Waldeck-Pyrmonti vürstkond

Waldecki krahvkond (hiljem Waldecki vürstkond ning Waldecki ja Pyrmonti vürstkond) oli osa Saksa-Rooma riigist ja selle järglasriikidest 12. sajandi lõpust kuni 1929. aastani. 1349. aastal hakkas krahvkond otse keisrile alluma ja 1712. aastal ülendati vürstkonnaks. Pärast Saksa-Rooma riigi kaotamist 1806. aastal oli see osa järglasriikidest: Reini Liit, Saksa Liit, Põhja-Saksa Liit, Saksa keisririik ja aastani 1929 Weimari vabariik. Selle kunagised territooriumid kuuluvad tänapäeval Hesseni ja Alam-Saksi liidumaa koosseisu.

Waldeck–Pyrmonti vapp (19. sajand)

Waldeck (punane) Saksa keisririigis. Väike põhjaterritoorium on Pyrmont; lõunapoolsed maad on Waldeck

Waldecki Vestfaali ja Hessen-Nassau vahel

Ajalugu

Waldecki krahvide vapp (1349–1712)

Waldecki ja Pyrmonti vürstkonna valitsuse võlakiri, välja antud 1. jaanuaril 1863

Waldeck oli krahvkond Saksa-Rooma riigis umbes 1200. aastast. Selle krahvide hulka kuulus aastatel 1270 kuni 1276 Adolf II. 1655. aastal viidi selle keskus ja valitsejate pearesidents lossist ja väikesest linnast Waldeckist Ederi jõe ääres (esmamainitud 1120. aastal) Arolseni. 1625. aastal sai väike Pyrmonti krahvkond pärandi kaudu krahvkonna osaks. 1712. aasta jaanuaris ülendati Waldecki ja Pyrmonti krahv keiser Karl VI poolt vürstiks. Lühikest aega (1805–1812) oli Pyrmont pärandi jaotamise tulemusena pärast eelmise vürsti surma eraldi vürstkond, kuid kaks osa taasühendati 1812. aastal. Vürstkonna iseseisvus kinnitati 1815. aastal Viini kongressi poolt ning Waldeck ja Pyrmont sai Saksa Liidu liikmeks. 1868. aastast alates valitses vürstkonda Preisimaa, kuid see säilitas oma seadusandliku iseseisvuse. Preisi administratsioon teenis väikeriigi valitsemiskulude vähendamist ja põhines kümneaastasel lepingul, mida korduvalt uuendati, kuni Waldeck 1929. aastal ametlikult Preisimaa Hessen-Nassau provintsiga liideti. 1871. aastal sai vürstkonnast uue Saksa keisririigi osa.

1905. aastal oli Waldecki ja Pyrmonti pindala 1121 km² ning seal elas 59 000 inimest.

Esimese maailmasõja lõppedes ja novembrirevolutsiooni ajal loobus vürst seoses kõigi Saksa monarhiate langemisega troonist ning Waldeckist ja Pyrmontist sai vabariik Weimari vabariigis.

Waldecki ja Pyrmonti vürstisuguvõsa on tihedalt seotud Hollandi kuningliku perekonnaga. Viimane valitsenud vürst Friedrich oli Hollandi kuninganna Emma vend.

Losside galerii

• 
  Waldecki loss
• 
  Arolseni loss
• 
  Pyrmonti loss
• 
  Friedrichsteini loss Bad Wildungenis
• 
  Eisenbergi lossi varemed Korbachi lähedal
• 
  Schaumburgi loss

Waldecki ja Pyrmonti valitsejad

• 1712–1728: Friedrich Anton Ulrich (1676–1728); ülendati 1712. aastal Karl VI poolt vürstiks
  • 1728–1763: Karl August Friedrich (1704–1763)
    • 1763–1812: Friedrich Karl August (1743–1812)
    • 1812–1813: Georg I (1747–1813)
      • 1813–1845: Georg II (1789–1845)
        • 1845–1893: Georg Viktor (1831–1893)
          • 1893–1918: Friedrich (1865–1946); loobus 1918. aastal troonist, Hollandi kuninganna Emma vend

