Villa Tammekann

Villa Tammekann on Tartus Tähtvere linnaosas Friedrich Reinhold Kreutzwaldi tänav 6 asuv elumaja, mille projekteeris 1932. aastal Soome arhitekt Alvar Aalto Tartu Ülikooli geograafiaprofessori August Tammekannu ja tema perekonna jaoks.

Villa Tammekann
Villa Tammekann (2024)
Üldandmed
Asukoht Tähtvere, Tartu
Stiil funktsionalism
Ehituse algus 1932
Ehituse lõpp 1936
Avamine 4. aprill 2000 (Granö-keskusena)
Renoveeritud 1998–2000
Aadress Friedrich Reinhold Kreutzwaldi tänav 6
Omanik August Tammekann (1932–1940)
Granö-keskus (alates 1998)
Koordinaadid 26° 42′ 16,9″ N, 58° 23′ 4,2″ E
Tehniline ülevaade
Korruseid 2
Projekt ja ehitus
Arhitekt Alvar Aalto
Kaart

Hoone ehitust alustati 1932. aastal, kuid majanduslike olude sunnil teostati töid etappide kaupa, osalt muudetud ja lihtsustatud kujul. Tammekannude pere kolis pooleldi valminud majja 1933. aastal ja elas seal 1940. aasta juulini, mil põgeneti Soome. Nõukogude võimu perioodil maja riigistati ning seda ehitati märkimisväärselt ümber, nii et ühepereelamust sai kortermaja. Eesti iseseisvuse taastamise järel said villa tagasi Tammekannu lapsed, kes müüsid selle 1998. aastal Turu Ülikooli Sihtasutusele. Aalto algprojekti järgides renoveeriti villat vahemikus 1998–2000 ning nüüd tegutseb seal Turu ja Tartu Ülikooli koostööprojektina tegutsev Granö keskus.

Villa oli esimene Aalto projekteeritud maja väljaspool Soomet, samuti on see ainus Aalto projekteeritud hoone nii Eestis kui ka Baltikumis. Tegu on ühe varaseima tööga Aalto funktsionalismiperioodist. Arhitektuuriauhindu pälvinud villa on kantud ka Eesti kultuurimälestiste registrisse.

Kontekst

muuda

Funktsionalism Eestis ja Tartus

muuda
  Pikemalt artiklis Funktsionalism

Funktsionalism jõudis Eestisse 1920.–1930. aastatel.[1] Seda laadi hoonetena valmisid siin peamiselt moodsad valged villad ja kortermajad. Ehitustehniliselt ei muutunud see Eestis siiski liiga avangardseks, kuid näiteks stiilile omased lamekatused põhjustasid 1920. aastate keskel ühiskonnas poleemikat. Esimesed Eesti lamekatusega hooned projekteeriti Tallinna.[2] Tartus ei mindud uudse arhitektuurikeelega kaasa sedavõrd kiirelt kui pealinnas. Põhjustena on nimetatud baltisakslaste varasemast võimupositsioonist tulenevalt heimat- ja juugendstiili domineerimist, kuid ka kohalike eestlaste poolehoidu traditsioonilisele arhitektuurile ja soovi vastanduda vastanduda Tallinna kui äri- ja tööstuslinna kosmopoliitsele mentaliteedile. Tartu linnapildi moderniseerumise kulgu mõjutasid ka linnaosades kehtinud ehitusmäärused, mis takistasid vaba projekteerimist. Määrused nägid ette, et majad peavad olema ühetüübilised ning et hoonetel peavad olema viilkatuse kalded.[3]

Tähtvere linnaosa

muuda
  Pikemalt artiklis Tähtvere
 
Villa paikneb Tähtvere pargi äärt mööda kulgeval Kreutzwaldi tänaval

Tähtvere linnaosa, milles villa paikneb, projekteeris 1928. aastal arhitekt Arnold Matteus. Sümmeetrilise planeeringuga uue linnaosa hoonestust hakati kvartalite kaupa rajama 1931. aastal. Hoonestuses domineerisid suurtele kruntidele rajatud nelja kuni kuue korteriga elamud, nende kõrval villad ning kahe korruse ja korteriga elumajad.[4] Teiseks maailmasõja alguseks jõuti linnaosast hoonestada umbes pool.[5] Sõja järel tehtud projektiliste ümberkorralduste järel muutusid valdavaks kahekorruselised üksikelamud, mistõttu linnaosa algne kompositsiooniline ühtlus kannatas.[6] 1996. aastast kehtestas Tartu linnavalitsus Tähtveres linnaehitusliku kaitseala.[7]

