Vikipeedia:Nädala artiklid 2019

Nädala artiklid
2008200920102011
2012201320142015
2016201720182019
2020202120222023
2024 – 2025 – 2026 – 2027

Nädala artiklid on eestikeelse Vikipeedia avalehel olnud artiklid, mis vastavad headele artiklitele esitatud nõudmistele.

Siin on ära toodud 2019. aasta nädala artiklid.

1. nädal muuda

 
Etna vulkaan Sitsiilias

Vulkaan on looduslik avaus maakoores (või mõne muu taevakeha koores), mille kaudu vulkaaniline materjal selle pinnale tungib. Vulkaaniks nimetatakse ka pinnavormi, mis on tekkinud vulkaanilise materjali kuhjumisel maapinnale.

Kõrgeim vulkaan Maal on Ojos del Salado Tšiili ja Argentiina piiril (6891 m), kuid vaid ajaloolisel ajal tegutsenutest on kõrgeim Llullaillaco (6739 m). Koos veealuse osaga on aga kõrgeim vulkaan ja üldse kõrgeim Maa mägi Hawaii saarel asuv Mauna Kea, mille kõrgus jalamilt tipuni on üle 10 kilomeetri. Päikesesüsteemi kõrgeim vulkaan on Olympus Mons Marsil (ligikaudu 27 km kokkuleppelisest Marsi "merepinnast" kõrgemal).

Inimesed on läbi ajaloo olnud vulkaanidega tihedalt seotud, sest nende ümbruses levivad viljakad mullad. Vulkaanilisest kivimist obsidiaanist on valmistatud lõikeriistu. Tänapäevalgi on vulkaanid ja nende uurimine olulised, sest nendega on seotud paljud maavarad, näiteks sulfiidsed mineraalid ja väävel, ning nende vahetus ümbruses elab palju inimesi, keda tuleb ohu korral evakueerida. Selle ohu hindamine ongi paljude vulkanoloogide tööks. Loe edasi ...

2. nädal muuda

 
Rumeelia männi koor

Rumeelia mänd (Pinus peuce) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta kuulub viieokkaliste mändide rühma alamperekonda Strobus.

Liigi eestikeelne nimi tuleneb kasvukohast. Rumeelia on ajalooline piirkond Bulgaaria lõuna- ja Kreeka põhjaosas ning vastab enam-vähem Traakiale. Ladinakeelne nimi tuleneb kreekakeelsest sõnast peukē 'mänd'.

Rumeelia mänd on relikt tertsiaarist ja Balkani poolsaare endeem nagu serbia kuuskki. Tema levila jaguneb kaheks osaks, mida eraldab umbes 200 km laiune vöönd, kus asuvad Vardari ja Južna Morava jõe orud. Levila asub Lääne-Bulgaarias, Makedoonias, Ida-Albaanias, Põhja-Kreekas, Montenegros ja Edela-Serbias ning selle kogupindala on umbes 300 km².

Rumeelia mänd kasvab 20–30, harva kuni 40 m kõrguseks. Tüve läbimõõt on kuni 1,5 m. Eluiga võib soodsates tingimustes küündida üle 600 aasta. Rumeelia mänd talub tugevat tuult ja talvekülma kuni -29...-34 °C. Loe edasi ...

3. nädal muuda

 
Filaret Gumilevski

Filaret (kodanikunimi Dmitri Grigorjevitš Gumilevski; vene keeles Дмитрий Григорьевич Гумилевский; 4. november (vkj 23. oktoober) 1805 Konobejevo, Tambovi kubermang21. august (vkj 9. august) 1866 Konotop) oli vene õigeusu vaimulik ja usuteadlane, 1842–48 Vene Õigeusu Kiriku Riia piiskop.

Tema ametiajal toimus Liivimaa kubermangus usuvahetusliikumine, mille tulemusel astus õigeusku üle saja tuhande eesti ja läti talupoja. Samuti asutati tema ametiajal veebruaris 1846 Riiga vaimulik kool, millest kasvas 4 aastat hiljem välja Riia Vaimulik Seminar.

Hiljem oli ta 1848–59 Harkovi ja Ahtõrka piiskop ning 1859–66 Tšernigovi ja Nežinski peapiiskop.

Ukraina Õigeusu Kirikus austatakse Filaretti pühakuna. Ta kanoniseeriti 2009. aastal. Loe edasi ...

4. nädal muuda

 
Uraani kuud

Uraan on Päikesesüsteemi seitsmes planeet.

Uraan kuulub hiidplaneetide hulka. Tema raadius on Päikesesüsteemi planeetide seas 3. ja mass 4. kohal. Kuigi planeet on põhimõtteliselt nähtav palja silmagagi, ei märganud vanaaja vaatlejad seda hägususe ja aeglase tiirlemise tõttu.

Uraani avastas 31. märtsil 1781 Saksa päritolu Inglise amatöörastronoom William Herschel teleskoobi abil. Ta nimetas uue planeedi kuninga George III auks Georgium Siduseks (ladina keeles 'Georgi täht'), kuid see nimi ei leidnud poolehoidu. Üldtuntuks sai saksa astronoomi Johann Elert Bode pandud nimi Uraan. Planeet sai nime vanakreeka taevajumala Uranose järgi. Uraan on esimene teleskoobi abil avastatud planeet.

Sarnaselt teistele hiidplaneetidele on Uraanilgi rõngad, magnetosfäär ja palju kaaslasi. Uraani telje kaldenurk orbiidi tasandi suhtes on vaid ligi 8°, mistõttu planeedi põhja- ja lõunapoolus asuvad seal, kus enamikul teistel planeetidel on ekvaator. 1986. aastal "Voyager 2" tehtud fotodel on Uraan ühtlaselt sinakasroheline, erinedes Jupiteri ja Saturni atmosfääris eristatavatest pilvemassiividest ja tormidest. Maapealsete vaatluste ajal on viimastel aastatel märgatud siiski aastaaegade vaheldumist ja ilma muutumist, kuna Uraan lähenes pööripäevale. Tuule kiirus planeedil võib olla kuni 250 m/s (900 km/h). Loe edasi ...

5. nädal muuda

 
Andesiidist tehtud Constantinuse sammas Istanbulis

Andesiit on üks vulkaanilistest kivimitest, tüüpiline keskmise koostisega kivim.

Andesiit on basaldi järel kõige levinum vulkaaniline kivim. Andesiit on kõige levinum subduktsioonivööndi vulkanismi saadus ja seetõttu eriti iseloomulik Vaikset ookeani ümbritsevale tulerõngale. Siiski ei pea andesiit esinema tingimata subduktsioonivööndi tektoonilises režiimis, sest teda defineeritakse keemilise koostise, mitte tekketingimuste järgi. Valdavalt andesiitse laavaga vulkaanid on plahvatusliku iseloomuga ja tekitavad lisaks laavale suures koguses tefrat. Andesiitse laavaga vulkaanipursked võivad olla väga ohtlikud ja võimsad, sageli kaasnevad nendega lõõmpilved.

Andesiit on värvuselt tume- kuni helehall või pruun. Mineraloogiliselt koosneb ta peamiselt pürokseenist, plagioklassist, küünekivist ja biotiidist. Andesiit on koostiselt lähedane basaldile ja datsiidile. Keemiliselt koostiselt on ta nende vahevorm ja moodustab reeglina sujuva ülemineku värvitoonis: murenemata basalt on must, andesiit enamasti tumehall või pruun ja datsiit helehall. Andesiidi struktuur on enamasti porfüüriline, mis tähendab, et valdavalt peeneteralises kivimis esinevad suuremad fenokristallid. Loe edasi ...

6. nädal muuda

 
Hall nulg

Hall nulg (Abies concolor) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Halli nulu avastas 1831 Columbia jõe lähedalt šoti botaanik David Douglas. Teaduslikult kirjeldas halli nulgu esimesena 1858 inglise botaanik George Gordon.

Hall nulg kasvab looduses tavaliselt 25–40 m kõrguseks, tüve läbimõõt on tavaliselt 9–12 dm. Registreeritud suurima puu kõrgus on 66,1 m ja tüve läbimõõt 2,23 m. Puude eluiga võib soodsates oludes küündida 300–400 aastani.

Hall nulg toodi Euroopasse 1851. Ta osutus meil külmakindlaks ja vähenõudlikuks nii mullastiku kui kliima suhtes. Eestis kasvavatest nulgudest talub hall nulg linnatingimusi kõige paremini, kuid samas on ta üks valgusnõudlikumaid, kuna varjus kasvades jääb võra hõredaks. Vanades parkides on ta siberi ja palsamnulu järel levikult kolmas nululiik. Suuri puid võib meil leida Tallinnas Nõmmel ja Mähel, Viljandimaal Polli pargis, Salla pargis Lääne-Virumaal ja Heimtali pargis Viljandimaal, kus kasvavad Eesti kõrgeimad (27 m) hallid nulud. Loe edasi ...

7. nädal muuda

 
Anton Tšehhov

Anton Tšehhov (29. jaanuar (vkj 17. jaanuar) 1860 Taganrog15. juuli 1904 Badenweiler, Saksamaa) oli vene näite- ja novellikirjanik ning praktiseeriv arst.

Ta oli kohaliku poodniku Pavel Jegorovitš Tšehhovi ja tema abikaasa Jevgenia Jakovlevna Morozova kuuelapselise pere kolmas laps. Tema isa oli sügavalt õigeusklik ja väga despootlik, tal oli kombeks oma lähedasi türanniseerida ja füüsiliselt karistada.

