Vikipeedia

Albert Kusnets

Albert Kusnets (25. august 1904 Suure-Kambja vald, Tartumaa – 1942 Verhnjaja Toima, Arhangelski oblast, Vene NFSV) oli eesti maadleja, olümpiapronksmedalist 1928 keskkaalus, EM-hõbe 1927 keskkaalus ja 1931 kergekeskkaalus ning -pronks 1933 kergekeskkaalus. Ta võistles ainult Kreeka-Rooma stiilis.

Pronks 1928 keskkaal
4. koht 1924 kergekaal
Hõbe 1927 keskkaal
Hõbe 1931 kergekeskkaal
Pronks 1933 kergekeskkaal

Tema klubi oli algul Tallinna Valvaja[1], 1921. aastast Tallinna Kalev[2], hiljemalt 1924. aastast Tallinna Sport.[3]

1921 muuda

Kusnets tuli Eesti meistriks sulgkaalus.[2]

Novembris osales maailmameistrivõistlustel Helsingis 11 eestlast. Kõik medalid läksid Soomele ja Rootsile. Kaks 4. kohta (Albert Vollrat kärbeskaalus ja Eduard Pütsep sulgkaalus) ning üks 5. koht (Artur Kukk raskekaalus) andsid Eestile siiski 3. koha riikide arvestuses.[4]

Kuna osalesid ainult eurooplased, loobuti maailmameistrivõistluste korraldamisest maadluses kuni 1950. aastani.[4]

1922 muuda

Kusnets tuli Eesti meistrivõistlustel kergekaalus medalile[5]. Võitis Alfred Praks.[6]

1923 muuda

Eesti meistrivõistlused kergekaalus Kusnetsil ebaõnnestusid, näiteks kaotas ta Karl Kullisaarele. Võitis Praks Kullisaare ees.[7]

1924 muuda

Kusnets tuli Eesti meistriks kergekaalus.[6]

Eesti võitis Tallinnas Läti 21:15.[8]

Pariisi olümpiamängudel oli kergekaalus väga palju osavõtjaid. Eestit esindasid Praks ja Kusnets. Praks võitis kaks esimest, kuid kaotas kaks järgmist matši.[7]

Seevastu Kusnets võitis 5 esimest kohtumist. Kõigepealt sai ta seljavõidu ajaga 12.20 Georges Metayari üle (Prantsusmaa), siis teise seljavõidu ajaga 1.20 Otto Borgströmi üle (Rootsi), siis sai loobumisvõidu (see võrdsustatakse seljavõiduga). Järgnesid punktivõidud Mihály Matura (Ungari) ja Arne Gaupseti üle (Norra). Viis võitu ei andnud ometigi medalit: kaotus 6. ringis Kalle Westerlundile Soomest jättis Kusnetsi neljandaks.[9]

Eduard Pütsep võitis kärbeskaalus kuldmedali, Roman Steinberg keskkaalus pronksmedali. Mitteametlikus punktiarvestuses võitis Soome (20) Rootsi (6) ja Eesti (4) ees.[7]

1926 muuda

Kusnets tuli Eesti meistriks keskkaalus.[10]

Eesti võitis Tallinnas Läti 28:8.[8]

Euroopa meistrivõistlustele Riiga saadeti keskkaalus peamiselt vabamaadleja Friedrich Kranberg, kes võitis avakohtumise, kuid kaotas kaks järgmist.[11]

1927 muuda

Kusnets tuli Eesti meistriks keskkaalus.[10]

Eesti võitis Prahas Tšehhoslovakkia 8:4.[8]

Euroopa meistrivõistlused toimusid 3.–6. novembrini Budapestis Beketovi tsirkuses[12]. Soome boikoteeris protestiks otsuse vastu, et igas kaalus tohtis iga riiki ainult 1 sportlane esindada.

Avaringis seljatas Kusnets Ragnar Bohmi Rootsist 12. minutil. Teisel päeval oli ta vaba. Kolmandal päeval sai ta Hilmi (Türgi) üle suure punktivõidu, kuid kaotas László Pappile Ungarist. Viimasel päeval peeti ülejäänud kohtumised. 4. ringis seljatas Kusnets Federico Malossi Itaaliast 4. minutil, 5. ringis jäi vabaks ning 6. ringis seljatas 1. minutil František Hála Tšehhoslovakkiast. I Papp, II Kusnets, III Hála.[13]

Voldemar Väli (sulgkaal) võitis, Eduard Pütsep (kärbeskaal) ja Albert Kusnets (keskkaal) said hõbeda ning Osvald Käpp (kergekaal) ja Rudolf Loo (poolraskekaal) pronksi. Kuna raskekaalus Eestil meest väljas polnud, olid kõik meie sportlased medali saanud! Mitteametlikus paremusjärjestuses jagasid Eesti ja Ungari 9 punktiga Rootsi ees esikohta, kuid 2 kulda asetasid Ungari ettepoole.[13]

