Voldemar Öövel
Voldemar Öövel (21. august 1927 Pöide, Saaremaa – 29. juuli 2008 Ahja, Põlvamaa) oli agronoom ning Eesti Kodukaitse komandör ja taasiseseisvunud Eesti kagupiiri esmase kaitse ülesehitajaid.
Elulugu muuda
Voldemar Öövel sündis Saaremaal Pöide vallas Välta külas vanaisa Johan Vaheri mõisnikult päriseks ostetud esiisade talus. Ta oli isa Andrei Öövli ja ema Miina vanem laps, tal oli noorem õde Õie. Käis kohalikus Kõljala põllutöökoolis (kus oli president Arnold Rüütli koolivend), hiljem lõpetas Olustvere põllumajandustehnikumi.
Juba 15-aastaselt oli Voldemar Öövel kahe meetri pikkune. 1944. aasta varakevadel osales ta Saksa noormeeste väljaõppelaagris Poolas Różanis ja määrati sama aasta sügisel soomepoistest moodustatud kuulipilduja MG-42 meeskonda. Tagasi Eestisse tuli ta lennuväe abiteenistuse rühmavanemana. Sakslaste taandudes ei sattunud pea olematu relvastusega Eesti sõdurpoisid otsesesse lahingutegevusse ja redutasid 1944. aasta septembrini Aegviidu metsas. Voldemar Öövel on ise öelnud, et ta ei varjanud kunagi Saksa sõjaväkke kuulumist ja see olevat aidanud tal hiljem kolhoosis parteisse astumist edasi lükata[1].
Maaspordi edendaja muuda
Öövel juhtis aastatel 1948–1950 suusaspordi vabariiklikku föderatsiooni (tänane Eesti Suusaliit). Ta oli maanoorte spordiseltsi Jõud üks käivitajatest. Aastatel 1947–1953 oli Öövel spordiseltsis Jõud kesknõukogu instruktor ja osakonnajuhataja, hiljem valiti kesknõukogu liikmeks ja aseesimeheks, oli kuni 1953. aastani seltsi palgaline tegevjuht. Aastast 1967 oli ta spordiseltsi Jõud auliige.
Põllumees muuda
Öövel töötas Eesti NSV Põllumajandusministeeriumis ja oli Kaagvere erikutsekooli direktori abi. Aastal 1962 valiti Voldemar Öövel parteitu agronoomina kolhoosi Punane Koit (asus praeguses Ahja vallas Põlvamaal) esimeheks. Väidetavalt ei soovinud kommunistliku partei liikmetest kandidaadid nii kaugele ääremaale minna.
Majandi juhina pühendus ta kohaliku elu edendamisele ja maainimeste elujärje parandamisele. Öövel kutsus endiselt Petserimaalt Ahjale 18 eesti peret, organiseeris neile kohalikud passid ja korraliku palga. Ta asutas laulukoori ja edendas spordielu. Neli aastat hiljem sunniti teda ja kolhoosi juhtkonda siiski astuma parteisse, kuid alles jäid vastuolud parteijuhtidega, kes süüdistasid Öövlit "käitumises väikese Dubcekina", kuna ta seisis vastu kolhooside liitmisele[2].
Pensionärina kasvatas ta 1988. aastast oma Vahtra talus Põlvamaal Pilpa külas kartulit.
Poliitiline tegevus muuda
1990. aastal valiti Voldemar Öövel Eesti Kongressi hääleõiguslikuks saadikuks ja Eesti Komitee teise koosseisu, mille tegevust kajastas artiklitega Põlvamaa ajalehes Koit.
Voldemar Öövel osales ka Rahvarinde liikumises, olles Põlvamaa esindaja Rahvarinde üle-eestilises volikogus.
2.11.1998–18.01.2011 oli ta Eestimaa Rahvaliidu liige.[3]
Eesti piirikaitse ülesehitaja muuda
Voldemar Öövel oli seitse aastat Eesti Kodukaitse Põlvamaa Maleva komandör. Tema juhtimise all oli üle kahesaja väljaõppinud vabatahtliku, kes osalesid Eesti Vabariigi kagupiiri kaitse väljaarendamisel ja sisejulgeoleku tagamisel.