Aastal 1876 kuulutas Tšehhovi isa end maksuvõimetuks ja kartuses sattuda võlavanglasse põgenes Moskvasse. Tšehhov jäi Taganrogi veel kolmeks aastaks, et lõpetada gümnaasium ja müüa allesjäänud perekonnaasjad. Ta jäi elama oma isakoju, mille omanik oli nüüd endine kohtuametnikust üürnik Gavriil Parfentjevitš Selivanov. Selivanov on näidendis "Kirsiaed" kaupmees Lopahhini prototüüp.

Üüri, õpingute ja söögi eest maksmiseks andis Tšehhov eratunde ja kirjutas sketše ajalehtedele. Õpingutest ja tööst vaba aja veetis Tšehhov enamasti linnaraamatukogus, kus luges Cervantese, Turgenevi, Gontšarovi ja Schopenhaueri teoseid. Ajalehtedele kirjutas ta artikleid, följetone ja humoristlikke jutustusi pseudonüümide Antoša Tšehhonte, Inimene ilma põrnata ja Antoša all. Tema esimene kirjutis ilmus 20. novembril 1882 Tšehhonte nime all. Loe edasi ...

8. nädal muuda

 
Kõrbesebra

Kõrbesebra ehk grevi sebra (Equus grevyi) on hobuse perekonda kuuluv liik.

Kõrbesebrad elavad Ida-Aafrikas Keenia ja Etioopia kuiva kliimaga aladel. Kõrbesebra on arvatud eriti ohustatud liikide hulka. Mõnekümne aastaga on tema arvukus vähenenud üle kahe korra ja praeguseks elab looduses paar tuhat isendit.

Kõrbesebra on suurim looduses elav hobuslane. Teiste sebradega võrreldes on tema triibud peenemad ja tihedamad. Kõrbesebrad on rohusööjad ja suudavad ilma vett joomata mitu päeva hakkama saada. Erinevalt teistest hobuslastest ei moodusta kõrbesebrad püsivaid karju.

Kõrbesebra oli väidetavalt esimene sebra, kellega eurooplased kohtusid, nimelt olevat teda kasutatud Vana-Rooma tsirkuses. Järgmised andmed pärinevad 17. sajandist, mil Shewa kuningas olevat saatnud ühe sebra Türgi sultanile ja teise Hollandi Jakarta kubernerile. Aastal 1882 saatis hiljem Etioopia valitsejaks saanud Menelik II kõrbesebra kingituseks Prantsusmaa presidendile Jules Grévyle. Kui avastati, et sebra erineb juba varem tuttavatest lõuna pool elavatest sugulastest, saigi ta presidendi auks endale nime. Loe edasi ...

9. nädal muuda

 
Prandi jõe ümbrus

Prandi jõgi (ka Veskiaru jõgi, Seinapalu jõgi, Rõhumetsa jõgi, Luisu-Prandi jõgi ja Tori jõgi) on Järvamaal asuv jõgi, Pärnu jõe vasakpoolne lisajõgi. See saab alguse Prandi külas olevast Prandi Allikajärvest ja suubub Pärnu jõkke selle keskjooksul 99,5 km kaugusel suudmest Vilita külas Särevere aleviku lähedal. Jõgi on 25 km pikk ja 285 km² valglaga.

Eesti siseveekogude olukorda käsitlenud uuringu järgi voolab Eesti kõige puhtam vesi Prandi jõe ülemjooksul. Alamjooksul on jõeümbrus valdavalt kultuuristatud, sinna kandub reostust lähedalasuvatest farmidest, elumajadest ja loomalautadest. Veel 1996. aastal peeti jõe vett seal suplemiseks kõlbmatuks.

1969. aastal leiti Prandi jõe äärest Rikassaarest esemete arvu poolest Eesti suurim relvaleid: maapõuest tuli välja 54 odaotsa ja 7 võitlusnuga, mis pärinevad 6. sajandist. Loe edasi ...

10. nädal muuda

 
Fraseri nulu levila

Fraseri nulg (Abies fraseri) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Puu sai nime esmaavastaja, šoti botaaniku John Fraseri (1750–1811) järgi.

Fraseri nulg kasvab tavaliselt 15–18 m kõrgeks ja tüve läbimõõt on kuni 3 dm. Puu suurim registreeritud kõrgus on 26,5 m ja tüve läbimõõt 86 cm. Puu keskmine eluiga on 150 aastat.

Fraseri nulu levila asub Põhja-Ameerika idaosas Apalatšide lõunaosas 1372–2037 m kõrgusel üle merepinna. Hajus levila jääb Põhja-Carolinasse, Tennesseesse ja Virginiasse.

Fraseri nulg toodi Euroopasse 1811. aastal. Meile jõudis ta 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses. Fraseri nulgu kasvatatakse meil parkides ilupuuna, metsas ta kohalike puudega konkureerida ei suuda. Ta on meil hästi aklimatiseerunud, mida näitavad rikkalik käbikandvus ja parkides esinev looduslik uuendus. Käbid kasvavad tal alumistelgi okstel, mida üldjuhul nulgudel ei esine. Puu on meil üsna külmakindel, taludes külma kuni -29...-34 °C, mistõttu kannatab ainult karmidel talvedel. Varju talub ta samuti küllalt hästi. Loe edasi ...

11. nädal muuda

 
Mart Saar (1932)

Mart Saar (28. september 1882 Hüpassaare28. oktoober 1963 Tallinn) oli eesti helilooja, organist ja pianist.

Ta sündis Suure-Jaani lähedal Hüpassaares keset soid ja metsi, kus said juba lapsepõlves omaseks ümbritsev loodus ja kohalikelt pillimeestelt kõlanud rahvaviisid. Pärast õpinguid Kaansoos, Suure-Jaanis ja Põltsamaal astus ta 1901. aastal Peterburi konservatooriumi, kus õppis Louis Homiliuse käe all orelit ning Anatoli Ljadovi ja Nikolai Rimski-Korsakovi juhendamisel kompositsiooni. Viimane õhutas Saart kasutama oma loomingus kohalikku rahvamuusikat. 1904. ja 1907. aasta suvel käis ta ise rahvaviise kogumas.

Pärast konservatooriumi lõpetamist asus Mart Saar elama Tartusse, kus tegeles lisaks heliloomingule pedagoogilise tööga ning mängis kontsertidel orelit ja klaverit. 1921. aastal puhkes tema Tartu korteris tulekahju ja rohkem kui 150 teose käsikirjad hävisid. Seejärel asus Saar elama kõigepealt Tallinna ja siis kärarikka elu eest sünnipaika Hüpassaarde. 1943. aastal asus ta tööle Tallinna Konservatooriumi, kus tema kompositsiooniõpilaste seas olid Ester Mägi, Harri Otsa, Valter Ojakäär, Arne Oit ja Jaan Rääts. Loe edasi ...

12. nädal muuda

 
Laiuse ordulinnuse varemed

Laiuse ordulinnus (saksa keeles Schloß Lais) oli Liivi ordu rajatud linnus praeguse Laiusevälja küla territooriumil.

Kuigi vanimad teated linnusest pärinevad 15. sajandi algusest, rajati ordulinnus tõenäoliselt juba 14. sajandi algul. Linnuse kõrvale ja võimalik, et osalt ka eeslinnuse sisse tekkis keskajal väike alev. Orduaegse haldusjaotuse järgi jäi Laiuse linnus Viljandi komtuurkonda ja talitses Kursi linnuse abilinnusena.

Liivi sõja ja Rootsi-Poola sõja käigus piirati linnust mitu korda. Osa linnusest hävis 1620. aastatel ja ülejäänu suuresti vahemikus 17021704. Pärast Põhjasõda jäi linnus kasutuseta ja selle lagunenud osi kasutati kivimurruna. Linnus on tänaseni varemeis.

Laiuse linnuse varemed koos vallikraaviga on arvatud ehitismälestiseks. Loe edasi ...

13. nädal muuda

 
Crater Lake talvel

Crater Lake ('Kraatrijärv') on USA-s Oregonis asuv järv. See on moodustunud Mazama vulkaani kaldeerasse.

Järve pindala on 52,9 km², ruumala 19 km³. Tema suurim sügavus on 594 m, keskmine sügavus 350 m. Crater Lake on USA sügavaim järv, maailmas on ta sügavuselt seitsmes.

Järve ega sellest välja ei voola ühtegi jõge. Veetase püsib stabiilsena, sest aurumine ja sademed on tasakaalus.

Crater Lake'i kaldad on väga järsud, ulatudes järvepinnast 600 meetri kõrgusele. Ka järve põhi, mida on korduvalt batümeetriliselt uuritud, on väga liigestunud.

Aastal 1902 moodustati Crater Lake'i ümber Crater Lake'i rahvuspark, mida külastab aastas keskmiselt 456 tuhat turisti.

Üks järve vaatamisväärsusi on Old Man of the Lake, suur puu, mis on järves vähemalt aastast 1896 vertikaalselt ringi hulpinud. Tänu külmale veele on puu üsna hästi säilinud. Loe edasi ...

14. nädal muuda

 
Orav õilsal nulul

Õilis nulg (Abies amabilis) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Õilis nulg on nulgude kohta pikaealine, elades üldjuhul 250–500 aastat vanaks. Vanim leitud puu oli üle 800 aasta vana.

