Ava peamenüü
Via Aemilia teekond (helepruunilt, Placentia ja Ariminumi vahel)

Via Aemilia oli Itaalia põhjaosa tasandikul kulgenud Vana-Rooma magistraaltee, mis ulatus Aadria mere kaldal asuvast Ariminumist (tänapäeva Rimini) kuni Paduse (tänapäeva Po) jõe ääres asuva Placentiani (tänapäeva Piacenza). Tee valmis aastal 187 eKr. Ariminumis sai Via Aemilia kokku 33 aastat varem valminud Rooma suunduva Via Flaminia teega.

Sisukord

AjaluguRedigeeri

Ala, mida tänapäeval teatakse Põhja-Itaaliana (Italia settentrionale), kutsusid roomlased riigi vabariigi ajajärgul (kuni aastani 44 eKr) nimega Gallia Cisalpina (ehk "Gallia siinpool Alpe"). Seda seetõttu, et tollal elasid seal Galliast pärit keltide hõimud, kes olid ala 5. ja 4. sajandil eKr koloniseerinud. Itaalia ise aga tähendas alasid, kus elasid itaalikute hõimud; Itaalia ja Gallia Cisalpina vaheline piir jooksis laias laastus Pisae (tänapäeva Pisa) ja Ariminumi vahelt.

Gallia Cisalpina hõlmas ka Po madalikku, mida tollal tunti nimega Pianura Padana. See tohutu maa-ala, kaugelt kõige suurem viljakas tasandik sellel mägisel poolsaarel, hõlmas ka piirkonna ehk kõige parimaid põllumajandusmaid ja võimaldas roomlastel massilise kolonisatsiooni teel oma rahvastikku ja majanduslikke vahendeid tohutult laiendada.

 
Via Aemilia Bologna linna läbimas

Roomlased alistasid sealsed gallid rea 3. sajandil eKr toimunud keerulistes sõjakäikudega.[1] Aastaks 220 eKr oli valminud Via Flaminia tee, mis võimaldas roomlastele kiiret ligipääsu Gallia Cisalpina piirkonda. Tõenäoliselt oleks kohe järgmise sajandi jooksul järgnenud ka Via Aemilia tee valmimine.

Ent Rooma laienemist lükkas paarikümne aasta jagu edasi Teine Puunia sõda (218201 eKr). Lisaks kadus Roomal ajutiselt sõjaline kontroll Pianura Padana piirkonna üle kui Kartaago väejuht Hannibal Itaaliasse tungis (218–203 eKr). Mitmed hiljuti alistatud hõimud (näiteks insuberid ja boii'de hõim) tõusid üles ja liitusid oma sõltumatuse taastamise lootuses Hannibali vägedega.[2] Alles aastaks 189 eKr olid mässavad hõimud sel määral rahustatud, et teha võimalikuks Via Aemilia ehitustööde alustamine.

Ajaga järele proovitud Rooma riigi laiendamise viis oli ehitada uus tee otse läbi vastselt vallutatud alade ja seejärel rajada selle äärde rida kolooniaid kas tsiviilisikutest asunikele või sõjaväe veteranidele. Asunikele eraldati alistatud põliselanikelt konfiskeeritud viljakandvad maatükid. See oli ka Via Aemilia funktsioon ja selle ehitamine tõi kogu selle pikkuses kaasa ka Rooma kolooniate rajamise: Bononia (tänapäeva Bologna, rajati 189 eKr), Mutina (tänapäeva Modena), Regium (tänapäeva Reggio Emilia) ja Parma (kõik rajatud aastal 183 eKr).

 
Via Emilia Bologna kesklinna läbimas. See kaasaegne tänav, mida selle selles osas tuntakse nimega Via Rizzoli, asub Bononia kolooniat osadeks jaotanud tee kohal
 
Rooma sild üle Marecchia jõe, kohe väljaspool Via Aemilia algpunkti Ariminumi (Riminit). Sild, mida tänapäeval tuntakse nimega Ponte Tiberio, ehitati aastal 14 keiser Tiberiuse valitsemisajal. Seda osana enne teda keisriks olnud Augustuse suurest kogu Via Aemilia teed hõlmanud täiendustest

Via Aemilia ehituse viis aastal 187 eKr lõpule Rooma konsul Marcus Aemilius Lepidus (konsul aastal 187 eKr), kelle järgi see ka nime sai.[3] Selle suuresti sirgjoonelise tee pikkus oli 176 Rooma miili (260 kilomeetrit) ja see kulges Riminist loodesuunas kuni selle lõpuni Piacenzas, läbides teel tänapäevaseid Forlì, Faenza, Bologna, Modena, Reggio ja Parma linnasid. Tee kulges mööda Pianura Padana madaliku lõunapoolset serva, olles Itaalia Apenniinide põhjapoolsete jalamite nägemisulatuses. Tee ületas mitmeid Po jõe lisajõgesid, millest silmapaistvamad on Rimini lähedal asuv Rubiconi jõgi (teada ei ole aga kas tegemist on just sama jõega, mille Julius Caesar kodusõda alustades aastal 49 eKr ületas) ja Piacenza lähedal asuv Trebbia jõgi (koht kus Hannibal sai esimese oma kolmest suurest võidust roomlaste üle).