Eesti Kodukaitse sündis rahvaalgatuse korras vastuseks Interrinde rünnakule valitsuse vastu Toompeal 15. mail 1990. Esimene kodukaitse rühm Põlvamaal moodustati Voldemar Öövli juhtimisel 3. juunil 1990 Ahjal; see asus maavanema palvel sama aasta oktoobrist valvama Eesti majanduspiiri kagus.
Eesti iseseisvumise suunas liikuva Edgar Savisaare valitsuse eesmärk oli võtta Eesti ida- ja lõunapiir majanduspiiri valvamise ettekäändel oma kontrolli alla. Valitsuse korraldusega loodi 15. oktoobril 1990 kodukaitse koosseisus majanduspiiri kaitseteenistus ja alustasid tööd majanduspiiri kontrollpunktid. Majanduspiiri kehtestamise eesmärk oli pidurdada riigile vajalike kaupade väljavedu ja tõkestada kuritegevust. Samal ajal viibisid Eesti territooriumil veel Nõukogude Liidu väed.
Eesti Riiklik Piirikaitseamet moodustati valitsuse määrusega 8. aprillil 1991. Sama aasta kevadel pingestus olukord lõunapiiril ning kevadsuvel ründas ja rüüstas Riia OMON korduvalt Luhamaa, Murati ja Ikla piiripunkte, tehes seda ka Leedus ja Lätis. Rünnakud kulmineerusid 9. juuli hilisõhtul pommiplahvatusega kodukaitse ja piirikaitseameti majas Toompeal[4].
Esimese viie kuu jooksul valvasid Eesti majanduspiiri Põlvamaa lõiku Voldemar Öövli juhtimisel 78 vabatahtlikku. Öövel meenutab Maalehes 14. jaanuaril 1999[5]: "Kuue mehe peale oli meil üks kumminui ja üks automaadiga militsionäär. Leedus tapeti samal ajal piiril kaheksa meest korraga."
Kodukaitse Remniku väljaõppelaagris toimus 24. veebruaril 1991 Öövli eestvõttel ja majanduspiiri valvajate kolme kompanii osavõtul esimene Teise maailmasõja järgne Eesti iseseisvuspäeva paraad.
Kui kodukaitse 1996. aastal valitsuse otsusel likvideeriti, oli Põlvamaa malevas 426 liiget, kes jätkasid Voldemar Öövli juhtimisel abipolitseinike üksusena.
Põlva kodukaitsjate eestvedaja Voldemar Öövli initsiatiivil 1996. aastal alguse saanud piirivalve, hiljem politsei- ja piirivalveameti ning Põlva laskespordiklubi vaheline karikavõistlus laskmises sai 2011. aastal temanimeliseks – Voldemar Ööveli karikas.
Isiklikku muuda
Voldemar Öövel abiellus 1949. aastal ja oli üle 50 aasta abielus Tiiu Öövliga (sündinud Ploompuu; Eesti Panga juhi ja Otto Tiefi valitsuse rahandusministri Hugo Pärtelpoja ristitütar).
Voldemar Öövlit tunti tema üle 2 meetri pikkuse koguka kere ja pika valge habeme järgi.
Voldemar ja Tiiu Öövli lapsed: Õnne Sarmet (abielus mägironija Tõivo Sarmetiga), Urmas Öövel, Andrus Öövel (Eesti Vabariigi kaitseminister aprillist 1995 kuni aprillini 1999).
Tunnustus muuda
- 1997 – Eesti Vabariigi Kotkaristi teenetemärk, V järk
- 1999 – Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitlejate Keskuse teeneteristi 3. järk
- 1995 – Eesti Piirivalve aumärk Mõõk ja Ilves
Viited muuda
- ↑ Pühapäevaleht 12. oktoober 1997
- ↑ Maaleht 14. jaanuar 1999
- ↑ https://ariregister.rik.ee/est/political_party/members_search?person_name=%C3%96%C3%B6vel
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. august 2013. Vaadatud 28. veebruaril 2016.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Maaleht 14. jaanuar 1999