Venemaa Keisririigi Kindralstaap

Venemaa Keisririigi Kindralstaap oli Venemaa Keisririigi Sõjaministeeriumile allunud sõjavägede keskne juhtimisorgan, mille ülesandeks oli Venemaa relvajõudude sõjaline ettevalmistamine, varustamine ja teabehanke korraldamine aastatel 1815–1917.

Ajalugu

Kindralstaabi juhid:

Zahhar Tšernõšov (1772–),
Aleksei Araktšejev (1797–1801),
Jan Pieter van Suchtelen (1801–1810),
Pjotr Mihhailovitš Volkonski (1810–1823),
Hans Karl Friedrich Anton von Diebitsch (1823–1828),
Aleksandr Tšernõšov (1828–1832).

Tema Keiserliku Kõrguse Peastaap, 1815–1832

Venemaa Keisririigi Sõjaministeeriumi Peastaabi Peavalitsus, 1832–

Sõjaministeeriumi Kindralstaabi Peavalitsus, −1905

Kindralstaabi Peavalitsus, 1905–1908

Sõjaministeeriumi Kindralstaabi Peavalitsus, 1908–

Peastaabi Peavalitsus tegeles:

sõjaväe ettevalmistamise,
sõjaliste kaitseehituste ehitamise,
operatiiv-strateegilise sõjategevusplaanide,
sõjavägede mobilisatsiooniplaanide väljatöötamise,
sõjavägede varustamise,
sõjaväeluure ja sõjalise vastuluurega,
sõjaväeüksuste ja sõjaliste varude transpordi ning
sõjalis-topograafiliste uuringutega.

Samuti tegeles Kindralstaabi Peavalitsus isikkoosseisu ettevalmistuse, keisririigi halduspiirkondades asuvate sõjaliste valitsusasutuste töö ja kindralkubermangude sõjakuberneride tegevuse juhendamisega.

Peastaabi Peavalitsuse ja Kindralstaabi juhid

Fjodor Fjodorovitš Palitsõn (1905. aasta juunist kuni 1908. aastani)
Vladimir Aleksandrovitš Suhhomlinov (1848–1926) (1908. aasta detsembrist kuni 1909. aasta märtsini)
Aleksandr Zahharevitš Mõšlajevski (1909. aasta märtsist kuni 1909. aasta septembrini)
Aleksandr Gerngross (1909. aasta septembrist kuni 1911. aasta veebruarini)
Jakov Grigorjevitš Žilinski (1911. aasta veebruarist kuni 1914. aasta märtsini)
Nikolai Nikolajevitš Januškevitš (1914. aasta märtsist juulini)
Mihhail Aleksejevitš Beljajev (1914. aasta augustist kuni 1916. aasta augustini)
P. Averjanov (1916. aasta augustist kuni 1917. aasta maini, kuni 1917. aasta aprillini kohusetäitja)
G.Romanonovski (1917. aasta maist kuni septembrini kohusetäitja)
Vladimir Vladimirovitš Maruševski (1917. aasta septembrist novembrini kohusetäitja)
Nikolai Mihhailovitš Potapov (1917. aasta novembrist kuni 1918. aasta maini kohusetäitja)

Kindralstaabi organisatsioon

Venemaa Keiserliku Armee Peastaabi sõjaväeluure ja vastuluure

Sõjaministeeriumi Sõjalis-Arvestuskomitee, 1812–1815
Tema Keiserliku Kõrguse Peastaabi Sõjalis-Arvestuskomitee, 1815–1832
Sõjaministeeriumi Sõjalis-Arvestuskomitee, 1832–1863
Sõjaministeeriumi Sõjalis-Arvestuskomitee, 1863–
Kindralstaabi Peavalitsuse Nõuandev komitee, 1863–
Peastaabi Sõjalis-Arvestuskomitee, −1900
Peastaabi 2. Kindralkortermeistri valitsuse (Отдел 2-го генерал-квартирмейстера) Sõjalis-statistiline osakond, 1900–^[1]

Venemaa Keisririigi Peastaabi Peavalitsuse ning Venemaa Keisri õukonna staabi sõjaväeluure ja vastuluure asutuste tööd juhendas kindralkortermeistri osakond.

Venemaa sõjavägede juhtkonna sõjalise planeerimise toetuseks asutati info kogumiseks 1812. aastal keiser Aleksander I poolt Peastaabi 1. osakond, mille ülesandeks oli ka:

„«kõigi andmete kogumine armeede ja maade kohta, kus sõda võib toimuda».“

XIX sajandil juhtis infokogumist Peastaabi Erilise Asjaajamise allosakond.

