Ava peamenüü

VfB Stuttgart (täisnimega Verein für Bewegungsspiele Stuttgart 1893 e. V.) on Saksa spordiklubi, mis asutati 1893. aastal Stuttgardis.

VfB Stuttgart
VfB Stuttgart 1893 Logo.svg
Täisnimi Verein für Bewegungsspiele Stuttgart 1893 e. V.
Hüüdnimi Die Weiß-Roten, Die jungen Wilden
Asutatud 9. september 1893
Väljak Mercedes-Benz Arena
Mahutavus 60 441
President Wolfgang Dietrich
Peatreener Markus Weinzierl
Liiga Bundesliga
2018/19 16. koht, Bundesliga
Internet Klubi koduleht
Kodus
Võõrsil

VfB on 45 925 liikmega suuruselt viies spordiklubi Saksamaal ja suurim Baden-Württembergi liidumaal (seisuga veebruar 2010).

Tuntud on klubi jalgpalliosakond, mille esindusmeeskond kuulub Bundesligasse. Klubi on tulnud viiel korral Saksamaa meistriks ja võitnud kolm karikat.

Sisukord

AjaluguRedigeeri

Enne teist maailmasõdaRedigeeri

VfB Stuttgart moodustati 2. aprillil 1912 eelkäijate Stuttgarter FV ja Kronen-Klub Cannstatti ühinemisel. Stuttgarter FV (Fußballverein) loodi Cannstattis 9. septembril 1893 ragbiklubina. Jalgpalloosakond loodi klubi juurde 1908. aastal. Cannstatter Fussballklub loodi 1890. aastal samuti algselt ragbiklubina, kuid see formeerus juba aastaks 1897 vaid jalgpalliklubiks, uue nimega Kronen-Klub Cannstatt.

Ühinenud klubi osales Bezirksliga Württemberg-Baden meistrivõistlustel, jõudes mitmel korral esikolmikusse ja võites 1927. aastal liiga.

1933. aastal reorganiseeriti Saksamaa jalgpall 16 piirkondlikuks liigaks (Gauligen). Württembergi divisionis jõudis VfB Stuttgart viiel korral tiitlivõiduni, kuni hooajal 1944–1945 valitsenud süsteem lagunes. Sellesse aega jäi ka esimene Saksamaa meistrivõistluste finaalis osalemine 1935. aastal, kus VfB pidi alla vanduma valitsevale meistrile FC Schalke 04-le.

Esimesed meistritiitlidRedigeeri

Pärast teist maailmasõda jätkas VfB mängimist Oberliga Südis (Lõuna-Saksamaa kõrgeim tase kuni Bundesliga asutamiseni), jõudes tiitliteni aastatel 1946, 1952 ja 1954. Ühel VfB edukaimal perioodil jõuti kahel korral, aastatel 1950 ja 1952, Saksamaa meistri tiitlini.

Heade esitustega 1950. aastatel kuulus VfB Stuttgart nende 16 klubi hulka, kes said õiguse alustada 1963. aastal rajatud üleriigilises jalgpalli kõrgliigas – Bundesligas. Bundesligast on langetud madalamale tasemele vaid üks kord – hooaegadeks 1975/76 ja 1976/77.

Hooajaga 1976/77 algas VfB Stuttgardi uus tõus, kui peatreener Jürgen Sundermanni käe all mängisid sellised noored talendid nagu Karlheinz Förster ja Hansi Müller koos Ottmar Hitzfeldiga VfB tagasi kõrgliigasse, lüües hooaja jooksul 100 väravat.

Edu jätkus 1980. aastatel, kui 1980. aastal jõuti UEFA karika poolfinaali ja aastal 1984 esimese Bundesliga meistri tiitlini. Lisaks osaleti 1986. aastal Saksamaa karika- ja 1989. aastal UEFA karika finaalis.

Pärast Saksamaa taasühinemistRedigeeri

1992. aastal jõudis VfB Stuttgart oma neljanda Saksamaa meistri tiitlini, olles Dortmundi Borussiast parem tänu väravatevahele. Saksamaa meistritena kvalifitseerus klubi UEFA Meistrite Liiga eelringi esimesse ringi, kus aga vannuti dramaatiliselt alla Leeds Unitedile – VfB oli tänu võõrsil löödud väravale kahe mängu kokkuvõttes edasi, kuid kuna selgus, et peatreener Christoph Daum oli kordusmängus kasutanud nelja võõrmängijat, toimus kolmas, otsustav kohtumine, mille võitis neutraalsel väljakul Leeds United.

1990. teisel poolel tõusis VfB taas pildile, kui peatreener Joachim Löw ja "maagiline kolmnurk" – Kassimir Balakov, Giovane Elber ja Fredi Bobic – juhtisid klubi Saksamaa karika võitjaks (1997) ja UEFA karikavõitjate karika finaali (1998).