Puu on üsna kõrge, kasvab 30–40, soodsates oludes ka 50–60 (harva 75) m kõrgeks. Võra on väga korrapärane, koonusjas-kuhikjas ja ulatub vanadelgi puudel maapinnani. Tüve läbimõõt on 0,6–1,2 (harva kuni 1,8) m. Tüve koor on noortel puudel valkjashall, hiljem punakashall, rohkete vaigumahutitega, vanas eas tekib tüve allosas rõmeline korp.

Juurestik on maapinna lähedal, mistõttu tuulele avatud kasvukohtades võib esineda tormiheidet. Mükoriisat esineb peamiselt seeneliigiga Cenococcum graniforme.

Okkad on 2–4 cm pikad, tipus sälguga, all on kaks valget õhulõheriba. Noorena on okkad oliivrohelised, matid ja kleepuvad. Okkad paiknevad võrsel spiraalselt. Kõik okkad käänduvad alusel, nii et õhulõheribad jäävad allapoole. Loe edasi ...

15. nädal muuda

 
Sergei Rahmaninov

Sergei Rahmaninov [serg'ei rahm'aaninov] (vene keeles Сергей Васильевич Рахманинов; 1. aprill (vkj 20. märts) 1873 Semjonovo Novgorodi lähedal – 28. märts 1943 USA Beverly Hills) oli vene helilooja, pianist ja dirigent, viimane romantik vene muusikaajaloos.

Ta hakkas 4-aastaselt klaverit õppima ja pandi 9-aastaselt Peterburi konservatooriumi. Komponeerimisega hakkas ta tegelema 16-aastaselt, see häiris aga klaveriõpinguid ja viis ta õpetajaga tülli. Suuri probleeme sellest ei tekkinud ja Rahmaninov lõpetas konservatooriumi edukalt nii klaveri kui kompositsiooni erialal, neist viimase suure kuldmedaliga.

Pärast 1. sümfoonia esmaettekande ebaõnnestumist 1897 langes varem palju edu saavutanud helilooja depressiooni ega kirjutanud kolm aastat ühtegi teost. Samal ajal alustas ta edukat dirigendikarjääri. Pärast Oktoobrirevolutsiooni emigreerus ta 1917 USA-sse ega naasnud enam kunagi sünnimaale. Ta keskendus klaverimängule ja dirigeerimisele, pärast Venemaalt lahkumist kirjutas ta vaid 6 teost.

Tema tähtsaimad teosed on 4 klaverikontserti (neist kuulsaimad on teine ja kolmas), 3 sümfooniat, 3 ooperit (neist tähtsaim on "Aleko"), prelüüdid, "Etüüd-pildid", vesprid, kaks klaverisonaati, "Rapsoodia Paganini teemale", "Vocalise" ja "Sümfoonilised tantsud". Loe edasi ...

16. nädal muuda

 
Raudkulli munad

Raudkull (Accipiter nisus) on haugaslaste sugukonda hauka perekonda kuuluv röövlind.

Raudkull on väikest või keskmist kasvu haugaslane. Laiad tiivad ja pikk saba aitavad linnul puude vahel manööverdada. Linnu kehapikkus on 28–40 cm, tiiva pikkus 18–26 cm ja tiibade siruulatus 56–78 cm. Emas- ja isaslinnud erinevad üksteisest suuruse ja sulgede värvuse poolest. Emased on isastest 16–20% suuremad ja kaaluvad kuni 75% rohkem. Isaslinnu kehamass on 120–160, emaslinnul 225–320 grammi.

Linnu jalad on karvadeta, pikad ja saledad, kollased kuni oranžikaskollased. Küüned ja nokk on mustad. Isaslinnu silmad on kollakasoranžid kuni oranžikaspunased (vanalindudel võivad olla ka punased), emaslinnul erekollased kuni oranžid (mõnikord oranžikaspunased). Noorlindude silmad on kahvatukollased, muutudes järk-järgult järjest kollasemaks.

Raudkull sarnaneb väliselt kanakulliga, kuid on sellest natuke väiksem ja palju kergem. Ta on suhteliselt pikema jooksme ja pikemate varvastega. Nad mõlemad on tüüpilised haukad ja kuuluvad samasse perekonda. Loe edasi ...

17. nädal muuda

Tšuudid (vene keeles чудь, чюдь) on Vana-Vene leetopissides kasutatud etnonüüm, mida arvatakse 9.–10. sajandi kontekstis tähistavat teatud või kõiki läänemeresoome rahvaid või laiemalt isegi kõiki Kirde-Euroopa mitteslaavlasi, alates 11. sajandist aga enamasti eestlasi. Hilisemas vene rahvakeeles on sõna чудь või selle teisendeid kasutatud erinevate läänemeresoome, samuti Siberi ja Kaug-Ida rahvaste kohta. 19. sajandil on ametlikus vene keele kõnepruugis nii kutsutud eelkõige vepslasi. Tšuudid on ka tegelased mitme Kirde-Euroopa rahva folklooris.

Esimesed kindlad teated tšuudidest pärinevad Vana-Vene leetopissidest (esmamaining 1113. aasta paiku koostatud Nestori kroonikas). On oletatud varasematki tšuudide mainimist: ajalookirjutaja Jordanis teatab oma 551. või 552. aastal valminud teoses "De origine actibusque Getarum" ("Gootide ajaloost"), et idagootide kuningas Ermanaric alistas teiste seas rahva nimega Thiudos. Mitmed tänapäeva autorid jagavad aga Riho Grünthali seisukohta, et nime Thiudos ei ühenda tšuudidega miski peale kõlalise sarnasuse, mis pole aga piisav argument 6. sajandil Konstantinoopolis kasutatud nime samastamiseks 12. sajandi Vana-Vene чюдь'iga. Loe edasi ...

18. nädal muuda

 
Siberi nulu okkad

Siberi nulg (Abies sibirica) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas puu.

Siberi nulg talub hästi külma ja kasvab ka varjus. Ta võib välja kannatada kuni −50 kraadini ulatuva pakase. Liik on vastuvõtlik seenhaigustele, mistõttu puu eluiga küündib harva üle 200 aasta. Ta on tundlik ka saastunud õhu suhtes.

Siberi nulg kasvab pärismaisena kontinentaalse kliimaga Siberi lääne- ja keskosa taigas, Altais ja Sajaanides. Puu eelistab viljakat hea drenaažiga niisket pinnast ning on levinud mägedes ja jõeorgudes. Ta kasvab kõige meelsamini 1900–2400 meetri kõrgusel merepinnast, mõnikord koos kuuse või lehisega.

Eestis kasvab siberi nulg võõrliigina vanades parkmetsades ja mõisaparkides. Puu on eriti hästi kodunenud Soomes.

Krahv Friedrich Berg rajas 1904. aastal Sangaste mõisa alale Lõuna-Uuralist Jekaterinburgi ümbrusest kogutud siberi nulu seemnetest puistu. Tänaseks on suuremate puude kõrgus 35 meetrit ja rinnasdiameeter kuni pool meetrit. Lossi taha istutas ta pojapoegade sünni puhul kolm puud, millest suurima rinnasdiameeter on 44 cm ja kõrgus 22,5 m. Loe edasi ...

19. nädal muuda

 
Joseph Haydn. Thomas Hardy portree (1791)

Franz Joseph Haydn (31. märts 1732 Rohrau31. mai 1809 Viin), rohkem tuntud kui Joseph Haydn, oli Austria helilooja, üks klassitsismiajastu viljakaimaid ja tähtsiamaid komponiste, kolmest Viini klassikust vanim.

Teda nimetatakse tihti sümfoonia ja keelpillikvarteti isaks, sest andis nende žanride arengusse olulise panuse. Haydn on olulisel kohal ka klaveritrio ja sonaadivormi arengus.

Haydn elas pea kogu elu Austrias ja töötas suurema osa oma karjäärist muusikuna jõukas Esterházy õukonnas. Vürsti suured maavaldused olid eemal muust maailmast, mistõttu oli Haydn kuni soliidse eani teistest heliloojatest ja nende loomingust eraldatud. Haydn ise ütles ühes kirjas, et ta oli sunnitud olema originaalne. Oma surma ajal oli Haydn üks kuulsaimaid heliloojaid Euroopas.

Michael Haydn, keda Joseph heliloojana kõrgelt hindas, ja tenor Johann Evangelist Haydn olid Joseph Haydni vennad. Ta oli ka Wolfgang Amadeus Mozarti sõber ja ühe aasta Ludwig van Beethoveni õpetaja. Loe edasi ...

20. nädal muuda

 
Granti gasell

Granti gasell (Nanger granti) on veislaste sugukonda gaselllaste alamsugukonda kuuluv liik.

Granti gasell elab Ida-Aafrika poolkõrbes ja kuivas savannis. Kogu tarviliku vee saab ta toidust.

Kuival aastaajal võivad Granti gasellid moodustada kuni sajapealisi karju, põõsastikes on kari enamasti väiksem. Isased on tihti eraldi karjades.

Tugevamad isased haaravad endale territooriumi, mida nad valvavad ja teiste isaste eest kaitsevad. See on tavaliselt 0,5–2 km läbimõõduga ala, mille piirid tähistatakse uriini ja väljaheitega. Keskmiselt püsivad nad samal alal umbes 8 kuud. Kuni toit on pidevalt kättesaadav, nad uusi alasid otsima ei lähe. Emased vasikatega liiguvad 10–25-pealistes karjades sellest suuremal alal. Territooriumi omanik püüab neid oma valdustes kinni hoida, eriti innaajal. Noored ja suguküpsed territooriumita isased luusivad ümber piiride. Ilma territooriumita isased gasellid moodustavad väga lõdvalt seotud, kuid hierarhilise karja. Tugevamad ja suuremate sarvedega isendid püüavad territooriumide valitsejateks saada ka neid teistelt üle lüües.