Tähtverre püstitati ka esimene Tartu funktsionalistlikus stiilis villa skulptor Anton Starkopfile, mis valmis Matteuse 1929. aasta projekti järgi ja asub aadressil Jakob Hurda tänav 2.[8]

Alvar Aalto varasemad seosed Eestiga

muuda
  Pikemalt artiklis Alvar Aalto

Alvar Aalto projekteeris Eestisse kokku kolm hoonet: Pärnu mudaravila (1925), Villa Tammekann (1932) ja Tallinna Kunstimuuseum (1936–1937), millest reaalsuses valmis aga vaid perekond Tammekannude eramu ning ülejäänud kaks jäid konkursitöödeks.[9][10][11] Kui 1925. aastal Pärnu supelasutusi projekteerides oli Aalto arhitektuuriline lähenemine veel klassitsismi sugemetega, siis peagi tegi arhitekt otsustava pöörde funktsionalismi suunas.[12]

Ajalugu

muuda

Tammekannud ja maja projekteerimine

muuda
 
Maja esmaomanik August Tammekann

Maja projekti tellis Aaltolt Tartu Ülikooli geograafiaprofessor August Tammekann.[9] Varem elas ta Aleksandri tänav 24 paiknenud korteris. Omanikuga tekkinud probleemid, abiellumine 1925. aastal, laste sünd ning professoriks nimetamine (1930) tingisid aga vajaduse uue kodu järele. Selleks ostis Tammekann ligi 1700 m2 suuruse krundi ülikooli ja kesklinna lähedases Tähtvere linnaosas, kus oli võimalik vormida hoone oma nägemuse järgi.[13]

Tammekann oli Aaltoga juba varem kohtunud, täpsemalt 1930. aastate algul Turus, oma varasema õpetaja, Helsingi Ülikooli professori Johannes Gabriel Granö kodus.[14][15] Professori poja Olavi Granö väitel öelnud Tammekann, et plaanib Tartusse ehitada eramu ja vajab selleks arhitekti.[16] Maja tellimist Soome arhitektilt nõudnud Tammekannu soomlasest abikaasa Irene.[9] Tammekann oli ideoloogiliselt ka väga soomemeelne ning arvas, et eestlased peavad väikese kultuurrahvana toetuma tugevamale Soome kultuurile.[14][3] Aalto ja Tammekannu kirjavahetus maja asjus sai alguse 1932. aasta märtsis ja kestis 1933. aasta teise pooleni.[17] Arhitektuuriajaloolane Karin Hallas-Murula on täpset arhitektivalikut pidanud siiski juhuslikuks, viidates sarnaselt Paavo Tammekannuga, et teine projekt oli tellitud ka Soome arhitekt Veikko Leisténilt.[18][19][20]

Arhitektuurist ja eriti modernsest arhitektuurist huvituv Tammekann soovis oma perele uusasjalikus ehk funktsionalistlikus stiilis elamut lamekatuse, avatud rõdu ja majaesise terrassiga.[21][22][3] Samas soovis perekond, et projektis ei domineeriks funktsionalismi äärmuslikumad suunad ning et katusel oleks vee äravoolu võimaldav kalle.[21][3] Krundi suurus oli 30 x 57 meetrit ning maja kavandati võrdlemisi väiksena, korruse kohta pindalaga umbes 135–140 m2.[19]

Aaltole esitatud arvukad ja detailirohked soovid[19] näitavad Hallas-Murula arvates perekonna informeeritust modernse kodukujunduse ideedest.[23] Määratud olid uste ja akende kujud ning tubade täpne kuuluvus korruste kaupa.[24] Alumisele korrusele nõuti aknaluuke, sest maja paiknes eraldatult maantee ääres[9]. Elektriventilaatori ja külmkapiga varustatud köök pidi olema väike ning kapp-ava kaudu ühendatud söögitoaga, samuti sisaldama ka motoriseeritud lifti küttepuude keldrist ülestõstmiseks ja vee pumpamiseks.[9][23][24] August Tammekannu töökabinetti sooviti konkut kaartide hoidmiseks, elutuba pidi olema musitseerimiseks sobiliku akustikaga.[9]

Aalto projekteeris alumise korruse keskseks ruumiks avara elutoa, kus asus ligi 7 meetri laiune avar panoraamaken koos selle ees oleva kaminaga[25], kust avanes vaade aiale.[25][19] Arhitektuurilist motiivi elutuppa toodud loodusest, mis sidus villa sise- ja välisruumi, kasutas Aalto korduvalt ka hiljem, seejuures iseendale projekteeritud elumajas Villa Aalto.[9][19] Aalto esitatud projekti täpsustati suhtluses omanikega korduvalt[26]. Irene Tammekann heitis ette tema toa akende planeerimise unustamist ning pidas tuba liiga väikseks.[9]

