Michael Haydnilt ning laskis trükkida oma esimesed kuus fuugat. 13. märtsil 1798 suri Weberi ema tuberkuloosi. 1798. aastal peatus trupp Münchenis. Sealgi võttis noor Weber laulutunde laulja Johann Evangelist Wallishauserilt ning sai kompositsiooni alal näpunäiteid õukonna organistilt Johann Nepomuk Kalcherilt.

Weber komponeeris Münchenis 13-aastaselt oma esimese ooperi "Die Macht der Liebe und des Weins" ("Armastuse ja veini jõud"), kuid see hävis hiljem tules. Münchenist läks trupp Freiburgi, kus 1800 valmis teine ooper "Das Waldmädchen" ("Metsatüdruk"), mille perekonna rändtrupp ka ette kandis. Seejärel valmis Salzburgis Michael Haydni juhendamisel kolmas ooper "Peter Schmoll und seine Nachbarn" ("Peter Schmoll ja ta naabrid"). Soovis oma muusikalisi teadmisi täiendada, milleks reisis Viini, et saada õpetust Joseph Haydnilt. Sattus seal aga hoopis abeé Georg Joseph Vogleri mõju alla, kes arvas ta oma lemmikõpilaseks.

1798. aastal avaldas ta Leipzigis esimest korda oma loomingut (kuus fugettat klaverile). Teised selle perioodi teosed (missa ja ooper "Die Macht der Liebe und des Weins") pole säilinud.

1800. aastal kolis perekond Freibergi, kus 14-aastane Weber kirjutas ooperi "Das stumme Waldmädchen", mis kanti Freibergi teatris ka ette. Hiljem esitati seda Viinis, Prahas ja Peterburis.

1801. aastal naasis perekond Salzburgi ja Weber jätkas õpinguid Michael Haydni juures.

Stich von C. A. Schwerdgeburth von joonistus von Weberist, 1823

Teatrireformaator muuda

17-aastaselt sai Weber Breslau (Wrocław) teatri muusikajuhiks. Ta üritas seal reformida nii teatri organisatsioonilist struktuuri kui ka orkestri koosseisu, kuid kohtas tugevat vastuseisu. Komponeeris Breslaus ooperi "Rübezahl", millest on aga säilinud vaid kolm numbrit.

Pärast Breslaud töötas Karlsruhes ja Stuttgardis, mis olid loominguliselt vähe tulemuslikud. Kirjutas seal näidenditele saatemuusikat ning töötas ümber ooperi "Das Waldmädchen", mis esitati pealkirja "Silvana" all ja sai vaid mõõduka tähelepanu osaliseks. Hiljem Berliinis oli edu palju suurem.

Esimene suurem edu saabus Münchenis ühevaatuselise koomilise ooperiga (singspiel) "Abu Hassan", mis äratas tähelepanu oma värskuse ja meloodilisusega.

1813. aastal sai Weber Praha Königliches Böhmisches Operi kapellmeistriks ja kunstiliseks juhiks ning alustas kohe teist katset reformida teatrit ja orkestrit. Tegi lauljad ansambli liikmeteks ja pani piiri nende staaritsemisele. Korraldas ümber proovide ja teose lavastamise protsessi ning reformis orkestri. Repertuaaripoliitika muudatused tähendasid peamiselt saksa romantiliste ooperite ning Cherubini, Spontini, Isouardi, Boïeldieu, Dalayraci, Méhuli, Grétry ja Charles-Simon Cateli prantslaste maitsele loodud ooperite eelistamist.

Sel ajal jäi tal endal vähe aega suuremate teoste komponeerimiseks. Kirjutas arvukalt instrumentaalmuusikat ja kantaadi "Kampf und Sieg" ("Võitlus ja võit", 1815), mis oli pühendatud Napoleoni lüüasaamisele. 1816 pani teatrijuhi ameti maha ning asus tööle Dresdeni kuningliku ooperi kapellmeistrina. Seal jätkas teatritöö ümberkorraldamise põhimõtete elluviimist, ärritades lauljaid sellega, et nõudis neilt esimestes proovides teksti ilmekat lugemist. Reformis koori, muutis pillirühmade asetust orkestris ja korraldas ümber lavavalgustussüsteemi.