Granti gasell suudab joosta kiirusega kuni 80 km/h. Loe edasi ...

21. nädal muuda

 
Lohu Jaanilinn tänapäeval

Lohu linnuse piiramine toimus 1223./1224. aasta talvel pärast jõulupühi, kui riialaste (Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi) vägi ründas end Lohu linnuses (või Keava linnuses) kaitsvaid harjulasi. Pärast kahenädalast piiramist andsid seesolijad alla.

1220. aasta lõpuks oli kogu Mandri-Eesti läinud välisvõimude kontrolli alla: Sakala ja Ugandi Mõõgavendade ordule, ülejäänu Taani kuningale Valdemar II-le. Seni samuti Eesti alade valitsemisele pretendeerinud Riia piiskop Albert ametlikult küll tunnustas sellist jaotust, kuid ei kaotanud lootust tulevikus territooriume enda kasuks ümber jagada. Soodne võimalus tekkis selleks seoses 1223. aasta alguseks üle Eesti levinud Taani ja ordu vastase ülestõusuga. Vastuhaku mahasurumiseks palusid mõõgavennad Riia piiskopi abi ja omavahel lepiti kokku, et edaspidi saab ordu endale 1/3 ning Riia ja Eesti piiskopid 2/3 Eesti aladest. Loe edasi ...

22. nädal muuda

 
Hariliku ebatsuuga puit

Harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii) on männiliste sugukonda ebatsuuga perekonda kuuluv okaspuu.

Eurooplastest avastas liigi šoti kirurg ja loodusteadlane Archibald Menzies, kes leidis harilikud ebatsuugad Vancouveri saarelt 1792. aastal. Tema järgi on liigile antud ladinakeelne nimi. 1825. aastal kirjeldas liiki põhjalikult šoti botaanik David Douglas, kelle järgi on puule antud ingliskeelne nimi Douglas-fir. Tema kogutud seemned jõudsid Suurbritanniasse 1827. aastal.

Harilik ebatsuuga on Põhja-Ameerika lääneosa kõige tähtsam majanduslikult kasutatav puu. Väärtusliku puidu ja suure tootlikkuse tõttu on teda laialdaselt kultiveeritud ka Euroopas ja Uus-Meremaal. Majandatavates metsakultuurides on hariliku ebatsuuga puistu tootlikkus 7–28 m³/ha raievanusega 50–80 aastat.

Harilikul ebatsuugal on mitu teisendit. Kuna nendest roheline ebatsuuga on meil üsna külmakartlik, siis sobivad meie kliimasse eelkõige sinihall ebatsuuga ja eurooplaste eristatav teisend hall ebatsuuga (var. caesia). Loe edasi ...

23. nädal muuda

 
SA juht Ernst Röhm (1934)

Pikkade nugade öö, mõnikord nimetatud ka operatsiooniks Koolibri või Röhmi putšiks, oli poliitiliste mõrvade sari, mis toimus Saksamaal ajavahemikul 30. juuni2. juuli 1934. Mõrvatute hulgas olid mitmed Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP) vasaktiiva juhtivad tegelased, nende hulgas Gregor Strasser. Samuti mõrvati väljapaistvad konservatiivsed natsismivastased ekskantsler Kurt von Schleicher ja 1923. aastal Hitleri Õllesaali putši maha surunud Gustav Ritter von Kahr. Paljud tapetutest olid poolsõjalise pruunsärklastest rünnakrühma Sturmabteilung (SA) liikmed.

Adolf Hitler pöördus SA ja selle juhi Ernst Röhmi vastu, sest ta nägi SA iseseisvuses ja kalduvuses tänavavägivallale otsest ohtu tema äsja saavutatud poliitilisele võimule. Lisaks kasutas Hitler "puhastust" selleks, et õiendada arveid vanade vaenlastega ja vaigistada asekantsleri Franz von Papeni ümber koondunud natsirežiimi kriitikuid.

Pikkade nugade ööst on teada 85 tapetu nimed, kellest enamik olid SA liikmed. Lõplik ohvrite arv võis olla 150 ja 200 vahel. Arreteerituid oli üle tuhande. Suurema osa mõrvadest sooritasid Schutzstaffel (SS) ja režiimi salapolitsei Gestapo (Geheime Staatspolizei). "Puhastus" kindlustas ja tugevdas Reichswehri toetust Hitlerile. Loe edasi ...

24. nädal muuda

 
Suur-konnakotkas

Suur-konnakotkas (Clanga clanga, varem Aquila clanga) on tumepruun haugaslaste sugukonda kotka perekonda kuuluv lind.

Suur-konnakotkas pesitseb väga suurel maa-alal Läänemerest Vaikse ookeanini, mille pindala on vähemalt 8 miljonit ruutkilomeetrit. Liigi arvukus on olnud viimastel aastakümnetel pidevalt languses. Suur-konnakotkas sarnaneb oluliselt arvukama väike-konnakotkaga sedavõrd, et neid on keeruline eristada. Linnu suuruse ja lennusilueti järgi suudavad seda teha vaid kogenud vaatlejad.

Sarnaselt väike-konnakotkaga kuulub liik Eestis I kaitsekategooriasse. Hinnanguliselt pesitseb meil 2012. aasta seisuga 5–10 paari suur-konnakotkaid. Neist üle pooled on segapaarid väike-konnakotkaga.

Suur-konnakotkas eelistab elupaikadena metsastunud märgalasid, hõreda metsaga avatud mäeharjasid, metsanurki koos paduritega, rabasid või üleujutatud luhtasid ja lamme. Kesk-Aasias sobivad pesitsemiseks kuivad metsaga kaetud mäenõlvad. Loe edasi ...

25. nädal muuda

 
Pärnu–Viljandi–Tartu veetee

Pärnu–Viljandi–Tartu veetee on oletatavasti kunagi liiklemiseks kasutusel olnud veetee Pärnust läbi Viljandi Tartuni mööda Pärnu, Navesti, Halliste ja Raudna jõge veelahkmel oleva Viljandi järveni ning sealt edasi Tänassilma jõe, Võrtsjärve ja Suure Emajõe kaudu Tartuni.

Pärnu–Viljandi–Tartu veetee (ennekõike selle kõige küsitavama läbitavusega Raudna–Viljandi–Tänassilma lõigu) kunagist olemasolu on oletatud, toetudes vanadele kaartidele, kus Pärnu ja Tartu vahelisi jõgesid ja järvi näidatakse katkematu veesoonena, ning kirjutistele, mis osutavad võimalusele liigelda paadiga Tänassilma jõe, Viljandi järve ja Raudna jõe vahel. Samuti on juhitud tähelepanu asjaolule, et Suur Emajõgi ja Pärnu jõgi on muinas- ja keskajal kandnud ühte ja sedasama nime, et veetasemed jõgedes ja järvedes olid varem arvatavasti kõrgemad ning et veetee seletaks keskaegse Viljandi ning muinas- ja keskaegse Tartu toimimist kaubanduskeskusena. Mõned autorid pole esitatud argumente siiski piisavalt veenvateks pidanud ja kahtlevad veetee olemasolus või küllaldases läbitavuses. Loe edasi ...

26. nädal muuda

 
Keerdmänni käbi ja seemikud

Keerdmänd ehk keerdokkaline mänd (Pinus contorta) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu.

Keerdmännil eristatakse kolme teisendit. Liigi põhiteisendi, rannikuteisendi var. contorta leidis 1826. aastal Columbia jõe suudme lähedalt šoti botaanik David Douglas. Euroopasse toodi see 1831. aastal, sisemaa teisendid var. murrayana 1853. ja var. latifolia 1854. aastal.

Keerdmänni suure levila tõttu varieeruvad tema asukoha kõrgus merepinnast ja kasvutingimused üsna palju. Areaali põhjaosas kasvab ta otse merepiiril ja kõige kaugemas lõunaosas tõuseb mägedes 3900 m kõrguseni.

Ta sobib hästi linnade haljastusse, kuna talub heitgaase ja tahma ning on küllalt dekoratiivne.

Eesti vanimad keerdmännipuistud on rajatud 1920. ja 1930. aastail ning need asuvad peamiselt endises Harku metskonnas Tallinna lähedal, endises Roela metskonnas Rakverest lõuna pool, Järvseljal ja Tihemetsal. Loe edasi ...

27. nädal muuda

 
Schweinfurdi roheline putukamärgina

Schweinfurdi roheline, kahjuritõrjevahendina ka Pariisi roheline on ere-smaragdroheline väga mürgine anorgaaniline värvipigment, koostiselt vask(II)atsetoarseniit Cu(CH3COO)2 · 3Cu(AsO2)2.

Laiatarbekaubana hakkas seda 1816 tootma Wilhelm Sattler Schweinfurdis vabrikus Farben und Bleiweiss. Selle järgi sai värv nimegi. Lühikese ajaga arendas Sattler selle moekaubaks ning värvi kasutati ta sära tõttu teatridekoratsioonide, peo- ja balliruumide kujundamisel, kangavärvina ballikleitidel, kunstlilledel ja tekstiilitrükivärvina mujal moes, vaipadel, tekstiilist seinakatetel ja eesriietel, isegi küünalde ja toiduvärvide koosseisus. Tapeetide trükkimisel rakendati seda esmakordselt 1822 ja roheline tapeet sai peagi väga nõutuks.