Maja välisilme on mõjutatud Aalto projekteeritud Paimio tuberkuloosisanatooriumi personalihoonetest, mida iseloomustab keskeuroopalik ja askeetlik funktsionalism. Villa pidi olema telliskarkassiga ja betoonvahelaega.[27]

Villas oli ruumid ka teenijatele: perekonnal olid tööl kokk koos abilisega, toatüdruk, lapsehoidja ja majahoidja, ning majas oli ka eraldi lapsehoidjatuba[28]. Keldris olid suured hoiuruumid küttematerjalile ning talveks ostetud juurviljadele[29]. Maja keldrisse oli planeeritud Y-kujuline saun.[30] Projekti järgi tehtud põhijoonised teostas Arnold Matteus.[30]

Ehitustööde kulg

muuda
 
Vaade villale Kreutzwaldi tänavalt

1932. aasta mai lõpuks olid tööjooniste eskiisid valmis. Ehitusluba saadi Tartu linnavalitsuselt 15. juulil 1932. Maja kandekonstruktsioonide ja sisustuse detailjoonised valmisid Aalto büroos septembris.[31]

Tööde käigus ilmnes maja ehituse juures kaks suurt probleemi. Esimeseks murekohaks olid maja seinad. Saatuslikuks sai moodne ehitustehnoloogia: Aalto projektis oli ette nähtud koksikihiga konstruktsioon, mida Eestis teha ei osatud. Nii said 45 cm laiusena ette nähtud seinad 65 cm paksused, mistõttu said ruumid planeeritust väiksemad ning majja esmalt ette nähtud mööbel ei mahtunud tuppa ära.[26][23][24]

Teiseks osutus sobimatuks katus. Aalto nägi katusematerjalina ette Turu asfalditehase toodangu, kuid seda polnud võimalik Eestisse tuua.[23][24] Seetõttu pöörduti ühe Tallinna katusepaigaldusfirma poole, kuid nende ehitatud katus lasi läbi juba esimese vihmaga. Siis telliti uus katus Soomest insener Clausenilt, kuid sellestki polnud abi – katus hakkas läbi laskma teistest kohtadest.[24] Perekond taotles seejuures pangalt hoone ehitamiseks 1932. aastal laenu, kuid taotlus jäeti rahuldamata just seetõttu, et hoonele oli planeeritud lamekatus, mitte vettpidav viilkatus.[3]

Tammekannud kolisid pooleldi valminud majja 1933. aasta veebruaris, valmis olid vaid köök ja üks tuba. Nii Soomes kui ka Eestis olid selleks ajaks tõsised majanduslikud raskused ning see pidurdas ehitustöid. Algupärast ehitusprojekti oli mitmetel põhjustel vaja muuta ning lõpuks ei valminudki maja täielikult ega algse projekti järgi.[32] Tööd valmisid 1936. aastal.[33] Tähtsaim ärajätt võrreldes Aalto projektiga oli see, et elutuppa planeeritud aknaalune kamin jäeti tegemata. Samuti ei ehitatud serveerimistuba ega autogaraaži.[34] Lisaks jäid ära elutoa raudaken, teise korruse rõdu tellissein ning silindrikujulised katuseaknad.[35]

Hoolimata ehitusel esinenud viperustest oli Villa Tammekann juba enne Teist maailmasõda oma iseäralise arhitektuuri poolest tuntud ja Tähtveres kergesti silmatorkav. 1937. aasta suvel, kui Tammekannud viibisid ärasõidul, peatus villas soomlastest kirjanikepaar Elina Vaara ja Tatu Vaaskivi.[36][32]

Villa riigistamine ja ümberehitus Nõukogude perioodil

muuda

Tammekannud põgenesid 6. juulil 1940, pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt, alanud terrori ja arreteerimiste hirmus Soome,[34] ja said hiljem Soome kodakondsuse.[26] 1940. aasta lõpus Villa Tammekann riigistati ning jaotati kaheks üürikorteriks.[34][37] Võtmed jäeti Augusti ja Irene poja Paavo Tammekannu sõnul "kunstnik Ahasele".[34] Saksa okupatsiooni ajal tagastati maja Tammekannule, kuid ta otsustas kutsest hoolimata jätta Eestisse tagasi pöördumata.[34] Hiljemalt 1944. aasta oktoobriks lahkusid Eestist ka villas vahepeal elanud inimesed, misjärel jäi hoone tühjaks.[38] Samal aastal kolis perekond Tammekann Soomest Rootsi.[37]