1817. aastal hakkas idanema idee kirjutada ooper Johann Friedrich Kindi näidendi "Der Freischützi" ("Nõidkütt") ainetel. See kanti maestro enda dirigeerimisel tohutu eduga ette 18. juunil 1821 Berliini Schauspielhausis. Ooperit peeti otsekohe meistriteoseks. Sellest kujunes tollal õieti ainus teos, mis suutis Euroopa teatrites Rossini loominguga konkureerida. Ooperi edu innustas impressaario Domenico Barbaiat tellima samasuguse teose Viini jaoks, kuid von Weber ütles ära, sest tal oli plaanis luua grand opéra stiilis heroiline "Euryanthe", mida 1823 Viini Kärntnertortheateris ka triumfaalse eduga esitati. Sedagi ooperit on nimetatud meistriteoseks, ehkki libreto osutus suhteliselt nõrgaks, mis on suuresti takistanud ooperi laiemat esitamist.

Londonis muuda

Sel ajal vaevas von Weberit juba üha süvenev tuberkuloos, mis sundis loomingulisi plaane vähendama. Londoni Covent Garden kutsus ta komponeerima ooperit Oberto oma trupile. Honorariks määrati 1000 naela pluss veel 500 naela esitamisõiguste eest. Ta võttis ahvatleva pakkumise võeti vastu ning läks tööle Londonisse. Et paremini Inglise ühiskonda sulanduda, võttis nelja kuu jooksul 153 inglise keele tundi. Libreto valmimine küll mõneti viibis, kuid veebruaris 1825 sai ta alustada komponeerimist. Libreto oli aga eklektiline ning võimaldas luua vaid üksiknumbritest koosneva suhteliselt seosetu teose. Esietendus toimus täismajale ja oli taas märkimisväärselt menukas.

Heliloojal oli jäänud elada kaks kuud. Edule vaatamata tunnetas ta, et see teos ei vasta saksa romantilise ooperi põhimõtetele, ehkki sisaldas palju väga head muusikat. Ta kavatses teose ümber kirjutada, kuid surm astus vahele. Varem pooleli jäänud koomilise ooperi "Die drei Pintos" ("Kolm Pintot") lõpetamist pakuti esialgu Giacomo Meyerbeerile, kuid too loobus. 1888. aastal viimistles selle teose lavastamiskõlblikuks Gustav Mahler, lisades sinna muusikat von Weberi teistest teostest.

Carl Maria von Weberit tunti eksperimenteeriva ja nõudliku dirigendina. Ta oli lugupeetud ja arvestatav muusikakriitik, kes avaldas põhjapanevaid esseesid ja ülevaateid saksa romantilise ooperi arengust.

Vanemuine mängis 1883. aastal von Weberi muusikast koostatud lavateost "Preciosa ehk Mustlase tüdruk". 1921. aastal etendus Vanemuises "Abu Hassan" ja 1957. aastal "Nõidkütt". "Nõidkütti" on Estonia lavastanud 1920., 1980. ja 2003. aastal.

Weber suri ööl vastu 5. juunit 1826 Londonis tuberkuloosi. Ta maeti Londonisse, kuid 18 aastat hiljem maeti tema säilmed ümber Dresdenisse.

Carl Maria von Weberi monument Eutinis

Ooperid muuda

"Die Macht der Liebe und des Weins" (kirjutatud 1798, esitamata, kadunud)
"Das Waldmädchen" (Freiberg, 1800)
"Peter Schmoll und seine Nachbarn" (Augsburg, 1803)
"Rübezahl" (kirjutatud 1804–1805, esitamata)
"Silvana" (Frankfurt, 1810)
"Abu Hassan" (München, 1811)
"Der Freischütz" (Berliin, 1821)
"Die drei Pintos" (komponeeritud 1820–1821, lõpetanud Mahler, Leipzig, 1888)
"Euryanthe" (Viin, 1823)

"Oberon" (London, 1826)