Viktor Kulikov
Viktor Georgijevitš Kulikov (5. juuli 1921 – 28. mai 2013) oli NSV Liidu sõjaväelane ja Venemaa Föderatsiooni sõjaline nõunik.
ElukäikRedigeeri
Viktor Kulikov sündis Orjoli oblastis Suur-Ljubovša külas kehviktalupoja perekonnas.
1938. aastaks oli Kulikovil 10 klassi haridust.[1] 21. detsembril 1939 astus Punaarmeesse[1] ning asus õppima Groznõi sõjakooli, mille lõpetas 1941. aastal.
Sõjas NSV Liidu ja Saksamaa vahel võitles Kulikov Edelarindel, Kalinini rindel, 1. Balti rindel ning 2. Valgevene rindel. Kulikov oli tankibrigaadi ülema asetäitja ja ülem.
Pärast sõda oktoobrist 1945 kuni novembrini 1957 tegi karjääri armees: oli seal pataljonikomandör, polgukomandöri asetäitja, hiljem ka polgukomandör, staabiülem ja diviisikomandör. 1953. aastal lõpetas Frunze-nimelise sõjakooli.[1]
Seejärel asus õppima K. E. Vorošilovi nimelisse Kõrgemasse Sõjalisse Akadeemiasse (kaasajal Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude Kindralstaabi Militaarakadeemia), mille lõpetas 1959. aasta novembris, misjärel suunati täitma erinevaid ülesandeid armee juures, kuni viimaks määrati armeed ennast juhtima.[1]
1967. aasta maist sai Kulikovist Kiievi sõjaväeringkonna ülem. Oktoobrist 1969 juhtis ta NSV Liidu relvajõude Saksamaal. Septembrist 1971 kuni 1977. aastani oli NSV Liidu Relvajõudude ülemjuhataja ning aastatel 1977–1989 oli Kulikov Varssavi Lepingu Organisatsiooni relvajõudude ülemjuhataja, muu hulgas täitis ta aastatel 1971–1989 NSV Liidu kaitseministri 1. asetäitja ülesandeid.
Viktor Kulikov oli kommunistliku partei liige 1942. aastast, NLKP Keskkomitee liige 1971. aastast, NSV Liidu Ülemnõukogu saadik selle VII–XI koosseisuni (12. juuni 1966 – 4. märts 1984), NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi saadik 1989. aastast kuni selle laialisaatmiseni[1] ning Riigiduuma saadik 1999–2003.
AuastmedRedigeeri
- polkovnik, 17. veebruar 1951
- kindralmajor, 18. veebruar 1958
- kindralleitnant, 16. juuli 1965
- kindralpolkovnik, 4. mai 1967
- armeekindral, 29. aprill 1970
- Nõukogude Liidu marssal, 14. jaanuar 1977
TeenetemärgidRedigeeri
- Nõukogude Liidu kangelane (3. juuli 1981)
- Teenete eest Isamaa ees, 2. klassi II järk (10. juuli 2001), 3. klass (3. juuli 1996), 4. klass (23. juuni 2011)
- Sõjaliste Teenete orden
- Vapruse orden (5. juuli 2006)
- Lenini orden, neljakordne kavaler (2. juuli 1971, 21. veebruar 1978, 3. juuli 1981 ja 19. veebruar 1988)
- Punalipu orden, kolmekordne kavaler (26. oktoober 1943, 20. juuli 1944 ja 22. veebruar 1968)
- Isamaasõja orden, 1. klass, kolmekordne kavaler (7. september 1943, 12. mai 1945 ja 6. aprill 1985)
- Punatähe orden (26. oktoober 1955)
- NSV Liidu Relvajõududes ja Kodumaa Teenimise orden, 3. klass (30. aprill 1975)
- medal "Vapruse eest"
- Lenini preemia (1983)
VälismaisedRedigeeri
- Sükhbaatari orden (Mongoolia, 1981)
- Patriootlike Teenete orden, 1. klass (Saksa DV, 1981)
- Rahvaste Sõpruse täht, 1. klass (Saksa DV, 1985)
- Scharnhorsti orden, kolmekordne kavaler (Saksa DV, 1972, 1986, 1987)
- orden "Teenete eest rahva ja isamaa heaks", 1. klass (Saksa DV, 1970)
- Georgi Dimitrovi orden (Bulgaaria, 1984)
- Bulgaaria Rahvavabariigi orden, 1. klass (1974)
ViitedRedigeeri
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Kulikov, Viktor Georgijevitši biograafia". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. veebruar 2012. Vaadatud 19. septembril 2012.
| Eelnev Ivan Jakubovski |
Varssavi Lepingu Organisatsiooni relvajõudude ülemjuhataja 1977–1989 |
Järgnev Pjotr Lušev |