Vene-Ukraina sõda

2014. aastal alanud sõda

Vene-Ukraina sõda[1] on käimasolev sõda Venemaa (koos venemeelsete separatistlike jõududega) ja Ukraina vahel. Sõda algas 2014. aasta veebruaris pärast Ukraina Väärikuse revolutsiooni ja keskendus esialgu Krimmi ja rahvusvaheliselt Ukraina osana tunnustatud Donbassi osade staatusele. Konflikti esimesed kaheksa aastat hõlmasid Krimmi annekteerimist Venemaa poolt (2014) ja sõda Donbassis (2014–2022) Ukraina ja Venemaa toetatud separatistide vahel, samuti mereväeintsidente, kübersõda ja poliitilisi pingeid. Pärast Venemaa sõjalise tegevuse intensiivistumist Ukraina piiril Venemaa/Valgevenega ja alates 2021. aasta lõpust laienes konflikt märkimisväärselt, kui Venemaa alustas 24. veebruaril 2022 täiemahulist sissetungi Ukrainasse.

Vene-Ukraina sõda
2022 Russian invasion of Ukraine.svg
Olukord rinnetel
  Ukraina kontrolli all olevad alad
  Venemaa ja separatistide kontrolli all olevad alad
  Transnistria/Venemaa
Detailsem kaart (ingliskeelne Vikipeedia)
Toimumisaeg 20. veebruar 2014 –
Toimumiskoht Ukraina
Hetkeseis käimasolev
Osalised
Flag of Ukraine.svg Ukraina Flag of Russia.svg Venemaa
Flag of Donetsk People's Republic.svg DRV
Flag of the Luhansk People's Republic.svg LRV

Pärast Euromaidani meeleavaldusi ja revolutsiooni, mille tulemusel kõrvaldati 2014. aasta veebruaris venemeelne president Viktor Janukovõtš, puhkesid Ukraina erinevates piirkondades nii kohaliku kui idanaabri tekkelised rahutused. Eraldusmärkideta Vene sõjaväelased võtsid üle strateegilised positsioonid ja infrastruktuuri Ukraina territooriumil Krimmis ning hõivasid Krimmi parlamendi. Venemaa korraldas laialdaselt kritiseeritud referendumi, mille tulemusel liideti Krimm Venemaaga. Seejärel annekteeris Venemaa Krimmi. 2014. aasta aprillis eskaleerusid venemeelsete rühmituste meeleavaldused Ukraina Donbassi piirkonnas sõjaks Ukraina sõjaväe ja Venemaa toetatud Donetski ja Luhanski vabariikide isehakanud separatistide vahel.

2014. aasta augustis ületasid märgistamata Vene sõjaväe sõidukid piiri Donetski vabariiki.[2] Algas väljakuulutamata sõda ühelt poolt Ukraina vägede ja teiselt poolt Vene vägedega segunenud separatistide vahel, kuigi Venemaa püüdis oma osalust varjata. Sõda kujunes staatiliseks konfliktiks, mille käigus tehti korduvalt ebaõnnestunud relvarahukatsed. 2015. aastal kirjutasid Venemaa ja Ukraina alla Minsk II kokkulepetele, kuid mitmed vaidlused takistasid nende täielikku rakendamist. 2019. aastaks liigitas Ukraina valitsus 7% Ukrainast ajutiselt okupeeritud aladeks, samas kui Venemaa valitsus oli kaudselt tunnistanud oma vägede kohalolekut Ukrainas.