Et roheline värv võib põhjustada tervisehäireid, hakati oletama juba 1839. 1848 keelati esmakordselt otsesõnu Schweinfurdi rohelise kasutamine tapeetide trükkimisel. Eelkõige avaldus kahjulik mõju soojades ja niisketes ruumides, kus värv hakkas hallituse vms toimel lagunema ja arseen lendus.

Arseeni sisaldava värviga tapeetide mõju tervisele uuris 19. sajandil Tartu Ülikooli farmaatsiaprofessor Johann Georg Noël Dragendorff ja ta suunas oma õpilasigi seda uurima. Üks neist uuris, kas esinenud mürgistusjuhtumid võisid olla seotud tapeetide ja riideesemete arseenisisaldusega, ning Tartu Ülikooli muuseumis asub tema 1889 kaitstud doktoritööga seotud tapeediproovide kollektsioon. Loe edasi ...

28. nädal muuda

 
Tulbihindade muutus 1637. aastal

Tulbimaania (ka tulbihullus, hollandi keeles tulpenmanie, tulpomanie, tulpenwoede, tulpengekte ja bollengekte) oli nähtus Hollandi kuldajastul 17. sajandi esimesel poolel, mil hiljuti Euroopas levima hakanud tulbisibulate hind kerkis erakordselt kõrgele ja seejärel langes järsult.

Tulbimaania tipus märtsis 1637 oli ühe tulbisibula hind kohati üle kümne korra kõrgem oskustöölise aastapalgast. Üldiselt peetakse seda esimeseks ajaloos talletatud majandusmulliks, kuigi mõned uurijad on märkinud, et aastatel 16191622 toimunud üleeuroopaline müntide metallisisalduse vähendamine sõdade rahastamiseks (tuntud saksakeelse nimetuse Kipper und Wipper all) sisaldas samuti mullile sarnaseid tunnuseid.

Tulbi Euroopasse toomist seostatakse enamasti Ogier Ghiselin de Busbecqiga, Saksa-Rooma keisri Ferdinand I saadikuga Türgi sultani juures. Tema olevat 1554. aastal saatnud Osmanite riigist Viini esimesed tulbiseemned ja -sibulad. Peatselt levisid tulbisibulad Viinist Augsburgi, Antwerpenisse ja Amsterdami. Tulbi laialdane levik ja kasvatamine Hollandi Vabariigis algas üldlevinud seisukoha järgi 1593. aasta paiku, kui flaami botaanik Carolus Clusius asus tööle Leideni Ülikoolis ja rajas ülikooli juurde botaanikaaia. Clusius istutas botaanikaaeda oma tulbisibulad ja avastas, et need suutsid edukalt taluda Madalmaade karmimat kliimat. Peatselt pärast seda hakkas tulbi populaarsus kasvama. Loe edasi ...

29. nädal muuda

Kuralased ehk kurelased ehk kuršid olid tänapäeva Läti Kuramaa lõunaosa ja Loode-Leedu aladel alates 1. aastatuhande I poolest elanud ja 17. sajandiks assimileerunud kura ehk kurši keelt kõnelenud rahvas. Kuni 13. sajandi kirjalikes allikates võib kuralane (c(h)ori, curones) olla ka geograafiline mõiste, mille all peeti silmas nii baltlastest kurše kui ka Kuramaa põhjaosa läänemeresoome rahvastikku, keda hiljem tuntakse Kuramaa liivlastena.

Kuralaste asuala oli Läänemere idarannikul, selle lõunapoolne osa ulatus tänapäeva Klaipedani ja algselt Liepāja juures olnud põhjapiir nihkus viikingiaja jooksul veidi edasi, Tebra jõeni. Mitme allika järgi oli see ala viikingiajal Skandinaavia meresõitjate rüüsteretkede sagedaseks sihtkohaks. Kuralaste (cori nime all) esmamainimine pärineb Bremeni peapiiskopi Rimberti umbes 875. aastal kirjutatud tööst, kus ta muuhulgas kirjeldab 854.–855. aastal kuralaste aladele korraldatud sõjaretki. Rimberti kohaselt tegid sõjakäigu Kuramaale, kus sel ajal olevat olnud 5 linna, regiooni või riiki (ladina keeles civitates), kõigepealt taanlased, kes said aga lahingus lüüa, kaotasid pooled mehed ja laevad ning palju vara. Loe edasi ...

30. nädal muuda

 
Piiniad Roomas

Piinia ehk itaalia mänd (Pinus pinea) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu.

Piinia kasvab keskmiselt 12–25 m, harva kuni 35 m kõrguseks. Eluiga on üldjuhul kuni 150, harva 200–250 aastat. Tüvi on sageli lühike ja vonklev, selle läbimõõt on kuni 1,5 m.

Võra on noorel puul ümar ja põõsakujuline, vanemas eas tihe ja vihmavarju kujuga. Vana puu võra läbimõõt võib ulatuda 40–60 meetrini. Korp on paks, plaatjas, punakaspruun kuni oranžikas, mustade vöötidega, sügavrõmeline.

Okkad on kahekaupa kimbus, 10–18 (28) cm pikad, rohelised ja püsivad võrsetel 2–4 aastat. Noortel, alla 5–10 aasta vanustel puudel on hoopis teistsugused okkad: need kasvavad üksikuna, on 1½–4 cm pikad ja sinakasrohelised. Alates kolmandast eluaastast hakkavad juveniilsete okaste vahele kasvama täiskasvanud puu okkad ja hiljemalt 10. eluaastaks on kõik juveniilsed okkad välja langenud. Kuid vanadelgi puudel võib esineda juveniilseid okkaid: need hakkavad kasvama puu vigastamise kohta, näiteks võrse murdmise järel. Loe edasi ...

31. nädal muuda

 
Esimene Poola jagamine

Aastal 1772 toimunud esimene Poola jagamine oli esimene kolmest jagamisest (ehk riigi osalisest annekteerimisest), mis aastaks 1795 tegid Rzeczpospolitale lõpu. Esimese jagamise peamiseks motiiviks olid Venemaa võimu kasv, mis hakkas ohustama Preisimaad ja Habsburgide Austria keisririiki. Jagamise kavandas Friedrich Suur, et hoida austerlasi, kes olid sõdades Otomani impeeriumiga edu saavutanud Venemaa peale kadedad, uut sõda alustamast. Nõrgenenud ja juba niigi Venemaa kontrolli all olev Rzeczpospolita oli sunnitud loovutama oma tugevamatele naabritele – Venemaale, Austriale ja Preisimaale – suuri maa-alasid, et Kesk-Euroopas taastuks nende kolme riigi vaheline regionaalne tasakaal. Kuna Poola ei suutnud end tõhusalt kaitsta ja riigis olid juba varem võõrväed, siis oli ka Seim sunnitud aastal 1773 nende kolme välisriigi korraldatud Jagamisseimi istungitel selle ratifitseerima.

Esimesel jagamisel kaotas Rzeczpospolita 211 000 km² maad (30% oma territooriumist) ja 4–5 miljonit elanikku, mis on ligikaudu kolmandik 14 miljonist, mis oli Poola rahvaarv enne jagamist.

Poola jaganud riike hakati selle aladel hiljem nimetama kolme musta kotka liiduks (kõigi jagamisel osalenud riikide vappidel oli musta kotka kujutis, sellal kui Poola vapil on kujutatud valget kotkast). Loe edasi ...

32. nädal muuda

 
Canberra linnaplaan

Canberra on Austraalia pealinn. See on riigi suuruselt 8. linn ja suurim linn Austraalia sisemaal. Haldusterritoriaalselt asub Canberra Austraalia pealinna alal 286 km Sydneyst edelas ja 669 km Melbourne'ist kirdes. Canberra kavandati kohe pealinnana. Kuna Austraalia pealinnaks soovisid saada nii Sydney kui ka Melbourne, siis otsustati selle rivaliteedi ületamiseks 1908. aastal ehitada hoopis uus pealinn. Rahvusvahelise linnaplaneerimiskonkursi tulemusel valis Austraalia valitsus välja ameerika arhitekti Walter Burley Griffini kavandi. Ehitustöid alustati 1913. aastal ja pealinna staatus anti Canberrale 9. mail 1927.

Linna planeering põhineb aedlinna mudelil ja näeb ette ulatuslikke loodusalasid linna maa-alal, mis moodustavad üheskoos Canberra looduspargi. Seetõttu on Canberrat hakatud kutsuma ka põõsas- või metsapealinnaks (bush capital). Esialgu pidurdasid linna arengut Esimene maailmasõda ja suur majanduskriis, aga pärast Teist maailmasõda on Canberra elanikkond kiirelt kasvanud.

Canberras asuvad Austraalia seadusandliku, täidesaatva ja kõrgeima kohtuvõimu organid. Avalik sektor annab üle 30% pealinna sissetulekutest ja on ühtlasi linna suurim tööandja. Samuti paiknevad Canberras riikliku tähtsusega sotsiaal-, teadus- ja kultuuriasutused. Canberra on ka populaarne turismisihtkoht. Loe edasi ...

33. nädal muuda

Uurali algkeel (ka Uurali aluskeel, alguurali keel) on hüpoteetiline keeleteadlaste rekonstrueeritud algkeel, millest pärinevad kõik Uurali keelkonna keeled.

