Volgasakslased
Volgasakslased (saksa Wolgadeutsche, vene поволжские немцы) on ajalooline sakslaste vähemus Venemaal Volga jõe ääres. Volgasakslased asusid Venemaale 18. sajandil, kui Venemaa keisrinna Katariina II kutsus Euroopa rahvaid asustama seni viljelemata maa-alasid Volga jõe ääres. 1941. aastal küüditati Stalini otsusel kõik volgasakslased piirkonnast vangilaagritesse Kasahstani ja Siberisse. Pärast külma sõja lõppu naasid sajad tuhanded Venemaa sakslased, sealhulgas volgasakslased, Saksamaale.[1]
.svg) Mitteametlik volgasakslaste lipp |
Tänapäeval elab nii Venemaal kui ka Kasahstanis umbes 200 000 sakslast, kellest märkimisväärne osa on volgasaksa juurtega. Lisaks elab Saksamaal umbes 1,4 miljonit Venemaa sakslast, kellest märkimisväärne osa on 1990. aastatel Saksamaale kolinud volgasakslased ja nende järglased. Tänapäeval ei ole volgasakslased enam Volga äärde koondunud, vaid on sulandunud laiemasse Venemaa sakslaste kogukonda.[1][2][3]
Ajalugu muuda
Venemaa keisrinna Katariina II kutsus 1762–1764 mitme dekreediga välismaalasi asustama Venemaa seni hõredalt asustatud Volga kaldaid ja Tsaritsõni ümbrust. Kõigile ümberasujatele lubati umbes 33 hektarit maad perekonna jaoks, reisi- ja asumistoetusi, 30 aastaks maksudest vabastamist, tollimaksuta kauplemist 10 aastaks, omavalitsust valitavate kohtunike kaudu, vaba viinapõletamist, vabastust nekrutikohustusest ja usuvabadust.[4]
Võimalusest haarasid aastatel 1764–1767 kinni ligikaudu 30 000 sakslast (peamiselt Vestfaalist, Saksimaalt, Baierist, Švaabimaalt, Pfalzist, Šveitsist ja Elsass-Lotringist), kes siirdusid maa-aladele, mis hiljem kuulusid administratiivselt Samaara ja Saraatovi kubermangu. Volgasakslaste peamisteks tegevusaladeks kujunesid põllutöö ja tubakakasvatus, tihti tegeldi ka käsitööga, näiteks sepa-, lukussepa- ja tisleritöö ning kudumisega. Nad hoidsid omaette, abiellusid peamiselt omavahel ja erinesid neid ümbritsevatest rahvastest keele, usu, riietuse, hoonete, sirgete tänavate ja eluviiside poolest. Usuvabaduse lubadusest haarasid kinni ka saksa usuvähemused, mistõttu olid paljud Volgamaale tulnud sakslased baptistid või mennoniidid.[5] 19. sajandil asusid keisririigi võimud asunike ulatuslikke õiguseid piirama. 1874. aastal võeti neilt sõjaväeteenistusest eemalejäämise vabadus, ametlikuks asjaajamise keeleks tehti vene keel ja ka saksakeelseid koole hakati venestama.[4] Seetõttu otsustas suur hulk neist juba 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses Venemaalt välja rännata. Peamiselt rännati Ameerikasse: populaarseimad sihtkohad olid Kanada, Ameerika Ühendriigid, Brasiilia ja Argentina.[1][6]
Idee sakslased Volga äärest mujale küüditada oli tekkinud juba esimese maailmasõja päevil, kuid Venemaal toimunud revolutsioonide tõttu oli see jäänud teoks tegemata.[7] Kodusõja ja sõjakommunismi tõttu kannatasid volgasakslased 1921. aastal tervet Saratovi oblastit tabanud näljahädas.[1] Aastal 1924 said volgasakslased ametliku autonoomia Nõukogude Liidus, kui moodustati 28 212 ruutkilomeetri suurune Volgasakslaste Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik pealinnaga Engelsis.[1][4] Põlismaistamise perioodil oli volgasakslaste autonoomia suhteliselt lai ning nende kultuur õitses.[8]