Peastaabi Peavalitsuse Luurejaoskond, mille ülemaks oli asjaajaja ametinimetusega Nikolai von Monkewitz;
Peastaabi Peavalitsuse sõjalise luurega tegelenud välismaised teabehankevõrgud tegutsesid:
- Organisatsioon nr 30, tegutses Lääne-Euroopas ja mille tegevus oli suunatud Saksamaa Keisririigi kohta informatsiooni kogumisele. Organisatsiooni juhendas alates 1910. aastast rittmeister Vladimir Nikolajevitš Lavrov;
- Organisatsioon nr 31, tegutses Šveitsis ja mille tegevus oli suunatud Austria-Ungari kohta informatsiooni kogumisele. Organisatsiooni juhendas Sandarmi Üksikkorpuse polkovnik Mihhail von Kotten;
Peastaabi Luurejaoskond (sõjaväeline vastuluure), mis moodustati 1903. aasta juunis – 1905), ülem aastatel 1903–1910 Sandarmi Üksikkorpuse rittmeister Vladimir Nikolajevitš Lavrov;
Peastaabi Peavalitsuse Luurejaoskond (1905–1910), ülem aastatel 1903–1910, Sandarmi Üksikkorpuse rittmeister/polkovnik Vladimir Lavrov;
1910. aastal reorganiseeriti Luurejaoskond – Peterburi linna vastuluurejaoskonnaks, ülem aastatel 1910–1914, Sandarmi Üksikkorpuse polkovnik Vassili Andrejevitš Jendrakov;
- Territoriaalsed vastuluurejaoskonnad moodustati 1912. aastaks sõjaväeringkondade staapide juures: Peterburi, Moskva, Vilno, Varsavi, Kiievi, Odessa, Tiflisi, Irkutski ja Habarovski svr staabi juures.
1914. aasta aprillis reorganiseeriti Peterburi linna vastuluurejaoskond – Kindralstaabi Peavalitsuse vastuluurejaoskonnaks (КРО ГУГШ).
1914. aastal alanud Esimese maailmasõja algusega reorganiseeeriti senine rahuaegsete vastuluureorganisatsioon vastavusse sõjaaegse sõjaväe vastuluurealase tegevuse kindlustamiseks – moodustati keisri, kui Kõrgema Ülemjuhataja staabi vastuluurejaoskond (КРО Ставки (штаб Верховного главнокомандующего); rindestaapide, armeede ja sõjaväeringkondade vastuluurejaoskonnad.
1915. aasta septembris moodustati ka Mereväe Kindralstaabi vastuluurejaoskond ning keisririigi laevastike (Soome laevastiku, Läänemere laevastiku, Musta mere laevastiku, Valge mere laevastiku ja Vaikse ookeani laevastiku) staapide vastuluurejaoskonnad.

Kindralstaabi Vastuluureosakond ja tema allasutused

Kindralstaabi ja Peterburi sõjaväeringkonna vastuluureosakonna vaheline tööjaotus oli järgmine:

Kindralstaabi Vastuluureosakond tegeles sõjaväe tagalapiirkonnas vastuluure ja politseilise tegevusega;
Sõjaväeringkonna ehk rinde staabi Vastuluureosakond tegeles sõjalise julgeoleku tagamisega sõjatandril^[2]

Sõjaväeatašeed

19. sajandi keskpaigas loodi riikide välisesinduste juures asuvates esindustes riigi sõjaväe esindajate – sõjaliste agentide ehk sõjaväeatašeede institutsioonid. Sõjaväeatašeede ülesanne oli koguda asukohariikide sõjaväe ja sõjalisest küljest tähtsust omavat majanduslikku informatsiooni avalikest allikatest ning isikliku suhtluse teel diplomaatilise korpuse liikmete seas.

Sõjaväeatašeed Skandinaaviariikides

Krahv Aleksei Aleksejevitš Ignatjev, sõjaväeatašee (sõjaline agent) Taanis, Rootsis ja Norras aastail 1908–1912 ja Prantsusmaal 1912–1917; Esimese maailmasõja puhkedes omandasid Venemaa jaoks suurima tähtsuse Skandinaavia neutraalsetes riikides tegutsevad sõjalised ning sõjamereatašeed: Rootsis, Stockholm – polkovnik, Dmitri Kandaurov, sõjamereagent 1. järgu kapten, Vladimir Staševski; sõjamereagent Taanis Kristiaanias 2. järgu kapten, Boriss Bezkrovnõi; vanemleitnant Paul von Weimarn, kes asus Kristiaanias, kuid spetsialiseerus Norra olukorrale^[3].

Vaata ka

Viited

[VtxxY-1] Информационно-аналитическая работа русских военных агентов в странах балканского полуострова: кто первым и когда начнeт войну? (1911–1912 гг.), МИЖ

[rUJSD-2] Николай КИРМЕЛЬ, Кадры белогвардейской контрразведки (Юг России), 28 февраля 2006

[BFtcD-3] Новикова И. Донесения военных агентов как источник для изучения российско-скандинавских отношений периода первой мировой войны

[1]

[2]

[3]