Arusisalik
Arusisalik (Zootoca vivipara) on sisaliklaste sugukonda kuuluv roomajaliik.
| Arusisalik | |
|---|---|
.jpg) Isane arusisalik | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Roomajad Reptilia |
| Selts |
Soomuselised Squamata |
| Alamselts |
Sisalikulised Lacertilia |
| Sugukond |
Sisaliklased Lacertidae |
| Perekond |
Zootoca |
| Liik |
Arusisalik |
| Binaarne nimetus | |
|
Zootoca vivipara Von Jacquin, 1787 | |
 | |
| Sünonüümid | |
| |
Varem (näiteks "Loomade elus") liigitati arusisalik perekonda sisalik (Lacerta) nagu teinegi Eestis elav sisalikuliik kivisisalik.[1]
Arusisaliku levila hõlmab peaaegu kogu Euraasia metsavööndi Püreneedest ja Briti saartest läänes kuni Kolõma, Sahhalini ja Šantari saarteni idas. Põhjapiir kulgeb Obi suudmest alates lõunasse kuni 63°–65° laiuseni. Kõikjal Eestis on arusisalik tavaline liik.[1]
Välimus muuda
Arusisaliku pikkus on (saba arvestamata) umbes 6,5 cm. Saba on kehast kuni 2 korda pikem. Keha on suhteliselt pikk ja kergelt lamendunud. Isastel on saba oma alusel veidi jämenenud [1].
Erinevalt enamikust sisaliklastest on arusisaliku emased isastest pisut suuremad.[1]
Arusisalik on valdavalt pruun, harvem hallikas või oliivikarva. Kõht võib olla isasel tellispunane või oranž, emasel helehall, kollakas või rohekas. Esineb ka täiesti musti isendeid [1].
Elupaik muuda
Arusisalikud elavad niisketes paikades: soometsades, turbarabades, kinnikasvavatel raiesmikel, metsaservadel ja -sihtidel, istandustes, põõsastikku kasvanud oja- ja kraavikallastel ning muudes sellistes kohtades. Mägedes elab ta kuni 2500 meetri kõrgusel.[1]
Raiesmikel ja metsaservadel elab ta kõige meelsamini kändude ja mahalangenud puude juures, põõsaste ääres ja puujuurte vahel. Ise nad urgusid ei uurista, kasutades looduslikke õõnsusi, näriliste urge ning paiku kändude ja langenud puude eralduva koore all. Metsatundras elab ta veega ümbritsetud väikestel mätastel ja mujal soos. Mägedes peitub ta kivide alla. Kohtades, kus üksikud puud on kõrge rohu sisse kasvanud, ronivad arusisalikud tihti kuni 2 meetri kõrgusele puu otsa. Seal nad otsivad putukaid ja soojendavad end. Õhtuti võib vahel ühel valgustatud puutüvel mitut arusisalikku näha.[1]
Eluviis muuda
Arusisalik toitub putukatest, ämblikest, limustest ja ussidest, püüdes neid maapinnal, rohttaimedel ja puutüvedel.[1]
Erinevalt teistest sisalikest on arusisalik tihti aktiivne jaheda pilvise ilmaga ega poe peitu isegi suviste hoovihmade ajal.[1]
Ohu korral põgeneb arusisalik tihti vette. Sealjuures suudab ta mööda veekogu põhja joosta, vahel isegi kaevub mutta või veekogu põhjas lebavate lehtede alla.[1]
Kaug-Põhjas läheb arusisalik talvituma juba augusti lõpul, levila keskosas septembri lõpus või novembris, seevastu Hispaanias Atlandi ookeani rannikul jäävad isendid kogu talve vältel aktiivseks.[1]
Kevadel virguvad arusisalikud varakult, kui säilinud on veel lumelaike. See juhtub näiteks Ukrainas juba märtsi lõpul või aprilli alguses, Moskva kandis aprilli keskel, Peterburi kandis mai keskel või lõpus.[1]
Viited muuda
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Arusisalik |
- Arusisalik andmebaasis eElurikkus
- Arusisalik õppematerjalis "Eesti selgroogsed"