1944. aasta oktoobris pandi Eestis uuesti maksma kõik varem Nõukogude võimu kehtestatud natsionaliseerimisseadused ja -määrused[39]. Aastatel 1944–1946 seisis Villa Tammekann tühjana[39] kuni 1946. aasta oktoobris kolis majja kunstnik Rudolf Sepa perekond.[39][40] Anna-Liiza Izbaši järgi muudeti Nõukogude ajal hoonet tundmatuseni.[41] 1948. aastal hakati kavandama kapitaalremonti, mille käigus plaaniti maja jaotada kaheks korteriks.[39] 1940. aastate lõpus varustati elutoad ka eraldiseisvate ahjudega.[42] Ehitis inventeeriti ja mõõdeti 1950. aastal, kaks aastat hiljem toimusid remonditööd.[39] Hoone katust kõrgendati[24] ja see kohandati kelpkatuseks.[43]

1970. aastatel elas alumisel korrusel mitu peret,[39] kuus kuni kaheksa leibkonda.[44] Näiteks on Paavo Tammekann öelnud, et 1978. aastal, kui tal õnnestus majas käia, oli varasemast köögist tehtud eraldiseisev korter.[39] 1981. aastal kolis maja esimesele korrusele Tartu Kunstikooli õpetajate Kasemaade perekond, kelle õhutusel lülitati maja gaasivõrku ja -küttele.

Restaureerimine ja tänapäev

muuda

1994. aastal tagastati maja seaduspärastele omanikele, August Tammekannu lastele Eeva-Maija ja Paavo Tammekannule.[45][46] Nõukogude ajal oli hoone rängalt lagunenud, tehnilised süsteemid olid muutunud kasutuskõlbmatuks ja vahelaed olid saanud niiskuskahjustusi.[42] 1997. aasta paiku otsisid omanikud võimalusi maja taastamiseks, pidades läbirääkimisi Tartu arhitektide ja ülikooliga. 15. oktoobril 1998[47] ostis villa Turu Ülikooli sihtkapital, et rajada sinna Olavi Granö propageeritud koostöökeskus Tartu Ülikooli ja Turu Ülikooli vahel. Ostu järel hakati tegelema maja renoveerimisega, mida hinnati pikaldaseks ja palju raha nõudvaks.[45]

 
Villa külgsein pärast restaureerimist

Renoveerimistöid alustati 1999. aasta mais.[48] Tööde läbiviimiseks valis sihtkapital ehitusbrigaadi, millesse kuulusid teiste hulgas eesistujana arhitekt Benito Casagrande, arhitekt Hanni Sippo (Alvar Aalto Säätiö esindaja), arhitekt Atte Armaa (Turu Ülikool), Tartu abilinnapea Anto Ili ning arhitekt Martti Preem (Tartu Ülikool)[45]. Komitee juhtiv põhimõte oli, et maja restaureeritakse Aalto algse kavandi järgi nii täpselt kui võimalik, tehes vaid hädavajalikke muudatusi.[48] Renoveerimisprojekti koostas Soome arhitekt Tapani Mustonen[49][45], kes on spetsialiseerunud Alvar Aalto hoonete restaureerimisele. Taastamisel ei lähtutud maja välimusest selle valmimisel, vaid Aalto algsest projektist, mistõttu lisati ka 1930. aastatel välja ehitamata jäänud katuseaknad, garaaž ja pergola, taastati ka lamekatus.[50][51][48] Ehituskomitee eesistuja Benito Casagrande järgi vastab villa restaureerimisjärgne välisilme võimalikult täpselt Aalto ja Tammekannu nägemusele.[52]

Majale ette nähtud uus funktsioon tegi võimalikuks tubade kasutamise algselt ettenähtud viisil: magamistoad jäid villas külaliste majutamiseks, elutuba sai kasutuse ühiskondliku alana, ning kööki kasutati taas köögina.[48] Interjööris lammutati sõjajärgsel ajal ehitatud vaheseinad ning ruumid hoone esimesel ja teisel korrusel taastati võimalikult originaalilähedastena[50][48]. Uuendati maja tehnilisi süsteeme, rajades garaaži alla tehnilise keskuse, viies majja vesikeskkütte ja soetades õli- ja gaasipõletid[53]. Aia uue disaini põhimõte oli luua villa ümber rohkem avatud ruumi.[48]

Restaureerimistööd saadi valmis 2000. aasta märtsis[48] ning renoveeritud villa avati 4. aprillil 2000[45]. Avamispidustustel osalesid teiste hulgas Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksoo, Turu Ülikooli rektor Keijo Virtanen, Soome kultuuriminister Suvi Lindén, Eesti kultuuriminister Signe Kivi, Tartu linnapea Andrus Ansip ja Turu linnapea Armas Lahoniitty.[54] Kohal oli ka August Tammekannu tütar Eeva-Maija, poeg Paavo ning Alvar Aalto tütar Hanni Alanen[49].