Alguurali keelt räägiti kusagil Uurali mäestiku läheduses, kuid täpsema asukoha osas lähevad arvamused lahku: tavaliselt on välja pakutud paiku Volga jõe vesikonnas Uuralitest Euroopa poole jääval alal, kuid mõned paigutavad selle hoopis Siberisse. Traditsioonilise keeleteadlaste seisukoha järgi jagunes Uurali algkeel umbes 4000 aastat eKr samojeedi ja soomeugri algkeeleks. Uurali algkeele laialilevimist on seostatud tüüpilise kammkeraamika kultuuriga (umbes 3900–3500 aastat eKr). Osa uurijatest on viimasel ajal asunud toetama alguurali hilisemat dateerimist: selle lagunemist lääne-, kesk- ja idauurali keelteks umbes 2000/1900 aastat eKr ja levimist Seima-Turbino võrgustiku kaudu (u 1900–1600 eKr).

On oletusi, et alguurali keel oli suguluses jukagiiri, altai ja/või indoeuroopa keeltega, samuti et Uurali algkeelt pole tegelikult eksisteerinud ja Uurali keelkonna harud on eraldiseisvad keelkonnad, kuid taolised seisukohad pole laiemat tunnustust leidnud. Loe edasi ...

34. nädal muuda

 
Hiigelnulu tüvi

Hiigelnulg (Abies grandis) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Hiigelnulg kasvab keskmiselt 40–60, harva rohkem kui 80 m kõrgeks, olles nulu perekonna üks kõrgeimaid esindajaid. Vaikse ookeani rannikualal kasvavad hiigelnulud üldjuhul kõrgemaks kui sisemaal. Nende eluiga on tavaliselt kuni 250, harva üle 300 aasta.

Tüve läbimõõt on tavaliselt ½–1 m, kuid soodsates tingimustes võib küündida 2 meetrini. Puukoor on hall, noortel puudel sile ja õhuke, vanadel pikirõmeline ja paks.

Hiigelnulu juurestik on plastiline. Sügavas ja kuivas mullas areneb välja peajuurega sammasjuurestik, niiskes pinnases aga vaid narmasjuurestik. Hiigelnulu juured ei kasva nii sügavale kui harilikul ebatsuugal, keerdmännil või kollasel männil, kuid arenevad sügavamale kui Engelmanni kuusel, läänetsuugal või hiigelelupuul.

Hiigelnulu võra on laikoonusjas. Võrsed on helepruunid ja nõrgalt karvased. Pungad on purpurjad, rohelised või pruunid, vaigused ja ümarad. Okkad on 2–6 cm pikad, kusjuures alumised okkad on umbes poole pikemad kui ülemised, lameda ristlõikega, pealt läikivad, tumerohelised, tipuosas sisselõikega. Nende allküljel on kaks heledat õhulõheriba. Loe edasi ...

35. nädal muuda

 
Hans Henrik von Essen. Anton Ulrik Berndesi maal

Krahv Hans Henrik von Essen (ka Hans Henric von Essen või Hans Heinrich von Essen; 26. september 1755 Kavlåsi loss, Västergötland28. juuli 1824 Uddevalla) oli Rootsi sõjaväelane (feldmarssal) ja riigitegelane. Aastail 18001809 oli ta Pommeri ja 18141816 Norra kindralkuberner.

Hans Henrik von Essen sündis Rootsi riigitegelase vabahärra Fredrik Ulrik von Esseni (1721–1781) ja Anne Charlotte Kruuse af Verchou (1729–1795) pojana.

Essenid pärinesid Eestimaalt. Hans Henriku vanaisa vabahärra Reinhold Wilhelm von Essen (1669–1732) oli Rootsi kindralmajor ja Harjumaal Rapla kihelkonnas asuva Lellapere mõisa omanik.

Juba 1768 asus ta ratsaväeteenistusse. Nooruses õppis ta Uppsala ja Göttingeni ülikoolis. 18-aastaselt sai ta kornetiks Västgöta ratsaväerügemendis.

1777. aastal, olles leitnandi auastmes, asus ta teenima Stockholmi kuningapalees, kus tutvus kuningas Gustav III-ga. Ta saatis kuningat mitmel tema ringreisil Itaalias, Prantsusmaal ja Saksamaal. Essen nimetati ka õukonna tallmeistriks. Loe edasi ...Arhiiv

36. nädal muuda

 
1. Suurtükiväepolgu 1. patarei Landesveeri sõja ajal

1. Suurtükiväepolk (kirjutati ka 1. Suurtükiväe Polk) oli Eesti Rahvaväe suurtükiväeüksus aastatel 19181924. Polgu ülemaks Eesti Vabadussõjas oli kapten Hugo Kauler.

Polgu ajalugu loetakse Johan Laidoneri käsust Eesti 1. suurtükiväebrigaadi loomiseks 1918. aasta jaanuaris. Selle tegelik moodustamine algas sõjaministri käsul 21. novembril 1918. 1. suurtükiväepolgu välipatareid võitlesid Vabadussõjas peamiselt Narva, Tartu ja Viljandi suunal. Osaleti ka Landesveeri sõjas Lätis ja Krasnaja Gorka operatsioonil Petrogradi lähistel.

Pärast Vabadussõja lõppu paiknes suurtükiväepolk Jägala lähistel. 15. märtsil 1924 formeeriti üksus ümber 1. Diviisi Suurtükiväeks, mis koosnes 1. suurtükiväegrupist asukohaga Narvas ja 2. suurtükiväegrupist asukohaga Rakveres. 1. suurtükiväepolgu patareid nr. 1, 2 ja 3 jäid 1. diviisis püsima ka pärast Vabadussõda. Hiljem kuulusid nad 1. suurtükiväegrupi koosseisu samade numbrite all. Loe edasi ...

37. nädal muuda

 
Piinlikkust kujutav ikoon

Piinlikkus ehk piinlikkustunne on emotsioon, mis on seotud olukorraga, kus teised näevad pealt või saavad teada midagi, mida asjaosaline häbeneb. Piinlikkust võidakse tunda nii enese kui ka teiste pärast.

Piinlikkuse välisteks avaldusteks võivad olla punastamine, higistamine ja kogelemine. Piinlikkust võidakse varjata naeratuste, närvilise naeru või vihapurskega.

Piinlikkust eristatakse häbist, kuigi nad esinevad sageli koos ja on sarnase iseloomuga. Piinlikkus ei ole nõrk häbi ega pruugi üldse olla nõrgem emotsioon kui häbi. Erinevalt piinlikkusest ei eelda häbi häbenetava asjaolu või teo teistele teatavaks saamist ega sellele mõtlemist. Erinevalt häbist ei eelda piinlikkus, et asjaosalise juures oleks tema enda arvates midagi laiduväärset.

On ka väidetud, et piinlikkusele erinevalt häbist ongi iseloomulik, et kogetakse teiste teenimatut negatiivset hinnangut.

Gabrielle Taylori järgi esineb piinlikkus (inglise keeles embarrassment) alati olukordades, kus teiste inimeste juuresolekul kogetakse, et ei osata või ei suudeta kohaselt reageerida. Loe edasi ...

38. nädal muuda

 
Igimännid Nevadas üle 3300 m kõrguse mäe tipus

Igimänd (Pinus longaeva) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Pikka aega peeti teda ohtelise männi teisendiks.

Igimännile kuulub vanima tüvega puu tiitel meie planeedil. Metuusala nime kandva puu vanus on ligi 4800 aastat ja ta kasvab Californias Valgetes mägedes. Ainult vanima tüvega, mitte vanimaks puuks nimetatakse Metuusalat seetõttu, et 2004 avastati Rootsist harilik kuusk, mille juurestiku vanuseks määrati radiosüsiniku meetodil 9550 aastat.

Igimänd on väga aeglase kasvuga. Looduslikult kasvab ta enamasti kuni 10 m, soodsates oludes kuni 18 m kõrgeks. Tüve läbimõõt on tavaliselt kuni 2,0 m. Suurim registreeritud tüve läbimõõt oli 3,68 m ja see puu oli 15,8 m kõrge. Võra on ümar või ebakorrapärane, kõrgel mägedes tihti looklev. Tüve koor on punakaspruun, õhuke ja rõmeline. Oksad on tihti väändunud. Loe edasi ...

39. nädal muuda

 
Ludwig van Beethoveni surimask Ludwig van Beethoven 1786. aastal

Ludwig van Beethoven (arvatavasti 16. detsember 1770 Bonn26. märts 1827 Viin) oli saksa klassitsistlik helilooja ja pianist, kolmest Viini klassikust noorim. Tema elu lõpu heliloomingus on ka palju romantistlikku.

Ludwigi esimene muusikaõpetaja oli tema isa Johann, kes tahtis oma pojast teha imelast. Heliloomingut hakkas Beethoven õppima 12-aastaselt Christian Gottlob Neefe juures. Kuid Bonn jäi talle väikeseks ning 16-aastaselt läks ta Viini, et õppida Wolfgang Amadeus Mozarti juures. Pärast esimest lühikest reisi Viini läks Beethoven sinna taas 21-aastaselt, et õppida Joseph Haydni juures, ning jäi sinna seekord lõplikult.

Beethoven kirjutas 9 sümfooniat, 5 klaverikontserti, 32 klaverisonaati, 2 missat, oratooriumi "Kristus Õlimäel", ooperi "Fidelio", hulgaliselt kammer- ja klaverimuusikat ning üle saja laulu. Paljudes tema teostes valitseb heroiline ja pateetiline meeleolu, samas on neis tavaline ka lüürilisus. Vormi poolest järgib ta klassikalisi traditsioone. Tema sümfooniatele on iseloomulikud suuremad dünaamilised kontrastid, pikem kestus ja suurem orkestrikoosseis kui tema klassikutest eelkäijate omadele. Loe edasi ...