1928 muuda

Amsterdami olümpiale saadeti keskkaalus Kusnets, kuigi ta oli talvel jalaluu murdnud ega olnud saanud end ühelgi katsevõistlusel näidata. Ta siiski õigustas usaldust. I ringis võitis ta 3:0 Hermann Simoni (Saksamaa), II ringis seljatas Alfred Larseni (Norra), III ringis seljatas Franja Palcovići (Jugoslaavia), IV ringis võitis Johannes Jacobseni (Taani) punktidega ja V ringis seljatas Jean Saeneni (Belgia). VI ringis kaotas ta 0:3 László Pappile. 4 kaotuspunkti said täis ja Kusnets langes välja ilma kullamatšile jõudmata. Kuna soomlane Väinö Kokkinen seejärel Pappi seljatas, jagunesid medalid nii: I Kokkinen, II Papp, III Kusnets.[9]

Osvald Käpp ja Voldemar Väli said kuldmedali ja mitteametlikus paremusjärjestuses saavutas Eesti maadluskoondis 7 punktiga neljanda koha maailmas Soome (18), Rootsi (11) ja Saksamaa (8) järel.[14]

Eesti võitis Riias Läti 4:2.[8]

1930 muuda

Kusnets tuli veebruaris Eesti meistriks kergekeskkaalus.[15]

Nii maavõistlusele Lätiga Tallinna veebruaris kui ka Euroopa meistrivõistlustele Stockholmi märtsis saadeti kergekeskkaalus August Grünbaum ja keskkaalus Karl Kullisaar. Grünbaum kaotas kõik kohtumised, Kullisaar võitis nii lätlast kui ka EM-i pronksmedali.[16]

Maavõistlusel Soomega Helsingis detsembris esindas Kusnets Eestit keskkaalus. Eesti kaotas 6:22. Ainult kergekeskkaalus (Kullisaar ja Grünbaum) ning raskekaalus suudeti soomlastega viigistada.[17]

1931 muuda

Euroopa meistrivõistlustel Prahas kaotas Kusnets 4. ringis Mikko Nordlingile Soomest ja tuli tema järel hõbemedalile; pronksi sai Gunnar Glans (Rootsi). Teise hõbemedali sai Voldemar Väli kergekaalus. Riikides arvestuses oli I Soome (13), II Rootsi (12), III Saksamaa (9) ja IV Eesti (4).[18]

Eesti võitis oktoobris Riias Läti 5:2 ja viigistas novembris Tallinnas Soomega 14:14[18].

1932 muuda

Kusnets tuli Eesti meistriks kergekeskkaalus.[15]

Rootsi-Saksa-Ungari-Eesti maavõistlusel Stockholmis jäi Eesti viimaseks. Los Angelese olümpiamängudest jäädi majanduskriisi ja selle kaotuse tõttu üldse enam-vähem kõrvale. Osvald Käpp siiski maadles.[19]

Eesti võitis Tallinnas Läti 5:2.[8]

1933 muuda

Kusnets tuli Eesti meistriks kergekeskkaalus.[15]

Euroopa meistrivõistlustel Helsingis kaotas Kusnets 4. ringis Nordlingile, kes ka meistriks tuli. Kusnets võitis küll rootslase Gunnar Glansi, kuid tal said kaotuspunktid varem täis. Glansile hõbe, Kusnetsile pronks.[18]

Teise pronksi sai Olaf Luiga poolraskekaalus.[18]

I Turaani turniiri 22.–24. aprillil Ungaris võitis Soome (18 21-st) Ungari (13) ja Eesti (11) ees.[20]

Eesti võitis Riias Läti 6:1.[8]

Pärast sportlaskarjääri lõppemist töötas Albert Kusnets treenerina, olles muuhulgas Kristjan Palusalu esimene juhendaja. 1941 mobiliseeriti ta Punaarmeesse ja 1942. aasta talvel suri ta tööpataljonis nälga.[9][21]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Lembit Koik. "100 aastat Eesti raskejõustikku". Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus 1996, lk. 18
  2. ↑ 2,0 2,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 317
  3. ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 318–321
  4. ↑ 4,0 4,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 118
  5. ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 119
  6. ↑ 6,0 6,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 318
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 120
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 327
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 http://www.sports-reference.com Albert Kusnets (inglise keeles) Vaadatud 1. oktoobril 2012
  10. ↑ 10,0 10,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 321
  11. ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 123
  12. ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 124
  13. ↑ 13,0 13,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 124–126
  14. ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 129
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 320
  16. ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 130
  17. ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 130–131
  18. ↑ 18,0 18,1 18,2 18,3 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 133
  19. ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 131
  20. ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 135
  21. ↑ ESBL Albert Kusnets Vaadatud 1. oktoobril 2012

Kirjandus muuda

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Albert_Kusnets&oldid=6605874"