Ava peamenüü

Vigala vasallilinnus oli keskaegne Uexküllide suguvõsale kuulunud linnus Lääne-Eestis Vigala kihelkonnas.

Sisukord

KirjeldusRedigeeri

Linnus paikneb jõeneemikul, mida piirasid Enge jõgi ja Naravere oja. Neemik lõigati lõuna- ja idaküljel läbi vallikraaviga, millest läks üle sild. Paisutamissüsteemi abil sai vajadusel tõsta linnust ümbritsevate veekogude taset.

Linnuse lõunaotsas asunud peahoone mõõtmed olid 24x22 ja müüride paksus umbes 3–5,3 meetrit. Kokku olid peahoonest kuni jõeni ulatunud pikliku linnuse välismüüride mõõdud 68x33,5 meetrit.

Linnuse ajaluguRedigeeri

Koduloouurija ja kirjanik Mihkel Aitsami (1877–1953) oletuste põhjal võis Enge jõe ja Naravere oja vahelisel neemikul hilisema Vigala kivilinnuse kohal olla ka muinasaja lõpul eestlaste linnus. Seda siiski ei kinnita 1896. aastal Gottfried von Hanseni juhtimisel toimunud väljakaevamised.

Mingi linnus võis seal olla kõige varem 13. sajandi teisest poolest alates. Kindlad teated kivilinnuse rajamisest on 15. sajandi kespaigast.[1] Uexküllide suguvõsa uurijad oletavad, et Vigala linnuse rajas Velise vasallilinnuse valdaja üks poegadest. Seejärel kujunes Vigala linnusest Lääne-Eesti Uexküllide üks olulisemaid tugipunkte, kes oli laialdase piirkonna suurim vasallisuguvõsa.

Linnus Liivi sõdade perioodilRedigeeri

Liivi sõdades sai linnus esimest korda tugevalt kannatada 1560. aastal venelaste sõjakäigu ajal. Linnus ehitati kiiresti üles, kuid 1576. aastal langes linnus uuesti venelaste kätte ning nad jäid sinna 1581. aastani. Kui venelased lahkusid, jätsid nad maha endast põletatud ja rüüstatud linnuse. Linnust mainiti 18. mail 1595 sõlmitud Täyssinä rahulepingus, kui venelased loobusid muuhulgas kõikidest õigustest mitme Eesti linnuse ja lääni üle.

Linnus hilisematel aegadelRedigeeri

17. sajandil linnust enam ei taastatudki, kuid taastatud üksikuid hooneid kasutas mõis. Kivilinnuse järgi sai koht 18. sajandi lõpus nime Kivi-Vigala (Stein Fickel), kui linnuses olnud Vigala mõisa süda viidi üle uude kohta.

Veel 19. sajandil olevat linnusest järel olnud kõrged varemed. Kuna Vigala kihelkonna piirkonnas ei ole looduslikult ehituseks kõlbulikku paekivi, siis kasutati varemeid paemurruna.

18. sajandil lõpul ehitati linnusesse Vigala kirikumõisa pastoraat, mis põles 1776. aastal. 1930. aastate keskel ehitati linnuse vundamentidele puithoone, mis on seal tänapäevani. On säilinud ka fragment vanast võlvkäigust ja lõike vanast vallikraavist, mis asuvad tänapäeval eramaal.[2]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Armin Tuulse. "Die Burgen in Estland und Lettland". Dorpat 1942. Lk 119–120
  2. Mihkel Aitsam. "Vigala kihelkonna ajalugu". 2006. Lk 184–191

KirjandusRedigeeri

  • Armin Tuulse. "Die Burgen in Estland und Lettland". Dorpat 1942. Lk 119–121
  • Kalvi Aluve. "Vigala läänilinnus". // Eesti arhitektuur 3 (Harjumaa, Järvamaa, Raplamaa, Lääne-Virumaa, Ida-Virumaa). Valgus. Tallinn 1997. Lk 115
  • Mihkel Aitsam. "Vigala kihelkonna ajalugu". 2006. Lk 184–191

VälislingidRedigeeri