Via Aemilia ehitamisele järgnenud sajandil sai Piacenzast Rooma peamine teede keskpunkt sealsel madalikul. Aastal 148 eKr ühendas Via Postumia Piacenza Aadria mere põhjapoolsel rannikul asunud Aquileiaga. Aastal 109 eKr lõpetas konsul Marcus Aemilius Scaurus (konsul aastal 115 eKr) Genua (tänapäeval Genova) ja Pisae (tänapäeval Pisa) asulatesse viiva tee Via Aemilia Scaura.

Säilinud osadRedigeeri

Tee alguspunktis Riminis on säilinud tee esimene sild: massiivne Marecchia jõge ületav ehitis, mille ehitust alustas keiser Augustus ja mille ehituse lõpetas tema järel keisriks saanud Tiberius. Sillal on tänaseni säilinud neile kahele pühendatud raidkirjad.

Bolognas leiti tee 78. miili miilipost Reno jõe sängist. Sellel on jäädvustatud fakt, et Augustus lasi Via Aemilia aastal 2 eKr rekonstrueerida (tehes seda Riminist kuni Trebbia jõeni). 1890. aastatel leiti Reno jõge ületanud Via Aemilia teel olnud silla jäänused, mis koosnesid selle mõlema külje rinnatiste osadest. Algselt asusid need teineteisest ligikaudu 11,8 meetri kaugusel ja nad olid valmistatud Verona päritolu punasest marmorist. Leiti, et jõe põhi on alates silla kokku varisemisest 9. sajandil tõusnud vähemalt 6 meetrit.[4]

Alles on ka mõnede teiste antiiksete Rooma sildade varemed. Savignano sul Rubicone omavalitsuses säilis Rooma-aegne sild kuni Teise maailmasõjani, mille ajal see lammutati. Tänapäevane sild on selle rekonstruktsioon.

PärandRedigeeri

Via Aemilia ehitamine käivitas Pianura Padana alade intensiivse Rooma poolse koloniseerimise. Piirkonna tohutu põllumajandusliku potentsiaali tõttu sai piirkonnast peagi kõige rahvarikkam ja majanduslikult olulisem osa Itaaliast, jättes varju nii Itaalia keskosa kui ka Rooma ja riigi lõunaosa. Piirkond on majanduslikult väljapaistev ka kaasaegse Itaalia kontekstis. Teise triumviraadi (44–30 eKr) ajaks oli selle endise keltide koloonia roomameelseks muutmine olnud nii täielik, et Gallia Cisalpina provints kaotati ja selle territoorium liideti keisririigi südames oleva Itaalia provintsiga.

Tee andis hiljem nime sellele Gallia Cisalpina osale, mida ta läbis. Enne Rooma vallutamist oli see ala gallide boii (kelle järgi sai nime Bologna linn) ja senoonide hõimude territoorium. Ajaks mil keiser Augustus aastal 29 eKr Rooma ainuvalitsejaks sai, viidati piirkonnale juba üldiselt nimega Aemilia. Aasta 7 eKr paiku kui Augustus Itaalia provintsi 11 administratiivüksuseks (regione) jagas, sai piirkonnast selle kaheksas regio.[5] Selle kaheksanda üksuse algne nimi oli Padus, kuid hiljem sai see uueks nimeks Aemilia.

Piirkonna läänepoolset osa tuntakse tänapäevani nimega Emilia. Rooma VIII regio piirid vastasid laias laastus Itaalia tänapäevase Emilia-Romagna, mille elanikke kutsutakse nimega Emiliani, maakonna piiridele. Itaalia tänase riigimaantee nr 9 ametlik nimi on ka praegu Via Emilia ja suuremas osa järgib see vana Rooma-aegset teed (mitmes kohas asub tee täpselt endise Via Aemilia kohal).

SilladRedigeeri

Piki teed asuvad mitme Rooma-aegse silla jäänused, sealhulgas Ponte d’Augusto, Ponte di Sant’Arcangelo di Romagna, Ponte San Vito, Ponte sul Reno ja Ponte sul Rubicone.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Polybios. "Histories", II 20–34.
  2. Polybios. "Histories", III 61–71.
  3. Titus Livius. "Ab Urbe Condita". XXXIX 1; Corpus Inscriptionum Latinarum 617.
  4. E. Brixio. "Notizie degli scavi" (1896) ja (1897).
  5. Plinius Vanem. "Naturalis Historia", III 20.

VälislingidRedigeeri