Granö keskust kasutavad majutuspaigana ning korraldavad kohtumisi ja loenguid peamiselt Turu ülikooli töötajad ja koostööpartnerid[55].[56]

Arhitektuur

muuda

Fassaad ja välisehitus

muuda

Villa Tammekann on valge kahekorruseline lameda katusega funktsionalistlik hoone. Stiilile omaselt on esikohal hoone ruumide funktsionaalsus ja hoone välisfassaadis peegeldub siseruumide paigutus. Peasissekäik asub hoone tänavapoolsel küljel. Ukse kohal on kõrge vertikaalne neljase jaotisega aken, mis valgustab trepihalli. Vastasküljel ehk sisehoovipoolsel küljel on ligi 7 meetri laiune aken,[25] mille sirgjoonelisust katkestab akna allosas paiknev kamin, mis ulatub vaid aknast alla poole. Restaureerimisel lubjati hoone valgeks. Akende ja välisuste tooniks valiti pärlmutterhall, maja terasosad värviti terratso tooni, pisut tumedamaks halliks. Hoonel on veel mitmeid eriilmelisi aknaid, mille kõigi paigutus ja suurus tuleneb hoone siseruumide paigutusest ja funktsioonidest.[57] Hoone tänavapoolsel küljel on ka pergola ja garaaž, mis ehitati välja pärast hilisemaid restaureerimistöid.[41][43]

Sisearhitektuur

muuda

Interjööris domineerib sarnaselt välisseintega hele koloriit: valged seinad ja helebeežid uksed. Esimese korruse põrandat katavad peitsitud[57] ja lakitud männilauad, teisel korrusel on värvitud laudpõrandad. Sisekujunduses on kasutatud mitmeid Aalto enda kavandatud ja Arteki (Alvar ja Aino Aalto asutatud mööblifirma) toodetud mööbliesemeid.[43]

Praegu hoones tegutsev Turu ja Tartu Ülikooli Granö-keskus on jätkuvalt sisustatud Aalto mööbliga.[49] Restaureerimisel muretseti esimesele korrusele täiendavat 1930. aastatest pärit Aalto ja Arteki mööblit, lisaks Aaltot mööbli loomisel inspireerinud Poul Henningseni valgusteid.[57] Aalto algsest projektist on täna säilinud ka mõningaid lükandvaheseinu ja sisseehitatud mööblit.[25]

 
Vaade villa tagaküljele ja aiale (2024)

Algse projekti järgi pidi õu olema lihtsakoeline ja kaetud pea täielikult muruga, v.a maja ümbritsevad sirged liivateed. Siiski istutasid Tammekannud sinna hiljem krunti ühest küljest ümbritseva kuuseheki, lisaks kohati põõsashekki ning Tartu Ülikooli botaanikaaiast saadud muid istikuid ning rajasid ka lillepeenraid ja mängumaja.[57] Villa aias on kasvanud näiteks ka botaanikaaia emataimest saadud mandžuuria pähklipuu.[58]

Nõukogude ajal tehti aias pinnasetöid, mille käigus kohandati õue tasapinda vahepeal kõrgendatud Kreutzwaldi tänava suhtes. Selle töö käigus jäi aga hoone sokkel pinnase sisse, mis tõi kaasa hoone visuaalse kerguse kadumise.[59] 1950.–1970. aastate paiku oli aed jagatud kahe korteri vahel pooleks. Aias leidus õuna- ja pirnipuid, sõstrapõõsaid ning kasvatati mitmeid aedvilju koos maasikate ja vaarikatega. Viljapuude kõrval oli erinevaid ilupuid, liikidest esinesid näiteks jugapuu, kikkapuu ja kask koos jasmiinipõõsaste ning valgete-tumelillade sirelitega. Iluaia kujundamisel osales varem linnaaednikuna töötanud Eduard Kaldre, kes moodustas taimedest kompositsioone, sh elektripirnidest silmadega krokodille ja liblikaid, mille tiibadeks olid kiviktaimla värvilised taimed.[60]

