Vene-Türgi sõda (1787–1792)
Vene-Türgi sõda 1787–1792 ehk Seitsmes Vene-Türgi sõda oli sõda Venemaa ja Türgi vahel.
| Vene-Türgi sõda (1787–1792) Seitsmes Vene-Türgi sõda | |||
|---|---|---|---|
| Osa Vene-Türgi sõdadest | |||
 | |||
| Toimumisaeg | 1787–1792 | ||
| Tulemus | Iaşi rahulepinguga tunnistasid Osmanid eelmise Vene-Türgi sõja (1768–1774) lõpetanud Küçuk Kaynarca rahulepingut ja Krimmi ühendamist Venemaaga. Türgile jäid Moldova ja Valahhia ning venelased tagastasid neile ka Izmaili kindluse Doonaul ning Anapa kindluse Musta mere ääres. Vene-Türgi piiriks määrati Dnestri ja Kubani jõgi. | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
1787. aastal üritasid Osmanid Suurbritannia vahendusel Venemaaga läbirääkimisi pidadada, Neljanda Vene-Türgi sõja tulemusel kaotatud Krimmi tagastamise üle. Läbirääkimised kukkusid läbi ning 1787. aasta augustis kuulutasid Osmanid Venemaa keisririigile sõja. Venemaa liitlane Habsburgide Saksa-Rooma riik kuulutas Osmanite riigile sõja 1788. aasta alguses.
20. augustil 1787 ründasid Osmanite laevad Otšakovi kindlusest Vene sõjalaevu. 1787. aasta septembri alguses sai Venemaa sõjalaevastik kahjustada tormis. Kümme laeva sattus viis päeva kestva tormi kätte, laevad said nii tugevaid tormikahjustusi, et muutusid võitlusvõimetuks. 1. oktoobril maabusid Türgi väed venelase tugipunkti Kinburni juures, kuid venelased kindral Aleksander Suvorovi juhtimisel lõid Osmanite väed tagasi. Järgnesid merelahingud Limanil – Dnepri suudmel, 7. juunil 1788 ja 16. juunil 1788, mis lõppesid Venemaa laevastiku võidu ja Osmanite laevastiku hävitamisega. 1788. aasta juunis alustas Venemaa vastu Vene-Rootsi sõda Türgi liitlane Rootsi. Rootsi kuningas Gustav III esitas Venemaale ultimaatumi, milles nõudis Karjala ja Liivimaa loovutamist Rootsile, Krimmi tagastamist Türgile ning kohest Vene vägede laialisaatmist Rootsi piiri ääres.
1. juulil 1788 alustas vürst Grigori Potjomkin Bugi ja Dnestri suudmete vahel asuva Otšakovi kindluse piiramist nii merelt kui ka maalt. kindluse vallutamine pidi tagama Venemaale juurdepääsu ja kohalolu Mustal merel. 6. detsembril 1788 toimunud tormijooksuga Otšakovi müüridele vallutasid Venemaa väed kindluse.
1789. aasta kevadel vallutasid Venemaa väed Bârladi, Maksimeni ja Galați. Venemaa ja Austria vägedel õnnestus koostöös saavutada võit 20. juunil 1789 Focşani lahingus ja tõrjuda Osmanite vastupealerünnak 11. septembril 1789 ja veel kord Focşani ära võtta. 11. septembril 1789 saavutasid liitlasväed võidu Rîmnici jõe ääres, kus võitlesid Jusuf-paša juhitud 100 000-meheline armee ning Vene ja Austria-Ungari 25 000-meheline ühisvägi kindral Aleksander Suvorovi ja Saksi-Coburgi printsi Friedrich Josiase juhatusel. 30. septembril 1789 alistus Venemaa vägedele Akkermani kindlus ning 4. novembril alistus Bender. Austria väed vallutasid 19. septembril Belgradi ja hiljem ka Bukaresti.
1789. aasta talvel alustas vürst Potjomkin rahuläbirääkimisi, kuid olukord muutus ja 20. jaanuaril 1790 sõlmis Osmani riik liidulepingu Preisi kuningriigiga, kes kohustas teda sõjas Venemaaga aitama. 1790. aasta veebruaris suri Saksa-Rooma keiser ja Austria ertshertsog Joseph II ning septembrist 1790 jäi Venemaa Türgi-vastasesse sõtta üksi.
1790. aasta oktoobris alustasid venelased Bessaraabias asuva Izmaili piiramist ning 11. detsembril (22. detsembril (ukj) 1790 vallutas Aleksander Suvorov tormijooksuga türklaste Izmaili kindluse, mida peeti vallutamatuks.
31. juulil 1791 sõlmiti kaheksaks kuuks Vene vägede ja türklaste vahel relvarahu, vürst Nikolai Repnini ja suurvesiir Jusuf-paša eestvedamisel. Vene-Türgi sõja lõpetas Iaşis 29. detsembril 1791 sõlmitud rahuleping , millega Osmanid tunnistasid eelmise Vene-Türgi sõja (1768–1774) lõpetanud Küçuk Kaynarca rahulepingut ja Krimmi ühendamist Venemaaga. Türgile jäid Moldova ja Valahhia ning venelased tagastasid neile ka Izmaili kindluse Doonaul ja Anapa kindluse Musta mere ääres. Vene-Türgi piiriks määrati Dnestri ja Kubani jõgi.