2000. aastal jõudis lõpule VfB Stuttgardi pikaaegse presidendi Gerhard Mayer-Vorfelderi valitsemisaeg (president alates aastast 1975). Lühiajaliselt oli klubi eesotsas Manfred Haas, alates aastast 2003 on klubi presidendiks Erwin Staudt.

Die jungen Wilden, eesotas selliste noorte andekate mängijatega nagu Timo Hildebrand, Aliaksandr Hleb, Andreas Hinkel ja Kevin Kurányi tõusis hooajal 2002/03 viitsemeistriks, millega kindlustati pääs UEFA Meistrite Liiga alagrupiturniirile. 2003/04 UEFA Meistrite Liigas jõuti kaheksandikfinaali, kus vannuti alla Londoni Chelseale.

Viimane meistritiitelRedigeeri

2006. aasta veebruaris, pärast Giovanni Trapattoni vallandamist peatreeneri ametikohalt, palgati uueks juhendajaks Armin Veh, kellest pidi saama ajutine lahendus kuni uue peatreeneri leidmiseni. 2007. aasta mais tuli just tema juhendatud meeskond pärast 15-aastast pausi Saksamaa meistriks. Samal hooajal oli VfB Stuttgart väga lähedal esimesele nn kuldsele duublile klubi ajaloos, kuid Saksamaa karikafinaalis kaotati 1. FC Nürnbergi vastu.

Meistriks tulnud meeskonna põhituumiku moodustasid esimesed mehhiklased Bundesligas Pavel Pardo ja Ricardo Osorio, VfB enda kasvandikud Timo Hildebrand, Mario Gómez ja Sami Khedira, keskkaitsepaar Fernando Meira / Matthieu Delpierre ning Thomas Hitzlsperger ja Cacau. Järgnenud hooajal (2007/08) suudeti meeskonna põhituumik säilitada, kuid UEFA Meistrite Liigas piirduti alagrupiturniiri (1 võit ja 5 kaotust), Bundesligas 6. koha ja Saksamaa karikavõistlustel veerandfinaaliga.

Uue hooaja algus ei toonud muutust ning pärast 14. mängupäeva ja 11. kohta tabelis vahetati Armin Veh välja senise abitreeneri ja endise VfB mängija Markus Babbeli vastu. Babbeli tähelend oli kõrge, kuid paraku lühike – hooaja lõpuks tüüris ta VfB tiitliheitlusse (lõpuks 3. kohale ja UEFA Meistrite Liiga kvalifikatsiooni), kuid järgnenud hooaja (2009/10) esimese 15 mänguga suudeti koguda vaid 12 punkti ning Babbeli koha võttis üle šveitslane Christian Gross.

StaadionRedigeeri

Klubi esindusmeeskond mängib oma kodumängud Mercedes-Benz Arenal. Multifunktsionaalne staadion ehitati 1933. aastal ja kandis enne esimest maailmasõda nime Adolf-Hitler-Kampfbahn. Praegust nime kannab staadion 2008. aasta suvest, nime pidulik vahetus toimus 30. juulil, kui VfB Stuttgart võõrustas sõprusmängus Londoni Arsenali. Staadion mahutab u 56 000 pealtvaatajat. 2009. aasta maist alustatakse Mercedes-Benz Arena ümberehitust vaid jalgpalliareeniks.

Mercedes-Benz Arenal on toimunud FIFA jalgpalli maailmameistrivõistluste (1974, 2006) ja UEFA jalgpalli Euroopa meistrivõistluste mängud (1988). Aastal 1986 toimusid staadionil Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus, 1993. aastal IV maailmameistrivõistlused kergejõustikus.

Praegune meeskondRedigeeri

Seisuga 24. august 2018[1]

Märkus: Lipud näitavad rahvuskoondist vastavalt FIFA reeglitele. Mängijatel võib olla aga mitu kodakondsust.

Nr. Positsioon Mängija
1   VV Ron-Robert Zieler
2   KA Emiliano Insúa
3   KA Dennis Aogo
4   KA Marc-Oliver Kempf
5   KA Timo Baumgartl
6   PK Santiago Ascacíbar
7   KA Pablo Maffeo
8   PK Gonzalo Castro
10   PK Daniel Didavi
11   Anastasios Donis
13   VV Jens Grahl
17   PK Erik Thommy
18   PK Hans Nunoo Sarpei
Nr. Positsioon Mängija
19   PK Chadrac Akolo
20   PK Christian Gentner (kapten)
21   KA Benjamin Pavard
22   Nicolás González
24   KA Borna Sosa
26   VV Alexander Meyer
27   Mario Gómez
28   KA Holger Badstuber
29   PK David Kopacz
31   PK Berkay Özcan
32   KA Andreas Beck
39   Jan Kliment

SaavutusedRedigeeri

Rahvusvahelised võistlusedRedigeeri

Rahvuslikud võistlusedRedigeeri

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri