Viktor Kulikov
Viktor Georgijevitš Kulikov (5. juuli 1921 – 28. mai 2013) oli NSV Liidu sõjaväelane ja Venemaa Föderatsiooni sõjaline nõunik.

Elukäik
muudaViktor Kulikov sündis Orjoli oblastis Suur-Ljubovša külas kehviktalupoja perekonnas.
1938. aastaks oli Kulikovil kümme klassi haridust.[1] 21. detsembril 1939 astus ta Punaarmeesse[1] ja asus õppima Groznõi sõjakooli, mille lõpetas 1941. aastal.
Sõjas NSV Liidu ja Saksamaa vahel võitles Kulikov Edelarindel, Kalinini rindel, 1. Balti rindel ning 2. Valgevene rindel. Kulikov oli tankibrigaadi ülema asetäitja ja ülem.
Pärast sõda oktoobrist 1945 kuni novembrini 1957 tegi karjääri armees: oli seal pataljonikomandör, polgukomandöri asetäitja, hiljem ka polgukomandör, staabiülem ja diviisikomandör. 1953. aastal lõpetas Frunze-nimelise sõjakooli.[1]
Seejärel asus õppima K. E. Vorošilovi nimelisse Kõrgemasse Sõjalisse Akadeemiasse (kaasajal Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude Kindralstaabi Militaarakadeemia), mille lõpetas 1959. aasta novembris, misjärel suunati täitma erinevaid ülesandeid armee juures, kuni viimaks määrati armeed ennast juhtima.[1]
1967. aasta mais sai Kulikovist Kiievi sõjaväeringkonna ülem. Oktoobrist 1969 juhtis ta NSV Liidu relvajõude Saksamaal. Septembrist 1971 kuni 1977. aastani oli NSV Liidu Relvajõudude ülemjuhataja ning aastatel 1977–1989 oli Kulikov Varssavi Lepingu Organisatsiooni relvajõudude ülemjuhataja, muu hulgas täitis ta aastatel 1971–1989 NSV Liidu kaitseministri 1. asetäitja ülesandeid.
Viktor Kulikov oli kommunistliku partei liige 1942. aastast, NLKP Keskkomitee liige 1971. aastast, NSV Liidu Ülemnõukogu liige selle VII–XI koosseisuni (12. juuni 1966 – 4. märts 1984), NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi liige 1989. aastast kuni selle laialisaatmiseni[1] ning Riigiduuma liige 1999–2003.
Auastmed
muuda- polkovnik, 17. veebruar 1951
- kindralmajor, 18. veebruar 1958
- kindralleitnant, 16. juuli 1965
- kindralpolkovnik, 4. mai 1967
- armeekindral, 29. aprill 1970
- Nõukogude Liidu marssal, 14. jaanuar 1977
Teenetemärgid
muuda- Nõukogude Liidu kangelane (1981)
- Teenete eest Isamaa ees, 2. klass (2001), 3. klass (1996), 4. klass (2011)
- Sõjaliste Teenete orden
- Vapruse orden (2006)
- 4 Lenini ordenit (1971, 1978, 1981 ja 1988)
- 3 Punalipu ordenit (1943, 1944 ja 1968)
- 3 Isamaasõja ordenit, 1. klass (1943, 1945 ja 1985)
- Punatähe orden (1955)
- NSV Liidu Relvajõududes ja Kodumaa Teenimise orden, 3. klass (1975)
- medal "Vapruse eest"
- Lenini preemia (1983)
Välismaised
muuda- Sükhbaatari orden (Mongoolia, 1981)
- Patriootlike Teenete orden, 1. klass (Saksa DV, 1981)
- Rahvaste Sõpruse täht, 1. klass (Saksa DV, 1985)
- 3 Scharnhorsti ordenit (Saksa DV, 1972, 1986, 1987)
- orden "Teenete eest rahva ja isamaa heaks", 1. klass (Saksa DV, 1970)
- Georgi Dimitrovi orden (Bulgaaria, 1984)
- Bulgaaria Rahvavabariigi orden, 1. klass (1974)
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Kulikov, Viktor Georgijevitši biograafia". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. veebruar 2012. Vaadatud 19. septembril 2012.
Eelnev Ivan Jakubovski |
Varssavi Lepingu Organisatsiooni relvajõudude ülemjuhataja 1977–1989 |
Järgnev Pjotr Lušev |