Ava peamenüü

Vladimir Penart (10. detsember 19251. september 2015)[1] oli Eesti NSV Siseministeeriumi töötaja.

Penart töötas Eesti NSV Siseministeeriumi Elva Rajooniosakonna ülemana[2] ning 1953. aasta suvel valmistas ette ja korraldas Oskar Rudolf Rummi tapmise, kes varjas ennast okupatsioonivõimude repressioonide eest.

23. juunil 1953 kohtus Penart Elvas ennast kriminaalvastutuse eest varjava Rudolf Tuviga, kelle värbas NSV Liidu Siseministeeriumi mõrvaragendiks (agent–bojevik) hüüdnimega "Aus" ja tegi talle ülesandeks tappa Rumm. Lisaks Tuvi põhjalikule instrueerimisele kuidas tapmist korraldada, siseministeeriumi töötajatega sidet pidada ja ohvriga kontakti saavutada – andis Penart Tuvile ka püstoli TT ja 16 lahingpadrunit. Tuvi tappis Rummi lasuga kuklasse 3. augustil 1953, kasutades Penartilt saadud püstolit.

Järgmisena pidi Tuvi uurima välja Vendo Saksi asukoha ja tema abistajate nimed. Eesti NSV Siseministeeriumi Elva Rajooniosakond viis Tuvilt saadud info alusel 17. septembril 1953 Palupera valla Kure küla Kasemäe talus läbi "tšekistliku-sõjaväelise operatsiooni", mille käigus tapeti vastupanu mitteosutanud Vendo Saks sihilikult tulirelvalaskudega. Operatsiooni läbiviimise eest vastutas Eesti NSV Siseministeeriumi Elva Rajoonikomitee ülemana Penart.

Järgmisena pidi Tuvi selgitama välja metsavend Paul Miksi asukoha. 17. veebruaril 1954 viidi Palupera valla Astuvere küla Piiri talus läbi "tšekistlik operatsioon", mille käigus vastupanu mitteosutanud Paul Miks tapeti tulirelvalaskudega, kusjuures Penart võttis isiklikult tulistamisest osa.[3]

Kohtupidamine Penarti üleRedigeeri

Ta oli Venemaa kodanik.[4] 2002. aastal Valga maakohtus Penart ennast inimsusvastastes kuritegudes süüdi ei tunnistanud ja kaebas süüdimõistva otsuse edasi nii ringkonnakohtusse[5] ja esitas kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtusse.[6][7] 24. jaanuar 2006 jõudis kaebus Penart versus Eesti arutamisele Euroopa Inimõiguste Kohtus, mis sedastas: "Kohus leiab, et kaebus on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata vastavalt konventsiooni artikli 35 lõigetele 3 ja 4. Sellest lähtuvalt tunnistab kohus ühehäälselt kaebuse vastuvõetamatuks".[4]

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri