Voor (keeleteadus)

Voor ehk kõnevoor on keeleteaduse mõiste, mis tähistab suulises vestluses ühe kõneleja jätkuvat häälesolekut.

Vestlus kahe või rohkema inimese vahel jaguneb kõnevoorudeks ja tüüpiliselt on teineteisele järgnevatel kõnevoorudel erinevad autorid, kuid ühele kõnelejale võivad kuuluda ka kaks või enam üksteisele järgnevat kõnevooru (näiteks kui teine kõneleja ei võta vastu talle pakutud kõnevooru, võib esimene kõneleja alustada taas oma kõnevooruga). Kõnevooru vorm, sisu ning pikkus võivad varieeruda.[1]

Kõnevoorud liigenduvad lausungiteks.[1]

Kõnevoorud eri kultuuridesRedigeeri

On leitud, et Eesti ja Soome kultuuris on aja kasutus vestluses erinev. Soomlaste kõne on rahulikum, nii kõnevoorud kui ka pausid nende vahel on pikemad. Tavaline on vaikiv kuulamine. Kõnevooru katkestamisi on vähe, seda peetakse kas ebaviisakuseks või kuulaja erimeelsuse märgiks. Eestlaste kõnetempo on kiirem ja kõnevoorud vahetuvad kiiremini. Suhteliselt sagedasti esineb korraga rääkimist. Eestlased ei kuula vaikides, vaid pigem reageerivad hüüatuste, kommentaaride, küsimustega jms. Eestlased taluvad kõnevooru katkestamist paremini kui pikki kõnevoore.[2]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Siiri Pärkson. "Üleküsimine, ümbersõnastamine ja mittemõistmine infotelefonikõnedes". Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 4, 139–156
  2. Hille Pajupuu. "Kultuurikontekst, dialoog, aeg" (vaadatud 24. märtsil 2018)