40. nädal muuda

 
Karepa rand

Karepa on hajaasustusega rannaküla Lääne-Virumaal Haljala vallas Soome lahe ääres.

Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus küla Vihula valda.

Karepa nimi esineb kirjalikes allikates esimest korda 1541. aastal metsa nimena (Wald von Karrepso). Rannapiirkonnas paiknev asustus jäi Selja mõisa maadele. Olulised tegevusalad olid kalapüük, põllumajandus ja sõbrakaubandus. 20. sajandi algul kujunes Karepa suvituspiirkonnaks. Tänapäeval on Karepa küla Karepa kandi keskus.

Külas asub Karepa sadam. Seal tegutsevad Karepa raamatukogu ja Karepa rahvamaja. Aastatel 1919–1962 oli külas Karepa algkool. Lähipiirkonna elanike koondab MTÜ Karepa Selts.

Kalame taluhooned, kus sündis maalikunstnik Richard Sagrits, on arvatud kultuurimälestisteks. Seal tegutseb Kalame talumuuseum.

Mööda küla läänepiiri voolab Selja jõgi. Seda ümbritsevat ala kaitstakse Selja jõe maastikukaitseala koosseisus. Küla läbib ka Karepa oja. Loe edasi ...

41. nädal muuda

Vintpüss Mossin-Nagant (ka Mosin-Nagant) ehk kolmeliiniline vintpüss on poltlukuga viielasuline salvvintpüss, mis oli Vene sõjaväe ja Punaarmee põhirelv 1940. aastate lõpuni, snaiperpüssina kuni 1960. aastateni. See kuulus ka Eesti sõjaväe relvastusse. Kolmeliiniline tähendab relva kaliibrit: kolm liini ehk kümnendiktolli on 7,62 mm.

Mossin-Naganti vintpüss töötati välja 1891. aastal Sergei Mossini juhtimisel. Esialgu oli relva nimi "3-liinine (hiljem 7,62 mm) vintpüss, 1891. aasta mudel", pärast Oktoobrirevolutsiooni lisati sellele patriotismi märgina Mossini nimi. Relv valmis koostöös Belgia ettevõttega Nagant ja sellepärast kasutatakse eeskätt Läänes selle kohta liitnime Mossin-Nagant. See vintpüss polnud siiski lihtne hübriid või koopia, vaid terviklahendus ja kokkuvõttes iseseisev mudel.

Aastail 18921948 valmistati üle 30 miljoni Vene vintpüssi ja karabiini. Ilmselt sisaldas see ka vanade püssiosade kasutamist tootmises. Lisaks valmis 1950. aastatel Hiinas, Poolas, Rumeenias, Ungaris ja mujal kokku veel paar miljonit püssi, eeskätt järeletehtud 1944. aasta karabiine. Tootmismahult oli Vene vintpüss samas suurusjärgus Saksa Mauseri vintpüssiga. Teisi tuntud vintpüssimudeleid toodeti juba palju vähem. Loe edasi ...

42. nädal muuda

 
Suhkrumänni levila asub peamiselt Californias.

Suhkrumänd (Pinus lambertiana) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta kuulub viieokkaliste mändide rühma alamperekonda Strobus ja on nime saanud tüves sisalduva magusa vaigu järgi, mida indiaanlased kasutasid köha ravimiseks. Eurooplastest avastas suhkrumänni šoti botaanik David Douglas 1826. aastal Oregoni territooriumilt.

Suhkrumänd on kõrge ja pikaealine okaspuu, mille eluiga küündib 400–500 aastani. Puu kasvab tavaliselt 30–50 m, harva kuni 75 m kõrguseks. Maksimaalne registreeritud kõrgus on 81,7 m, olles sellega männi perekonna kõige kõrgem esindaja. Suhkrumänni käbid on okaspuude seas kõige suuremad, 25–50 cm pikad, sümmeetrilised, silinderjad, veidi kaardus, vaigused ja läikivalt kollakaspruunid.

Suhkrumänni levila asub Põhja-Ameerika lääneosas Oregonist kuni Mehhiko loodeosani, kus ta kasvab 300–3200 m kõrgusel üle merepinna. Suure osa tema kasvukohtadest moodustavad mäenõlvad. Puhaspuistus kasvab ta harva, enamasti leidub teda üksikute puude ja rühmadena okas- ja segametsades. Loe edasi ...

43. nädal muuda

 
Channing Tatum (2017)

Channing Tatum (täisnimega Channing Matthew Tatum, sündinud 26. aprillil 1980) on ameerika näitleja, filmiprodutsent, tantsija ja endine modell. Debüüdi filmimaailmas tegi ta 2005. aastal spordidraamas "Treener Carter". Ta mängis kõrvalosa 2006. aasta filmis "Hakkaja tüdruk" ja peaosa samal aastal linastunud filmis "Keelatud tants". Tatumil on olnud mitmekesiseid osatäitmisi draama- ja komöödiafilmides, sealhulgas "Kuidas ära tunda oma pühakuid" (2006), "Reegliteta võitlus" (2009), "Populaarsed vaenlased" (2009), "G.I. Joe: Kobra rünnak" (2009), "Kallis John" (2010), "Vanne" (2012) ja "21 Jump Street" (2012).

Tatum sündis Alabama osariigis Cullmani linnas. Tema ema Kay (neiupõlvenimega Faust) töötab lennufirmas ja isa Glenn Tatum töötas ehitusalal. Temas voolab iiri, prantsuse ja indiaani verd. Kui Tatum oli kuueaastane, kolis tema perekond Mississippi osariiki ja ta varased kooliaastad möödusid Mississippi jõe lähistel maal.

Aastal 2000 sai ta esmakordselt tööd tantsijana, nimelt Ricky Martini laulu "She Bangs" videos. Ta valiti välja Orlandos prooviesinemisel ja teenis töö eest 400 USA dollarit. Loe edasi ...

44. nädal muuda

 
Paide vallitorn (2013)

Paide ordulinnus (saksa keeles Weißenstein; alamsaksa keeles Wittenstein) oli Liivi ordu rajatud linnus Paides. Tänapäeval on linnus varemeis, aga linnuse peatorn on taastatud.

Ordulinnus valmis esialgsel kujul 1265 Liivi ordu maameistri Konrad von Manderni valitsusajal. Kuna Stensby lepingu järgi ei tohtinud Liivi ordu Taani kuningale Valdemar II-le kuuluvale Järvamaale linnuseid ehitada, rajati paekivist kindlus Alempoisi maa-alale, vahetult vastu Järvamaa piiri. Esimene kindlusehitis Paide Vallimäel võis olla võimas linnusetorn, mida tänapäeval tuntakse Paide Vallitornina (varem Pikk Hermann), kuid viimase aja arheoloogilised uurimised on selle tugeva kahtluse alla seadnud.

Paide linnusest kujunes Liivi ordu Järva foogti ja Paide komtuuri residents. Kindluse ümber tekkinud asula sai 1291 linna õigused.

14. sajandil võeti linnuses ette suured ehitustööd, rajati kabel ja kapiitlisaal. 1343 puhkes Jüriöö ülestõus ning 4. mail kogunesid ordumeister Burchard von Dreileben, Tallinna piiskop ning eestlastest ülestõusnute juhid, neli kuningat ja neid saatvad kolm sulast, Paide linnusesse läbirääkimisi pidama. Ülestõusnute esindajad hukati linnuses. Loe edasi ...Nädala artiklite arhiiv

45. nädal muuda

 
Mässu juht Aleksander Koit

Saaremaa mäss (ka Saaremaa ülestõus) oli Eesti Ajutise Valitsuse ja mõisnikevastane mäss Saare maakonnas 1919. aasta 16.21. veebruaril.

Esimene maailmasõda ja Saksa okupatsioon tekitasid Saaremaal raske majandusliku olukorra. Kui piirkond läks sõja järel Eesti Vabariigi koosseisu, siis loodeti, et uus valitsus annab vaesuse ja toidunappuse leevendamiseks maapuuduses talurahvale mõisnike maid. Otsus maareformi arutamine Asutava Kogu kokkukutsumiseni edasi lükata, elanikelt vilja rekvireerimised ja teised võimude sammud tekitasid inimestes aga pettumuse ja arusaama, et Eesti valitsus on mõisnikesõbralik ja et tema peale loota ei saa. Valitsuse- ja mõisnikevastase meeleolu levimisele aitasid kaasa kohalikud enamlusmeelsed inimesed. Enamlaste endi rolli kohta mässu puhkemises on aga avaldatud vastandlikke seisukohti. Mässu otseseks ajendiks sai valitsuse ebapopulaarne otsus sunniviisilise mobilisatsiooniga Saaremaa mehi värvata, et neid Nõukogude Venemaaga sõdivasse Eesti sõjaväkke saata. Loe edasi ...Nädala artiklite arhiiv

46. nädal muuda

 
Breweri kuusk

Breweri kuusk (Picea breweriana) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Puu kasvab tavaliselt 24–30 m kõrgeks, suurimaks kõrguseks on mõõdetud 53,7 m. Eluiga on kuni 900 aastat.

Võra on tihe ja kooniline. Tüve läbimõõt on tavaliselt 1,17–1,35 m. Võra on väga iseloomulik: oksad on rõhtsad ja sellelt ripuvad alla võrsed, mis moodustavad justkui kardina. Kuid selline võra hakkab kujunema alles 10–20 aasta vanustel puudel, mis on 1½–2 m kõrged, noorematel paiknevad võrsed rõhtsalt ja üsna hõredalt. Võra on kardinataoliseks kujunenud kohastumusena lumerohketes piirkondades kasvamiseks, sest niimoodi ei murdu oksad lume raskuse all: lumi ei kogune okstele.