Sõjategevus

Waldeck rajas jalaväepataljoni 1681. aastal, kuid järgneva ajaloo jooksul kuni Napoleoni sõdadeni teenisid waldecklased üldiselt palgasõduritena võõrvägedes (olid Waldecki valitsejate poolt välja renditud). Nõudmine oli, et ühest pataljonist sai 1740. aastal kaks (1. rügement), 1744. aastal kolm, 1767. aastal neli (moodustades 2. rügemendi) ning 1776. aastal rajati 3. rügement (5. ja 6. pataljon). Eelkõige oli välisteenistus Hollandis (1. ja 2. rügement) ning Inglismaal (3. rügement) — viimane kasutas neid üksusi mässude mahasurumiseks kolooniates. 3. Waldecki rügement teenis sel ajal Ameerika iseseisvussõjas, kus nad olid tuntud üldmõistena, mida kasutati selle konflikti ajal kõigi sakslaste-hessenlaste kohta. Rügement püüti ameeriklaste poolt kinni ja vaid vähesed jõudsid tagasi Saksamaale, kus mõned moodustasid osa äsjaloodud 5. pataljonist (1784).

Napoleoni Saksamaa-vallutamise ajal saadeti Hollandi teenistuses Waldecki rügemendid laiali, kui Bataavia vabariigist, Hollandist tehti kuningriik, mida valitses Napoleoni vend Louis. Vähendatuna pataljonisuuruseks, moodustasid nad nüüd Hollandi kuningriigi 1. ja 2. jalaväerügemendi 3. pataljoni. 5. pataljon saadeti laiali ja Waldeck oli nüüd kohustatud pakkuma kahte kompaniid II pataljonile 6. Saksa Liidu (s.o. Reini Liidu) rügemendis (üheskoos kahe Reußi kompaniiga) Prantsuse keisririigi teenistuses. Nagu kogu Prantsuse jalaväe puhul, kutsuti ka neid fusiljeerideks. Nad teenisid peamiselt Poolsaare sõjas Wellingtoni hertsogi vastu. 1812. aastal korraldati Liidu 6. rügement ümber, kolm kompaniid Waldeckist ja üks Reußist moodustasid taas II pataljoni. Prantsuse keisririigi kokkuvarisemise ajal 1814. aastal kaotati pataljon Hollandi teenistuses, kuid Waldeck varustas nüüd kolm jalaväe- ja ühe kütikompanii äsjaloodud Saksa Liidule.

Waldecki kokard, mida on kantud Pickelhaubel

1866. aastaks kutsuti Waldecki kontingenti Fürstlisches Waldecksches Füselier-Bataillon ja Austria-Preisi sõjas sel aastal oli Waldeck (juba 1862. aastast Preisimaaga sõjalises lepingus) liidus preislastega; kuid pataljon ei jõudnud lahingusse. Ühinedes pärast 1867. aastat Preisimaa juhitud Põhja-Saksa Liiduga, muutus Waldecki fusiljeeripataljon Preisi jalaväerügemendi von Wittich (3. Kuurhesseni) No. 83 III (fusiljeeri)pataljoniks ja selliseks jäi see 1918. aastani. Rügemendiülema (autiitel) kohta hoidis Waldecki ja Pyrmonti vürst.

Erinevalt Hessen-Darmstadtist ei säilitanud Hessen-Kassel eritunnuseid, et eristada neid preislastest. Kuid waldeklastel lubati eristumiseks kanda Pickelhaubel Waldecki kokardit. Waldecki pataljon oli garnisonis, erinevatel aegadel, Arolsenis/Mengeringhausenis/Helsenis, Bad Wildungenis, Bad Pyrmontis ja Warburgis.

Rügement osales lahingutes 1870. aasta Prantsuse-Preisi sõjas (kus ta sai hüüdnime Das Eiserne Regiment) ja esimeses maailmasõjas — osana 22. diviisist — võideldes peamiselt idarindel.

Vaata ka

• Arolseni loss

Välislingid

• Waldecki vürstkond