Ava peamenüü

Viktor Maamägi (12. oktoober 1917 – 31. mai 2005) oli eesti ajaloolane.

Maamägi sündis Venemaa eestlaste perekonnas. Et ta isa oli jõukas põllumees, tembeldati ta kulakuks ning arreteeriti. Maamäel õnnestus siiski pääseda 1930. aastate lõpus Leningradi ülikooli, kus ta õppis Jevgeni Tarle ja teiste nimekate vene professorite käe all ajalugu. Vastavalt toonastele oludele asus ta uurima lähiajalugu ehk nõukoguliku terminoloogia järgi sotsialistlikku formatsiooni. 1940. aastal lõpetas ta ülikooli diplomitööga "Kodusõda Soomes". Hiljem uuris ta põhiliselt Eesti kommunistide tegevust.

Maamägi tuli Eestisse pärast sõda koos mitmete teiste Venemaa eestlastest ajaloolastega (Hilda Moosberg, Lydia Roots), kes olid saanud nõukoguliku ajaloohariduse ning keda riik pidas seetõttu endale ustavateks. Nood said ka vastutusrikkaid kohti, nende tegelikust ajalooalasest väljaõppest eriti ei hoolitud. Maamägi oli saanud siiski küllaltki korraliku hariduse ning ta määrati alates 1951. aastast ENSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituuti juhtima. Ta oli selle direktor kuni 1968. aastani, saades seejärel Teaduste Akadeemia akadeemikuks. Selleks jäi ta kuni surmani.

Ea Jansen on oma mälestustes meenutanud Maamäge kui tagasihoidlikku ja heatahtlikku meest, kes püüdis oma alluvaid kõrgemate organite omavoli eest kaitsta.[1]

ViitedRedigeeri

  1. Marika Mikli. Vestlus Ea Janseniga – Vikerkaar 1995, nr 5/6, lk 153–162