DNA uuringute alusel on Breweri kuusk teiste kuuseliikidega võrreldes basaalne liik ehk teisisõnu eraldus teistest kuuseliikidest esimesena. See annab kinnitust seisukohale, et kuuse perekond kujunes välja Põhja-Ameerikas ja levis sealt teistele mandritele. Loe edasi ...

47. nädal muuda

Tallinna piiramine toimus 1223. aasta sügisel, mil kolme Vene vürstiriigi (Vladimiri-Suzdali, Novgorodi ja Pihkva) väed koos nendega liitunud eestlastega piirasid neli nädalat edutult Toompea linnusesse varjunud Taani vägesid.

1219. aastal Liivimaa ristisõtta sekkunud ja Tallinna kohal Toompea linnusest oma tugipunkti teinud Taani oli 1221. aasta lõpuks oma kontrollile allutanud kogu Eestimaa põhjaosa: Revala, Harjumaa, Virumaa, Järvamaa ja Läänemaa. Saarlased, kes Eestimaal ainsatena olid jäänud Taani kuningast või riialastest (Riia piiskopist ja Mõõgavendade ordust) sõltumatuks, nägid selles tungimist nende otsesesse huvipiirkonda ja võtsid eesmärgiks Toompea linnuse alistamise. Algselt 1220. aastasse plaanitud ettevõtmine tehti teoks aasta hiljem, kui koos revalaste, harjulaste ja virulastega Tallinna linnust ründama asuti. Kaks nädalat kestnud piiramine lõpetati aga tulemusi saavutamata, kui merelt arvati lähenevat laevu Taani sõjajõududega. Loe edasi ...

48. nädal muuda

 
Indoneesia asendikaart

Indoneesia on Kagu-Aasias olev riik, mis hõlmab suurema osa Indohiina poolsaare ja Austraalia vahele jäävatest saartest. Koloniaalajastul kasutati Indoneesia piirkonna kohta nimetust Hollandi India.

Indoneesia asub 17 508 saarel ja koosneb 34 provintsist. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Indoneesias 237,6 miljonit inimest ja selle näitaja poolest on riik maailmas 4. kohal. Muslimite arvult on Indoneesia maailmas esikohal. Indoneesia on vabariik valitava presidendi ja seadusandliku võimu esindajatega. Riigi pealinn on Jakarta. Riigil on maismaapiir Malaisia, Ida-Timori ja Paapua Uus-Guineaga. Naabermaade seas on veel Singapur, Filipiinid, Austraalia ja Indiale kuuluvad Andamani saared. Indoneesia on ASEAN-i ja G-20 liige. Sisemajanduse kogutoodangu järgi on Indoneesia maailmas 16. kohal, kuid SKT poolest elaniku kohta alles 154.

Indoneesia saarestik on olnud tähtis kaubandusregioon alates 7. sajandist, mil Sriwijaya riik ja hiljem Majapahiti impeerium kauplesid Hiina ja Indiaga. Muslimitest kauplejad tõid kaasa islami ja Euroopa riigid kristluse. Mõlemad osapooled võitlesid suurte maadeavastuste ajastul monopoolsete kauplemisõiguste eest Maluku vürtsisaartega. Sellele järgnes kolm ja pool sajandit Hollandi kolonisatsiooni, kuni Indoneesia saavutas pärast II maailmasõda iseseisvuse. Iseseisvuse järel on Indoneesia ajalugu saatnud loodusõnnetused, korruptsioon, separatism, demokraatia areng ja kiire majanduskasv. Loe edasi ...

49. nädal muuda

 
Lihula jaamahoone

Rapla–Virtsu raudtee oli 96 kilomeetri pikkune kitsarööpmeline raudtee Rapla linna ja Virtsu aleviku vahel.

Ajakirjanduses ilmusid teated Hermeti–Virtsu raudtee rajamise plaanist 1917 (Hermeti/Härmeti jaama nimi muudeti Raplaks 1922). Esialgne siht märgiti 1925, lõplik 25. juunist 10. augustini 1928. Esialgse sihi vastu olid Rumba küla elanikud, mistõttu seda veidi muudeti. 1928 kaaluti ka 116 kilomeetri pikkust varianti Kohilast Virtsusse, mis oleks Tallinna–Virtsu liini pikkust vähendanud.

Raudtee rajamist alustati 1928. Ehitust juhatati viiest jaoskonnast: Raplas, Märjamaal, Vigalas, Lihulas ja Virtsus. Muldkeha ja sildu rajanud ettevõtjate vahel jagati raudtee kolme ossa: Raplast 18. kilomeetripunktini, sealt 58. kilomeetripunktini ja ülejäänud osa Virtsuni. Maad võõrandati 24 meetri laiuse ribana, laiema muldkeha korral ja jaamade juures laiemalt. Metsa ja võsa hakati kogu tee ulatuses raiuma 1928. aasta oktoobris. Saadud puit töödeldi palkideks, liipriteks ning tarbe- ja küttepuudeks. Loe edasi ...

50. nädal muuda

 
Harilikud kuused Pillapalus

Harilik kuusk (Picea abies) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Hariliku kuuse levila on üsna suur. Ta kasvab Euroopa põhja-, kesk- ja idaosas. Levila ulatub põhjas igikeltsa piirini, lõunas Põhja-Kreekani ja läänes Keskmassiivini Prantsusmaal. Idapiiri on raske määratleda, kuna harilik kuusk annab hübriide siberi kuusega. Siberi kuuske peavad paljud botaanikud aga hariliku kuuse alamliigiks.

Harilik kuusk on Eesti ainus looduslik kuuseliik ja leviku järgi männi ja kase järel kolmas puuliik meie metsades. Kuusk talub varju ja endale soodsa pinnasega kasvukohtades tõrjub välja teisi puuliike.

Soodsatel tingimustel võivad üksikud käbid tekkida 15 aasta vanustele puudele. Seemnete idanevus on üldjuhul suur ja säilib 4–5 aastat (idanevus väheneb järk-järgult). Harilik kuusk elab soodsates tingimustes kuni 250, harva 400–500 aastat vanaks.

Kuusk on levinud jõulupuu. Loe edasi ...

51. nädal muuda

 
Protoplanetaarne ketas

Päikesesüsteemi teke algas 4,6 miljardit aastat tagasi, kui hiiglasliku molekulaarpilve väike osa iseenda raskuse all kokku langes. Suurem osa massist kogunes kokkulangenud piirkonna keskosasse, kus tekkis Päike; ülejäänud massist moodustus protoplanetaarne ketas, millest arenesid planeedid, nende kaaslased, asteroidid ja teised väikesed Päikesesüsteemi taevakehad.

Päikesesüsteem on pärast teket väga palju arenenud. Pöörlevatest gaasi- ja tolmupilvedest on moodustunud hulgaliselt planeetide kaaslasi. Lisaks on osa kaaslasi moodustunud planeetidest kaugemal ja hiljem nende gravitatsiooni mõjul kinni püütud. Mõni kaaslane, näiteks Kuu, võib olla aga tekkinud kokkupõrke tagajärjel (Maa ja Kuu puhul kirjeldab seda hiiglasliku kokkupõrke hüpotees). Taevakehad on sageli omavahel kokku põrganud ja see on oluliselt mõjutanud Päikesesüsteemi arengut. Planeetide asukohad on gravitatsioonilise vastastikmõju tõttu korduvalt muutunud. Arvatakse, et planeetide asukohtade muutumine juhtis suuresti Päikesesüsteemi varajast arengut.

Umbes 5 miljardi aasta pärast Päike jahtub ja paisub praegusega võrreldes mitmekordseks (muutudes punaseks hiiuks), mille järel heidab planetaaruduna kõrvale välised kihid ja muutub valgeks kääbuseks. Kauges tulevikus vähendavad mööduvad tähed aegamisi Päikese mõju planeetidele. Mõni planeet hävib ja mõni liigub tähtedevahelisse keskkonda. Kümnete miljardite aastate pärast ei tiirle Päikese ümber ilmselt enam ükski algsetest taevakehadest. Loe edasi ...

52. nädal muuda

 
Teemandikaevandus Jakuutias

Teemant (vanakreeka sõnast ἀδάμας – adamas 'purunematu') on süsiniku allotroopne vorm. See on kuubilise süngoonia mineraal, mille lõhenevuspindade vahele jäävad osad on oktaeedrilised. Lõhenevuse tõttu on teemant habras, eriti löökkoormustel, ja seda omadust kasutatakse teemantide lihvimisel.

Tema tihedus on 3,5 g/cm³. Teemant on kõige kõvem looduslik mineraal. Teemandist kõvem on vaid selle tehislik nanokristalliline vorm hüperteemant. Samas on teoreetiliste arvutustega näidatud, et ka mõned looduslikult mitteesinevad boornitriidi vormid peaksid olema teemandist kõvemad.

Teemant on läbipaistev, kui defektid või lisandid tema läbipaistvust ei vähenda. Tal on suur murdumisnäitaja ja tugev dispersioon, ent kuubilise süngoonia tõttu puudub kaksikmurdumine. Puhas teemant ei juhi elektrit, kuid juhib väga hästi soojust – paremini kõigist tahketest ainetest, kaasa arvatud metallid.

Teemandi lihvimisel saadakse hinnalisim vääriskivibriljant. Viimaste turuväärtust on märgatavalt kasvatanud ulatuslik turundus. Loe edasi ...

Vaata ka muuda