Yrjö Leino
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Yrjö Kaarlo Leino (28. jaanuar 1897 Helsingi – 28. juuni 1961 Helsingi) oli Soome kommunistlik poliitik, Soome siseminister aastatel 1945–1948.
Yrjö Leino lõpetas Helsingi Normaallütseumi ja 1921. aastal Kurkijoe põllumajanduskooli.
Seejärel töötas ta 1924. aastani õpetajana Liperi valla põllumajanduskoolis. Ta ostis Kirkkonummi valda talu, kuid temast talupidajat ei saanud ja 1930. aastate alguses müüs ta talu maha.
1930. aastate alguses siirdus ta poliitikasse, olles äärmusvasakpoolne. Aastatel 1935–1938 oli ta Moskva kasuks spioneerimise eest vanglas[1]. Vanglas oli ta veel pärast Talvesõda aastatel 1940–1941.
Pärast 1945. aasta Eduskunna valimisi sai ta Eduskunna liikmeks Kuopio läänist. 17. novembrist 1944 kuni17. aprillini 1945 oli ta Juho Kusti Paasikivi teises valitsuses sotsiaalministriks. Paasikivi kolmandas valitsuses (17. aprillist 1945 – 9. märtsini 1946) oli ta siseminister. Siseminister oli ta ka järgmises, Mauno Pekkala valitsuses (26. märtsist 1946 – 29. juulini 1948), kuid Leino vabastati ametist 22. mail 1948 seoses süveneva alkoholismiga.
Kuna Nõukogude Liit pidas Jätkusõjas osalenud eestlasi (soomepoisse) Nõukogude Liidu kodanikeks, siis Yrjö Leino eestvõtmisel aastal 1947 arreteeriti ja anti aastal 1948 Nõukogude Liidule välja hulk soomepoisse, teiste seas Sven Ise, Paul Alvre, Paul Saar.
27. detsembril 1947 sõitsid Yrjö Leino ja tema tolleaegne elukaaslane Hertta Kuusinen Aerofloti lennuga Moskva lähistele sanatooriumi. Tagasi Soome saabusid nad 11. jaanuaril 1948 Vene erilennukiga. Mõni päev pärast uut aastat Andrei Ždanovi juurde. Kohal olid ka Georgi Malenkov, tõlk ja Soome Kommunistliku Partei tollane peasekretär Ville Pessi. Pärast tõsiseid etteheiteid Soome Kommunistliku Partei viimaseaegse edutu tegevuse kohta, milles ka Yrjö Leinot süüdistati, olevat Ždanov öelnud: "Nõukogude Liidu valitsus on arutanud teie küsimust ja otsustanud, et teie peate lahkuma siseministri kohalt," ja lisanud, et "seejärel tulete Nõukogude Liitu"[2]. Nõukogude Liitu ta siiski ei läinud, kuid kohalt pidi ta lahkuma seoses usalduse kaotuse ja süvenenud alkoholismiga.
Isiklikku muuda
Yrjö Leino oli kolm korda abielus. Esimene abikaasa oli Alli Simola, kellega tal oli ka tütar Lieko Zachovalová (1927–2017), elas Tšehhis. Teine abikaasa oli Ulla Smedberg, kellega tal oli poeg Olle Leino (sündinud 1932, elab Rootsis), kes on kirjutanud raamatud "Kes oli Yrjö Leino" ("Kuka oli Yrjö Leino" / "Vem tackar Yrjö Leino"), Helsingi 1973 ning "Veel üks kiri: Hertta Kuusise dramaatiline elu ja armastus Yrjö Leino vastu" ("Vielä yksi kirje: Hertta Kuusisen dramaattinen elämä ja rakkaus Yrjö Leinoon". Helsinki, 1990). Tema kolmas abikaasa oli Hertta Kuusinen, Otto Wille Kuusineni tütar.