Pärast Saksamaa sissetungi algust Nõukogude Liitu said volgasakslastest nõukogude võimu silmis Saksa vägede potentsiaalsed toetajad ja neid nähti ohuna. 1941. aasta augustis andis ülemnõukogu välja autonoomse vabariigi likvideerimise ukaasi ning üle 400 000 volgasakslase küüditati Siberisse ja Kesk-Aasiasse. Esmalt lahutati isad perekondadest ja saadeti töölaagritesse, hiljem ootas töölaager ka väikelasteta naisi.[1][7] Uued sakslastega tihedalt asustatud alad olid koondunud Põhja-Kasahstani ning1959. aastal moodustasid sakslased Kasahstanis 7% rahvastikust.[3]
Laias plaanis sai küüditamisest ja sellele järgnenud saksa keele kasutamise keelust pöördepunkt volgasakslaste assimileerumises. 1941–1955 oli saksa keele avalik kasutamine Nõukogude Liidus keelatud ja saksa keel säilis vaid koduses kasutuses. 1950. aastate keskpaigast lubati küll taas saksa keeles ajalehti trükkida ja seda keelt koolides õpetada, kuid õpetajate puudus ja teine keelekeskkond olid viinud selleni, et volgasakslased ei võtnud enam saksa keelt omaks. Pikalt piirati ka sakslaste õigusi – 1955. aastal vabastati sakslased vangilaagritest, 1964. aastal rehabiliteeriti nõukogude sakslased kollaboratsioonisüüdistustest.[9] Volga äärde lubati volgasakslastel tagasi pöörduda alles 1973. aastal, kuid seda tegid vähesed.[7] 1989. aastaks rääkis vähem kui pool sakslastest emakeelena saksa keelt, lisaks sellele olid tavaliseks muutunud rahvustevahelised abielud.[8]
Juba nõukogude ajal algas väiksemamahuline vene- ja volgasakslaste Saksamaale pöördumine. Võimalus päritolumaale tagasi pöörduda sõltus peamiselt Nõukogude Liidu ja lääneriikide omavahelisetest suhetest. Hruštšovi sula ajal lahkus aastatel 1958–1959 12 000 sakslast, Brežnevi ajal lahkus aastatel 1972–1980 kokku 62 000 sakslast, aga mitte kunagi rohkem kui 10 000 aastas. Pärast Gorbatšovi võimuletulekut avanesid piirid rohkem, mis võimaldas volgasakslastel massilisemalt lahkuda. Kui 1986. aastal lahkus Nõukogude Liidust 753 sakslast, siis järgmisel aastal oli see arv juba üle 14 000.[8]
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist muutus tagasiränne massiliseks. Saksamaa avatud migratsioonipoliitika lubas Saksa kodakondsuse saada kõigil, kes suutsid kasvõi piiratud saksa päritolu tõestada. 90. aastatel kolis aastas keskmiselt 100 000 inimest Venemaalt ja Kasahstanist Saksamaale ning tipp saavutati aastal 1994, kui Saksamaale kolis 213 000 SRÜ riikide sakslast. 2001. aastaks oli Saksamaal hinnanguliselt 2,5 miljonit SRÜ-st tulnud sakslast.[7][8]
Esialgu toetas Saksamaa sakslaste ajaloolisele kodumaale tulekut, kuid kui venekeelseid inimesi hakkas saabuma massiliselt, üritas Saksamaa soosida sakslaste jäämist Venemaale ja Kasahstani. 1990. aastate alguses jõudis Kohl Jeltsiniga kokkuleppele, et Saksa rahalise toe eest on Venemaa valmis taastama sakslastele Volgasakslaste vabariigi ning andma sakslastele piirkonnas taas maad, kuid see lubadus hääbus 1990. aastate lõpuks.[10] Saksamaale sisserändajatele kehtestati keeleeksam ning migreeruda lubati vaid neil sakslastel, kes suutsid end saksa keeles väljendada.[7][11]