Hoone restaureerimisel oli õue kujundamise põhimõtteks avatud ruumi tekitamine villa ümber, mistõttu toodi sokkel uuesti pinnasest välja. Krundi tagumisele osale rajati pultkatuse ning kitsa karkassiga majahoidja korter, mille juurde istutati uusi taimi. Lisaehitus meenutab kerget paviljoni, jäädes teadlikult krundi põhihoone varju.[59]

Pärand ja tunnustus

muuda

Villa oli esimene Alvar Aalto projekteeritud hoone väljaspool Soomet.[61] Seda on esile tõstetud ühe varaseima stiilinäitena Aalto karjääri funktsionalismiperioodist ning haruldase näitena funktsionalistlikus stiilis eramust 1930. aastate Tartu linnas.[9][43] Tegu on ainsa Aalto projekti järgi valminud hoonega nii Eestis kui Balti ka riikides laiemalt.[45][9]

Arhitektuuriajaloolane Karin Hallas-Murula on öelnud, et villa illustreerib Aaltot 1930. aastate alguse radikaalse funktsionalistina.[62] Arhitekti ja arhitektuuriloolase Leonhard Lapini hinnangul on hoone teedrajava modernismi näidis ning sellest eeskuju võttes ehitati edaspidi välja kõik siinsed uued villade piirkonnad.[63] Arhitekt Martti Preem on seda nimetanud funktsionalistliku stiili silmapaistvamaks näiteks.[64]

