Virulentsusfaktor

Virulentsusfaktorid on mikroorganismi komponendid, mis määravad tema võimet põhjustada haigusi (virulentsust), kuid ei ole iseenesest tema elutegevuseks vajalikud.[1]

Bakteriaalsed virulentsusfaktorid on tavaliselt valgud või teised molekulid, mida sünteesivad ensüümid. Neid valke võivad kodeerida kromosomaalne DNA, bakteriofaagne DNA või plasmiidsed geenid. Bakterid kasutavad hulgatunnetust (ingl quorum sensing ehk QS), et sünkroonida molekulide eritamist. Virulentsusfaktorid vastutavad peremeesrakkude haigestumise eest, kuna inhibeerivad sihtrakkude kaitsefunktsioone.

Tavalisemad virulentsusfaktoridRedigeeri

 
Helicobacter pylori
  • Adhesioon. Paljud bakterid peavad raku nakatamiseks kõigepealt kinnituma selle pinnale. Virulentsusfaktoreid, mis aitavad bakteril kinnituda, nimetatakse adhesiinideks. Harilikult seonduvad mikroobid sellistele rakuretseptoritele, mis on rakus vajalikud oluliste funktsioonide täitmiseks.
  • Kolonisatsioon. Mõned virulentsed bakterid produtseerivad erilisi valke, mis võimaldavad neil koloniseerida teatud osa organismist. Helicobacter pylori on võimeline ellu jääma mao happelises keskkonnas tänu ureaasile. Ureaasi tootmine neutraliseerib mao happelisust ja soodustab bakteri paljunemist. Kui bakter nakatab mao limaskesta, võib see viia maohaavade ja ka vähi tekkeni. Helicobacter pylori erinevate tüvede virulentsusaste korreleerub toodetud ureaasi hulgaga.
  • Invasioon. Osa patogeenseid baktereid produtseerib proteiine, mis lõhuvad peremeesraku membraani või kutsuvad esile endotsütoosi. Need faktorid võimaldavad bakteril siseneda peremeesorganismi rakkudesse ja hõlbustavad tema liikumist peremeesorganismi kudedes.
  • Immuunvastuse inhibiitorid. Osa baktereid toodab virulentsusfaktoreid, mis suruvad maha peremeesorganismi immuunsüsteemi kaitsereaktsioonid. Näiteks seisneb üks tavaline mikroobide strateegia selliste valkude tootmises, mis kinnituvad organismi antikehadele. Streptococcus pneumoniae polüsahhariidne limakapsel inhibeerib peremeesorganismi õgirakkude võime fagotsüteerida patogeeni rakke.
  • Toksiinid. Mõned bakterid toodavad toksiine, mis põhjustavad peremeesorganismis rakkude ja kudede kahjustusi. Näiteks võivad toidus sisalduvad bakterid toota toksiine, mis põhjustavad toidumürgistust. Mõned sellistest bakteritest suudavad ellu jääda ja põhjustada haigestumist ka pärast toidu läbi küpsetamist. Samas inaktiveerub osa bakteriaalsetest toksiinidest kõrge kuumuse juures.[2]

ToksiinidRedigeeri

Võimet toota toksiine tuntakse toksigeensusena.[2][3] Keemilise koostise põhjal jagunevad bakteriaalsed toksiinid kaheks: lipopolüsahhariidid (peamiselt gramnegatiivsete bakterite välismembraani koosseisus) ja valgud. Valke sekreteerivad mitmesugused bakterid. Raku koosseisus olevaid toksiine, nagu lipopolüsahhariide, nimetatakse endotoksiinideks. Sekreteeritavaid valgulisi toksiine, mis difundeeruvad ekstratsellulaarselt, tuntakse eksotoksiinide nime all.