Suur osa volgasakslastest koondus Saksamaal kogu oma võrgustikuga ühte linnaossa, näiteks Berliinis Marzahn-Hellersdorfi magalarajooni, ja suhtles omavahel tihedalt. Tänapäeval moodustavad vene emakeelega inimesed Saksamaal umbes 4 miljoni elanikuga ühe suurima vähemusrahvuse, neist Venemaa sakslasi on umbes 1,4 miljonit. Ühelt poolt tuuakse Saksamaal elavaid volgasakslasi tänapäeval välja integratsiooni musternäitena, kuna noored räägivad head saksa keelt ja tunnevad Saksa süsteemi hästi. Teisalt on osa kogukonnast säilitanud emakeelena vene keele ja jälgib igapäevaelus vene meediat, mis on mõjutanud nende maailmapilti. Tuntuim näide on Lisa juhtum, kus Vene meedia väitis "vene päritoluga" Lisa olevat vägistatud, mis tõi Venemaa sakslased 43 linnas tänavale meelt avaldama.[1][12]
Venemaale jäänud volgasakslased taotlevad tänaseni võimudelt rehabiliteerimist. Venemaa valitsus on uuesti volgasakslased rehabiliteerinud, kuid keeldub küüditamise pärast vabandamast. See-eest üritatakse hoida riiki jäänud sakslasi, mälestades küüditamise tähtpäevi ning lubades Venemaa sakslastel korraldada Venemaal kongresse, kus arutataks nende sotsiaalseid ja kultuuriprobleeme.[7]
Volgasakslased ja Eesti muuda
Eesti peamine seos volgasakslastega pärineb Nõukogude ajast, mil volgasakslased kolisid Eesti NSV-sse lootuses siit edasi Saksamaale kolida. Volgasakslaste sisseränne suurenes 1968. aastast ja edasi kasvas sakslaste arv Eestis aasta-aastalt. 1979. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 1861 sakslast, 1982. aastal juba kaks korda rohkem – 3874. Suurem osa volgasakslastest rändas edasi Saksamaale.[5][13]
Volgasakslased on osa võtnud ka saksa seltside loomisest Eestis. 1989. aasta detsembris kutsuti Tartus ellu Saksa Kultuuri Selts, mis ühendas Tartus ja selle ümbruses elavaid sakslasi; peamiselt moodustavad seltsi liikmeskonna volgasakslased, kes püüdsid seltsi kaudu taastada kontakte Saksa institutsioonidega ning lahendada oma probleeme.[14]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Sarapuu, Bretty (02.05.2019). "Venemaasakslased elavad Vene propaganda mõjuväljas". Postimees.
- ↑ "Национальный состав населения". Venemaa föderaalne statistikaamet. Vaadatud 15.02.2023.
- ↑ 3,0 3,1 "Kazakhstan: Germans". Minority Rights Group International. Juuni 2015. Vaadatud 15.02.2023.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 "Volga sakslased – riik riigis". Postimees. Nr 243. 17.10.1942. Lk 2.
- ↑ 5,0 5,1 Tigasson, Külli-Riin (18.03.2015). "Kuidas toimis korruptsioon Eesti NSVs". Eesti Ekspress.
- ↑ "History: Immigration". The Volga Germans. 12.09.2019. Vaadatud 16.02.2023.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 Maloverjan, Üve (29.08.2001). "Volgasakslased ootavad Venemaalt rehabilitatsiooni". EPL.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 Ohliger, Rainer; Münz, Rainer (01.03.2002). "Minorities into Migrants: Making and Un-Making Central and Eastern Europe's Ethnic German Diasporas". Diaspora: A Journal of Transnational Studies. 11 (1): 51–53.
- ↑ Yans-McLaughlin, Virginia (detsember 1978). "Review: The Volga Germans in Russia and the Americas, from 1763 to the Present by Fred C. Koch". Journal of American Studies. 12 (3): 430–433 – cit. via JSTOR.
- ↑ Morais, Richard.C.; Wildhagen, Andreas (03.02.1992). "Home sweet Volga". Forbes. Lk 45.
- ↑ ""Lootuse saared" peavad pidurdama volgasakslaste ümberasumist Saksamaale". Õhtuleht. 28.07.1997.
- ↑ Mitrokhin, Nikolay (06.06.2017). "The 'Russian World' in Germany". Eurozine.
- ↑ Kuddo, Arvo; Laas, Kaljo (2011). "Rahvastiku ränne Eestis: Ränne Nõukogude okupatsiooni ajal". Eesti Entsüklopeedia. Vaadatud 15.02.2023.
- ↑ "Üldinfo: Tartu Saksa Kultuuri Instituudi arengulugu". DKI Tartu. Vaadatud 15.02.2023.