1997. aasta märtsis kanti villa ehitismälestisena Eesti kultuurimälestiste registrisse.[43] 2001. aastal tunnustati soome arhitekti Tapani Mustoneni koostatud villa restaureerimisprojekti Euroopa muinsuskaitseorganisatsiooni Europa Nostra preemiaga.[49] 2012. aasta novembris arvati villa Hollandi arhitektuuriloolase Natascha Drabbe tööl põhineva, 20. sajandi tähelepanuväärseid ehitisi tutvustava portaali The Iconic Houses rahvusvahelise tähtsusega ehitiste nimekirja.[65] 2021. aastast on Villa Tammekann osa Visit Alvar Aalto kultuuriteest.[66]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Hallas-Murula 2002, lk 8.
  2. Hallas-Murula 2002, lk 15.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Hallas-Murula 2002, lk 16.
  4. Martti Preem "Tähtvere aedlinnaosa kujunemisest ja linnaehituslikust tähtsusest", Henri Terho ja Maija Mäkikalli (toim; 2000). Alvar Aalto – Villa Tammekann: Turu Ülikooli ja Tartu Ülikooli koostöökeskus. Turu: Turu Ülikooli Sihtasutus, lk 109–121 (siin lk 110). ISBN SBN 951-98458-0-1.
  5. Preem 2000, lk 116.
  6. Raam 1999, lk 14.
  7. Preem 2000, lk 117.
  8. Preem 2000, lk 118.
  9. 9,00 9,01 9,02 9,03 9,04 9,05 9,06 9,07 9,08 9,09 Hallas-Murula 2012, lk 132.
  10. Karin Hallas "Alvar Aalto ja Eesti", Henri Terho ja Maija Mäkikalli (toim; 2000). Alvar Aalto – Villa Tammekann: Turu Ülikooli ja Tartu Ülikooli koostöökeskus. Turu: Turu Ülikooli Sihtasutus, lk 61–73 (siin lk 61). ISBN SBN 951-98458-0-1.
  11. Tüüne-Kristin Vaikla. "Üks maja. Mudaravila lugu" Sirp, 13. jaanuar 2012
  12. Hallas-Murula 2005, lk 104.
  13. Paavo Tammekann "Villa Tammekannu ajalugu 1932-1998", Henri Terho ja Maija Mäkikalli (toim; 2000). Alvar Aalto - Villa Tammekann: Turu Ülikooli ja Tartu Ülikooli koostöökeskus. Turu: Turu Ülikooli Sihtasutus, lk 129-141 (siin lk 129). ISBN 951-98458-0-1.
  14. 14,0 14,1 Hallas-Murula 2005, lk 105.
  15. Hallas-Murula 2002, lk 16–17.
  16. Granö 2000, lk 21–22.
  17. Tammekann 2000, lk 130
  18. Tammekann 2000, lk 130.
  19. 19,0 19,1 19,2 19,3 19,4 Hallas 2000, lk 65.
  20. Olavi Gräno, "Villa Tammekann lugu on saavutanud õnneliku vaheetapi", Pekka Kanervisto, Benito Casagrande, Keijo Virtanen, Jaak Aaviksoo, Suvi Lindén, Olavi Granö, Tuomo Lähdesmäki, Lennart Meri, Ilmar Talve, Signe Kivi, Armas Lahoniitty, Andrus Ansip, Jukka Mikkola (2000). Villa Tammekann - Granö-keskus. Turu: Painosalama Oy, lk 33-35 (siin lk 33). ISBN 951-98458-2-8.
  21. 21,0 21,1 Hallas-Murula 2005, lk 105-106.
  22. Hallas 2000, lk 16.
  23. 23,0 23,1 23,2 23,3 Hallas-Murula 2002, lk 17.
  24. 24,0 24,1 24,2 24,3 24,4 24,5 Hallas 2000, lk 66.
  25. 25,0 25,1 25,2 25,3 Raam 1999, lk 30.
  26. 26,0 26,1 26,2 Hallas-Murula 2005, lk 106.
  27. Mustonen 2000, lk 182.
  28. Tammekann 2000, lk 131-132
  29. Tammekann 2000, lk 131
  30. 30,0 30,1 Mustonen 2000, lk 183.
  31. Tammekann 2000, lk 130-131
  32. 32,0 32,1 Gräno 2000A, lk 33.
  33. Lapin 2000, lk 90.
  34. 34,0 34,1 34,2 34,3 34,4 Tammekann 2000, lk 132
  35. Mustonen 2000, 183–184.
  36. Gräno 2000, lk 22.
  37. 37,0 37,1 Granö 2000, lk 34
  38. Tammekann 2000, lk 132, 138
  39. 39,0 39,1 39,2 39,3 39,4 39,5 39,6 Tammekann 2000, lk 138
  40. Menšikov 2000, lk 149.
  41. 41,0 41,1 "Villa Tammekann Tartus". Eesti Arhitektuurimuuseum. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. märts 2024. Vaadatud 3. märts 2024.
  42. 42,0 42,1 Mustonen 2000, lk 184.
  43. 43,0 43,1 43,2 43,3 43,4 "7127 Elamu Tartus Kreutzwaldi 6, 1932. a". Kultuurimälestiste register. Muinsuskaitseamet. Vaadatud 3. märts 2024.
  44. "History" (inglise keeles). Granö keskus. Vaadatud 3. märts 2024.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  45. 45,0 45,1 45,2 45,3 45,4 45,5 Olavi Granö, Eeva-Maija Tammekann, Keijo Virtanen, Jaak Aaviksoo, Karin Hallas, Leonhard Lapin, Martti Preem, Paavo Tammekann, Helgi Menšikov, Anto Ili, Benito Casagrande, Tapani Mustonen, Timo Kaira, Pekka Kanervisto (toim. Henri Terho ja Maija Mäkikalli, 2000). Alvar Aalto - Villa Tammekann: Turu Ülikooli ja Tartu Ülikooli koostöökeskus. Turu: Turu Ülikooli Sihtasutus, lk 10. ISBN 951-98458-0-1.
  46. Granö 2000a, lk 34
  47. Tammekann 2000, lk 141
  48. 48,0 48,1 48,2 48,3 48,4 48,5 48,6 "Restoration Work" (inglise keeles). Granö keskus. Vaadatud 3. märts 2024.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  49. 49,0 49,1 49,2 49,3 Hallas-Murula 2005, lk 108.
  50. 50,0 50,1 Mustonen 2000, lk 185.
  51. Kallas-Murula 2012, lk 133.
  52. Benito Casagrande "Villa Tammekann renoveerimine viis täide aastakümnete unistuse", Olavi Granö, Eeva-Maija Tammekann, Keijo Virtanen, Jaak Aaviksoo, Karin Hallas, Leonhard Lapin, Martti Preem, Paavo Tammekann, Helgi Menšikov, Anto Ili, Benito Casagrande, Tapani Mustonen, Timo Kaira, Pekka Kanervisto (toim. Henri Terho ja Maija Mäkikalli, 2000). Alvar Aalto - Villa Tammekann: Turu Ülikooli ja Tartu Ülikooli koostöökeskus. Turu: Turu Ülikooli Sihtasutus, lk 15–16. ISBN 951-98458-0-1.
  53. Mustonen 2000, lk 192.
  54. Granö, Tammekann, Virtanen, Aaviksoo, Hallas, Lapin, Preem, Tammekann, Menšikov, Ili, Casagrande, Mustonen, Kaira & Pekka Kanervisto 2000, lk 18, 20, 39, 45, 71, 82, 87.
  55. "The Granö Centre of the University of Turku and the University of Tartu" (inglise keeles). Granö keskus. Vaadatud 3. märts 2024.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  56. "For University Staff (from Turku and Tartu)" (inglise keeles). Granö keskus. Vaadatud 3. märts 2024.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  57. 57,0 57,1 57,2 57,3 Tapani Mustonen "Villa Tammekann – elav ehitusprotsess", Henri Terho ja Maija Mäkikalli (toim; 2000). Alvar Aalto – Villa Tammekann: Turu Ülikooli ja Tartu Ülikooli koostöökeskus. Turu: Turu Ülikooli Sihtasutus, lk 181–199 (siin lk 193). ISBN SBN 951-98458-0-1.
  58. Olavi Gräno "Soome ja Eesti teadusalasest koostööst", Henri Terho ja Maija Mäkikalli (toim; 2000). Alvar Aalto – Villa Tammekann: Turu Ülikooli ja Tartu Ülikooli koostöökeskus. Turu: Turu Ülikooli Sihtasutus, lk 15–27 (siin lk 22). ISBN SBN 951-98458-0-1.
  59. 59,0 59,1 Mustonen 2000, lk 198.
  60. Helgi Menšikov "Mälestused majast Tartu Kreutzwaldi 6", Henri Terho ja Maija Mäkikalli (toim; 2000). Alvar Aalto – Villa Tammekann: Turu Ülikooli ja Tartu Ülikooli koostöökeskus. Turu: Turu Ülikooli Sihtasutus, lk 149–151 (siin lk 151). ISBN SBN 951-98458-0-1.
  61. Jochen Eisenbrand (toim. Mateo Kries ja Jochen Eisenbrand, 2014). Alvar Aalto: Second Nature. Weil am Rhein: Vitra Design Museum, lk 649. ISBN 978-3931-9-3693-8.
  62. Hallas 2000, lk 61.
  63. Leonhard Lapin "Eesti funktsionalism", Henri Terho ja Maija Mäkikalli (toim; 2000). Alvar Aalto - Villa Tammekann: Turu Ülikooli ja Tartu Ülikooli koostöökeskus. Turu: Turu Ülikooli Sihtasutus, lk 81–98 (siin lk 90). ISBN 951-98458-0-1.
  64. Preem 2000, lk 120.
  65. Risto Mets (12. november 2012). "Tammekannu villa valiti rahvusvahelise tähtsusega hoonete hulka". Tartu Postimees. Vaadatud 3. märts 2024.
  66. "Granö Center | Villa Tammekann" (inglise keeles). Granö keskus. Vaadatud 3. märts 2024.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)

