Zvíkovi loss

Zvíkovi loss (tšehhi keeles Hrad Zvíkov, saksa keeles Klingenberg, ladina keeles Zuecov) on 13. sajandist pärinev kindlus ja endine kuningaloss Vltava ja Otava liitumiskohal, umbes 15 kilomeetrit Písekist põhja pool Lõuna-Tšehhi maakonnas. Lossi lähistel asub Zvíkovské Podhradí küla. Loss on keskaegse ilmaliku arhitektuuri näitena ehitismälestis, üks olulisemaid varagooti kindlusi Tšehhis.

Tšehhi ajaloolane ja kindlusarhitektuuri uurija August Sedláček (1843–1926) on Zvíkovi lossi nimetanud Tšehhimaa kindluste kuningaks.^[1]

Ajaloost muuda

Kindlus ehitati 13. sajandi esimesel poolel, tõenäoliselt Böömimaa kuninga Otakar I Přemysli või Václav I käsul, kuid täpset aega ei teata. Esimene mainimine kirjalikes allikates pärineb 1234. aastast, kus on öeldud, et linnus kuulub Tšehhi kuningatele ja selle linnusekrahv on Konrad Janovice isandate hulgast. Järgmine valitseja Otakar II Přemysl jätkas ehitustöid kindluses, ta nimetas 1250. aastal linnusekrahviks oma õukondlase Hirzo, kelle käe all algas kindluse keskele kuningalossi ja seda ümbritsevate kaitseehitiste ehitus.

1306. aastal, kui Přemysliidide valitsejasugu katkes, anti kindlus Henry Rožmberkile. Oma suurima hiilguse elas loss läbi Karl IV valitsusajal, kui ehitised täielikult taastati ja uuendati. Enne Karlštejni valmimist oli Zvíkovi loss kroonijuveelide hoidmise koht. Kui see eristaatus kadus, vähenes koha tähtsus kuningalossina. Mõni aeg hiljem vahetas kindlus sageli omanikke, seda kingiti autasuna või kasutati laenu tagatisena. Enim oli ta kahe kuulsa suguvõsa, Rožmberkide ja Švamberkide valduses.

1429. aastal, kui loss oli keiser Sigismundi omand, piirasid seda hussiitide sõdade ajal taboriidid, kuid loss jäi vallutamata. 1437. aastal sai katoliku aadli juht Oldřich Rožmberk lossi keisrilt. Zvíkov jäi kuninglikuks lossiks aastani 1575, mil keiser Maximilian II müüs selle Švamberkidele. Švamberkid kohandasid lossi hooneid renessansi maitse järgi, kuid see säilitas suuresti oma varasema ilme. Tänu suurepärastele kaitseehitistele pääses Zvíkovi loss vallutamisest ka Kolmekümneaastases sõjas. Alles 1622. aastal pidi arvult napiks jäänud lossi garnison alla vanduma ja keiserlikud sõjaväed rüüstasid kindluse.

Eggenberkide suguvõsa omandas lossi 1623. aastal ja nende valduses oli see suguvõsa hääbumiseni 1719. aastal. Loss läks Schwarzenbergidele ja pärast suguvõsa harunemist kaheks oli marssal Karl Schwarzenbergi valduses, kes elas lähedal Orlíkis. Ka tema võttis ette ulatuslikke restaureerimistöid. Kabel ja veel kaks ruumi parandati ja avastati tööde käigus hilisgooti seinamaalingud, kuid seinad olid niivõrd lagunenud, et 1829. aastal varises kokku kindluse Uus värav ja suur osa kuningalossist varises jõkke. 1880. aastal otsustati taastada nii kuningaloss kui ka selle kaitsesüsteem. Rekonstrueeritud osa on tänapäeval hästi äratuntav kivide värvuse järgi – 13. sajandi originaalkivid olid kergelt roosaka tooniga, uued enam mitte. Tööd jõudsid lõpule 19. sajandi lõpul ja Zvíkovi loss oli jälle Tšehhi kaitserajatiste süsteemi kroonijuveel.^[2]

Arhitektuur muuda

Lossi läänetiib sissepääsuga saali. Maalitud kvaadrid krohvseinal on pärit hilisemast ajast, kui kindlust kohandati renessansi vormides

Kvaadritest torn muuda

Lossi vanim osa on 13. sajandist pärinev suur ruudukujulise põhiplaaniga kaitsetorn, mis on laotud rusteeritud kantkividest tüüpiliselt Hohenstaufenite arhitektuurile, tornialused esimese korruse ruumid ja lossikabel. Torni esimene korrus on üheainsa võlvikuga, võlvitud ristroidvõlviga, mille roided toetuvad püramiidja kujuga konsoolidele. Võlvisiilud on tellistest ja neil on säilinud ehitusaegseid puitvormide jälgi^[3]. Ruume valgustavad kaks graniitraamidest ümbritsetud kitsast laskeava taolist akent ja sinna viib kaks teravkaarset ukseava.

Esimese korruse eluruumil on servjoonvõlvid, mida toetavad konsoolid. Tornist itta ja läände jäävad kõrvalruumid. Linnuse lõunapoolne osa on säilitanud oma algse kuju kahe roidvõlvidega ruumiga esimesel korrusel ja asümmeetrilise puukatusega eesruumiga, mis avaneb linnuseõue. Torni võlviroiete profiilid sarnanevad tsistertslaste kloostriehitistega Zwettlis ja Lilienfeldis, lastes arvata, et esimesed ehitusmeistrid tulid Zvikovisse Doonau-äärselt alast, mis tänapäeval jääb Austriasse.

Uuemad eluruumid muuda

Uue linnusekrahvi Hirzo ajal ehitatud osa 13. sajandi teisel poolel hõlmas nelja tiiba eluruume keskse arkaadidega ääristatud linnuseõue ümber, uudse põhiplaani järgi, mida oli juba rakendatud Plzeňis. Peamiselt muutus suure saali funktsioon: see polnud enam ainuke põhiline eluruum, vaid igas tiivas oli nüüd kolm tuba: keskne kahevõlvikuline võlvsaal, mille ühele küljele jäi paneelidega kujundatud ruum ja teisele küljele kaminaga köetav ruum. Neid kolme kasutati ja täiendati vastavalt vajadusele. Sellest ehitusetapist on kõige paremini säilinud läänetiib ja astmikportaaliga ukseava selle esimesel korrusel. Kaks ümarkaarset akent ja ümaraken sissepääsu kohal on rühmitatud püramiidjalt. Kamin on säilinud kantkividest torniga külgnevas seinas. Põhjatiiva ruumid on sarnased, kuid idatiivas on kuuevõlvikuline kahelööviline suur saal, mille võlve toetab kaks oktogonaalset piilarit ruumi keskel. Nagu Plzeňis, on ruumid omavahel ühendatud siseõue ümbritseva arkaadiga, samal põhimõttel nagu ristikäik ühendab kloostriruume.

Kabel muuda

Lossi kunstiliselt rikkalikem ehitis on Püha Vaclavi kabel, mis ehitati lõunatiiba ja asub selle esimesel korrusel, sissepääsuga lääneseinas. Kabel on ühekambriline ehitis, selle võlvlagi koosneb kahest kuueosalise roidvõlviga võlvikust. Seinad on eendiga jagatud tasandiks: ülemises on aknaavad, alumises eenduvas osas ümber terve ruumi ulatuv petikkaarte rida, mille kapiteelid on kaunistatud looduslähedaste lehe- ja marjamotiividega. Võlvikannad toetuvad seinast eenduvatele rippsambakestele ja -kimppiilaritele. Kabeli lääneosas on kuninglik loož, mille kolm võlvikut toetuvad raiddekooriga kapiteelidele ja kaheksakülgsetele piilaritele. Bifoorsed aknad on kolmiksiirkaartega ja ehisraamistikuga. Kabeli põhjaküljel on neitsi Maarjale pühitsetud käärkamber, mille kahe võlvikuga roidvõlvid toetuvad inimpeadega kaunistatud seinakonsoolidele.

Kabelis on säilinud originaalaltar. Seinad on kaunistatud värviliste freskodega, kunagi akendes olnud vitraažid on hävinud. Kabeli ja käärkambri põrandad on kaetud glasuuritud keraamiliste kividega, millel on heraldilisi kujundeid ja saksakeelne tekst Otakar II kiituseks. Arvatavasti teda ongi kujutatud kabeli lääneportaali tümpanonil ühe donaatorina, kes põlvitab inglitest ümbritsetud Jumalaema jalge ees. Kabel, mis lõpetati arvatavasti enne 1263. aastat – siis kutsuti Hirzo rajama uut České Budějovice linna – on ilmselt kohalike meistrite looming, kes sulatasid Prantsusmaa gooti arhitektuuri eeskujud üheks tervikuks tsistertslaste arhitektuuristiiliga.

Välised kaitseehitised muuda

Umbes 1270. aastal püstitatud uus ringmüür sai linnuse juurde viival kitsal maaribal linnuse lõunaosas täiendavaks kaitseks väravatorni ja kõrge kaitsetorni, mille teravnurkne külg jääb eeldatava rünnaku suunda, nagu oli see Pernštejni kindluses.^[4]