2021. aastal ja 2022. aasta alguses toimus Ukraina piiride ümber Venemaa ulatuslik sõjaline suurendamine. NATO süüdistas Venemaad sissetungi kavandamises, mida Venemaa eitas. President Vladimir Putin kritiseeris NATO laienemist kui ohtu oma riigile ja nõudis, et Ukrainale keelataks sõjalise alliansiga kunagi ühineda. Ta väljendas ka Venemaa irredentistlikke vaateid (maa põlisasukatele tagastamise poliitika), seadis kahtluse alla Ukraina eksisteerimisõiguse ja väitis vääralt, et Ukraina on loodud Nõukogude Venemaa ja Vladimir Uljanovi poolt.[3] 21. veebruaril 2022 tunnustas Venemaa ametlikult kahte isehakanud separatistlikku riiki Donbassis ja saatis sinna avalikult vägesid. Kolm päeva hiljem tungis Venemaa Ukrainasse. Suur osa rahvusvahelisest kogukonnast on Venemaa tegevuse revolutsioonijärgses Ukrainas hukka mõistnud, süüdistades Venemaa rahvusvahelise õiguse rikkumises ja Ukraina suveräänsuse rikkumises. Paljud riigid rakendasid majandussanktsioone Venemaa, Venemaa üksikisikute või ettevõtete vastu, eelõige pärast 2022. aasta sissetungi.

Relvakonflikti on käsitletud ka III maailmasõja (II maailmasõja järgne) või IV maailmasõja (Külma sõja ehk III maailmasõja järgne) algusena.

TaustRedigeeri

Nõukogude Liidu lagunemise järel sõlmiti 1994. aastal Budapestis rahvusvaheline leping, mille alusel Ukraina loovutas olemasoleva tuumarelvade arsenali Venemaa Föderatsioonile.[4][5]

Sissetungi algusRedigeeri

2022. aasta 23. veebruari ööl vastu 24. veebruari edastati Venemaa presidendi videopöördumine, milles ta õigustas edasist sissetungi Ukraina territooriumile. „/.../ tänapäeva Ukraina on täielikult loodud Venemaa, täpsemalt öeldes enamlaste, kommunistliku Venemaa poolt," ütles Putin.[6]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Snyder, Timothy (2018). The Road to Unfreedom: Russia, Europe, America. New York: Tim Duggan Books. Lk 197. ISBN 978-0-525-57447-7. Almost everyone lost the Russo-Ukrainian war: Russia, Ukraine, the EU, the United States. The only winner was China.; Mulford, Joshua P. (2016). "Non-State Actors in the Russo-Ukrainian War". Connections. 15 (2): 89–107. DOI:10.11610/Connections.15.2.07. ISSN 1812-1098. JSTOR 26326442.; Shevko, Demian; Khrul, Kristina (2017). "Why the Conflict Between Russia and Ukraine Is a Hybrid Aggression Against the West and Nothing Else". Gutsul, Nazarii; Khrul, Kristina (toim). Multicultural Societies and their Threats: Real, Hybrid and Media Wars in Eastern and South-Eastern Europe. Zürich: LIT Verlag Münster. Lk 100. ISBN 978-3-643-90825-4.
  2. Aid convoy stops short of border as Russian military vehicles enter Ukraine: Armoured personnel carriers and support vehicles cross the border, while the 280-truck convoy comes to a halt separately, Shaun Walker, The Guardian, 15 August 2014
  3. Perrigo, Billy (22. veebruar 2022). "How Putin's Denial of Ukraine's Statehood Rewrites History". Time. Vaadatud 28. veebruaril 2022.
  4. Memorandum on security assurances in connection with Ukraine’s accession to the Treaty on the Non-Proliferation of Nuclear Weapons. ÜRO, 5. detsember 1994
  5. The night Ukraine gave up its nuclear weapons. BBC News, 14. juuni 2022 (ingliskeelne audiofail, 27 minutit)
  6. Max Fisher (23. veebruar 2022). "Word by Word and Between the Lines: A Close Look at Putin's Speech" (inglise). NYT. Vaadatud 23. veebruaril 2022. So, I will start with the fact that modern Ukraine was entirely created by Russia or, to be more precise, by Bolshevik, Communist Russia. This process started practically right after the 1917 revolution, and Lenin and his associates did it in a way that was extremely harsh on Russia — by separating, severing what is historically Russian land.

VälislingidRedigeeri