Kirjandus

muuda
  • Karin Hallas-Murula (2002). Funktsionalism Eestis. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. ISBN 9985-9400-2-4.
  • Karin Hallas-Murula (2005). Soome - Eesti: sajand arhitektuurisuhteid. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. ISBN 9985-9585-2-7.
  • Karin Hallas-Murula (2012). 101 Eesti arhitektuuriteost. Tallinn: Varrak. ISBN 978-9985-3-2642-8.
  • Pekka Kanervisto, Benito Casagrande, Keijo Virtanen, Jaak Aaviksoo, Suvi Lindén, Olavi Granö, Tuomo Lähdesmäki, Lennart Meri, Ilmar Talve, Signe Kivi, Armas Lahoniitty, Andrus Ansip, Jukka Mikkola (2000). Villa Tammekann - Granö-keskus. Turu: Painosalama Oy. ISBN 951-98458-2-8.
  • Olavi Granö, Eeva-Maija Tammekann, Keijo Virtanen, Jaak Aaviksoo, Karin Hallas, Leonhard Lapin, Martti Preem, Paavo Tammekann, Helgi Menšikov, Anto Ili, Benito Casagrande, Tapani Mustonen, Timo Kaira, Pekka Kanervisto (toim. Henri Terho ja Maija Mäkikalli, 2000A). Alvar Aalto - Villa Tammekann: Turu Ülikooli ja Tartu Ülikooli koostöökeskus. Turu: Turu Ülikooli Sihtasutus. ISBN 951-98458-0-1.
  • Villem Raam (toim. Tiit Masso, Anne Lass ja Sirje Laidre, 1999). Eesti arhitektuur. 4, Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa. Tallinn: Valgus. ISBN 9985-6805-0-2.
  • Jochen Eisenbrand (toim. Mateo Kries ja Jochen Eisenbrand, 2014). Alvar Aalto: Second Nature. Weil am Rhein: Vitra Design Museum. ISBN 978-3931-9-3693-8.

Välislingid

muuda