EndotoksiinidRedigeeri

Endotoksiline lipopolüsahhariid (LPS) koosneb polüsahhariidsest ahelast ja lipiidsest sabast. LPSi toksiliseks komponendiks on lipiid A, mis paikneb lipiidse saba tipmises osas. Kui bakter saab kahjustada või hävib, siis vabaneb selle membraanist endotoksiin ja põhjustab põletikulist immuunvastust. Kaasasündinud (mittespetsiifiline) immuunsus reageerib suurele hulgale patogeenidele, kaasa arvatud LPS-endotoksiinidele. Seda vahendavad Tolli-sarnased retseptorid (TLR) – retseptorid, mis tuvastavad patogeenide epitoope. Tolli-sarnane retseptor, mis reageerib lipopolüsahhariididele, on TLR-4.

EksotoksiinidRedigeeri

Eksotoksiine eritavad ainult elusad bakterid, kusjuures erinevad bakteriliigid sekreteerivad erinevaid toksiine. Toksiin on tähtsaim tegur virulentsuse juures. Näiteks eksotoksiine mitte tootvad Escherichia coli tüved on peaaegu mittevirulentsed või madala virulentsustasemega. Toksiinid võivad kahjulikult mõjuda ka väga madalal kontsentratsioonil. Eksotoksiinidele pannakse tavaliselt selline nimetus, mis annab teavet, mis organsüsteemile aine mõjub, näiteks neurotoksiin, leukotoksiin, enterotoksiin ja hemolüsiin.

Eksotoksiinide toimemehhanismRedigeeri

Eksotoksiinid evivad järgmisi funktsioone:

 
Grampositiivse ja gramnegatiivse bakteri võrdlus. Grampositiivseid baktereid katab pealt ainult peptidoglükaani kiht. Gramnegatiivseid baktereid katab pealt lisaks ka välismembraan.

Toksiinide sekretsioonRedigeeri

Virulentsusfaktorite sekretsiooniks grampositiivsetest bakteritest on vaja valke transportida läbi rakumembraani. See protsess toimub järgmiselt:

  • Valk SecB (suunab valke ekspordile[5]) seondub eksporditava toksiini külge. Seondumine toimub bakteri tsütoplasmas.
  • SecB hõlbustab seondumist sekretsiooniraja ATPaasi (SecA) külge.
  • Transmembraansele valkkompleksile, mis koosneb kolmest sekretsiooniraja abivalgust SecY, SecG ja SecE, seondub membraanis paiknev valk SecA.
  • Sekretsiooniks suunatud toksiin seondub SecYGE kompleksi külge ning protsessile aitab kaasa ATPaas SecA.
  • Transmembraanses valkkompleksis SecYGEs toimuvad mitmed väiksed konformatsioonimuutused, mille tõttu sekreteeritakse ekspordiks suunatud toksiin rakust välja. Konformatsiooniliste muutuste tekkimine kulutab energiat, mida saadakse ATP fosforüleerimisest (seda viib läbi SecA ATPaas).

Kuna gramnegatiivsetel bakteritel on kaks plasmamembraani, siis vajavad nad toksiinide väljutamiseks keerulisemat sekretsioonisüsteemi. Tavaliselt kasutavad sellised bakterid toksiinide sekretsiooniks mahukat, mitmest alaühikust koosnevat transmembraanset valku, mis läbib nii sisemist kui ka välimist plasmamembraani ja ka periplasmat kahe membraani vahel.[2]

ViitedRedigeeri

  1. MeSH"Medical Subject Headings.". Karolinska Institute. Vaadatud 29.10.2011. Inglise.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 "VetSci. Science & Learning.". James Watts. Vaadatud 29.10.2011. Inglise.
  3. "Infektsioonihaiguste patomorfoloogia.". Vaadatud 29.10.2011. Eesti.
  4. "Haavainfektsioonide mikrobioloogia.". Siiri Kõljalg. Vaadatud 29.10.2011. Eesti.
  5. "SecB protein: a cytosolic export factor that associates with nascent exported proteins.". Kumamoto CA. Department of Physiology, Tufts University School of Medicine, Boston. Vaadatud 29.10.2011. Eesti.