Vikipeedia

Vene-Balti laevaehitustehas

(Ümber suunatud leheküljelt Vene-Balti tehas)
Mitte segi ajada Peterburis asuva Balti laevatehasega

Vene-Balti laevaehitustehas ehk Vene-Balti Laevaehitus- ja Mehaanikatehase Aktsiaselts ehk Vene-Balti Laevaehituse ja Mehaanika Aktsiaseltsi Tallinna Laevaehitustehas oli Tallinnas Kopli poolsaarel Tallinna lahe ja Kopli tänava piirkonnas tegutsenud tööstusettevõte.

Vene-Balti Laevaehituse ja Mehaanika Aktsiaseltsi Tallinna Laevaehitustehas
Asutatud 1911
Asutajad eruadmiral Mihhail Gerassimovitš Vesselago, insener-tehnoloog Kazimir Mihhailovitš Sokolovski, kolleegiumiregistraator Karl Karlovitš Spahn ja riiginõunik Fjodor MIhhailovitš von Kruse[1][viide?]
Valdkonnad laevaehitus
Tooted sõjalaevad ja allveelaevad

Tehas asutati 1911. aastal ja evakueeriti esimese maailmasõja lõpul, kui lahkus ka enamik Tallinna toodud vene töölistest. Pärast Eesti iseseisvumist loodi laevaehitustehase baasil Inglise-Balti laevaehituse ja mehaanika aktsiaseltsi Eesti esindus, mis aga peagi pankrotistus. Tehase alal leidsid koha paljud väikesed tööstusettevõtted. 1936. aastal alustas Kopli telliskivitehas seal kärgtelliskivide valmistamist. Teise maailmasõja järel taastati tehases sõjalaevade remondibaas. Tehas nr 890 hakkas hiljem tegelema ka kalalaevade remontiga ja pärast Eesti taasiseseisvumist kujunes sellest BLRT Grupp.[viide?]

Laevaehitustehase sadamaks ehitati Vene-Balti sadam.[2] Nõukogude armee topograafilistel kaartidel[3] on tänast Vene-Balti sadamat ja Piirivalvesadamat kokku nimetatud ka Kopli Põhjasadamaks[4].

Tootmisala kõrvale rajati oma aja kohta väga eesrindliku planeeringuga asundus – Vene-Balti asum.[viide?]

Ajalugu muuda

Tehase asutamine muuda

Pärast Venemaa keisririigi lüüasaamist 1904.–1905. aasta Vene-Jaapani sõjas ja Balti sõjalaevastiku laevade hävimist Tsushima lahingus, otsustas Venemaa keisririik luua uue sõjalaevastiku tehase koos sõjasadama, merekindluse ja laevaehitusega. 1912. aastal võeti vastu Venemaa keisririigi sõjalaevastiku arenguprogramm (vene keeles "Программа усиленного судостроения").[viide?]

1911. aasta 8. detsembri seadusega kuulutati Tallinn selle sõjalaevastiku peamiseks baaslinnaks ning 25. mail 1912 kinnitas keiser Nikolai II Laskemoona ja Sõjavarustuse Tootmise Vene Ühingust («Русское общество для изготовления снарядов и военных припасов») laevaehituseks moodustatud Vene-Balti tehase põhikirja ja asutamise. Asutajateks olid eruadmiral Mihhail Gerassimovitš Vesselago, insener-tehnoloog Kazimir Mihhailovitš Sokolovski, kolleegiumiregistraator Karl Karlovitš Spahn ja riiginõunik Fjodor Mihhailovitš von Kruse.[1] Kopli poolsaarele ehitati kolm suuremat erakapitalil põhinevat tehast sõjalaevade ehitamiseks – poolsaare lõunaküljele Bekkeri, põhjaküljele Noblessneri ja poolsaare tippu Vene-Balti laevatehas.[viide?]

Laevatehase esimene direktor aastatel 1912–1917 oli senine Peterburi Admiraliteedi Laevaehitustehase laevade projekteerimise osakonna juhataja Ivan Gavrilov (Иван Александрович Гаврилов)[5].

Aastatel 1912–1916 rajati Vene-Balti Ühingu 10 000 000-rublase kapitaliga muude tehaste (ka Vene-Balti Laevaehituse ja Mehaanika Aktsiaseltsi Liepāja Laevaehitustehas) seas ka Vene-Balti Laevaehituse ja Mehaanika Aktsiaseltsi Tallinna Laevaehitustehas. Laevaehitustehase hoonekompleksi 76 000-ruutsüllasel maatükil ehitas prantsuse sõjatööstusfirma Schneider-Creuzot, ehitustöid tegid ka mitu tolleaegse Peterburi ja kohalikku ehitusettevõtet ning mehaanikatehased.[viide?]

Tehase tegevus muuda

 
Hävitaja Konstantin enne veeskamist 1915. aastal

Üle poole I maailmasõja eelse Venemaa laevaehituse tootmisvõimsusest oli koondunud Läänemere kubermangudesse ja Peterburi. Vene-Balti laevatehas oli suurim laevaehitustehas, kus oli 8 staaplit ja töötas 3000 (1916. aastal koos mürsutsehhi töölistega kokku isegi kuni 7500) töölist.[6] 1912. aastal ehitama hakatud tehases, mis hakkas ametlikult tööle 31. mail 1913, valmis juba 1916. aastal kolm sõjalaeva.[viide?]

Vene-Balti laevaehitustehase territooriumile ehitati 1915–1917 ka ühekorruseline „saagkatusega“ mürsutehas, Vene Mürsu- ja Laskemoona Valmistamise Ühingu Tallinna tehas, mis suutis ööpäevas toota kuni 6000 kolmetollist (76,2 mm) šrapnelli.[viide?]

Aastatel 1913–1914 elas Tallinnas ja töötas Vene-Balti laevatehases ekskavaatorijuhi abina Sergei Iljušin (1894–1977), kellest hiljem sai maailmakuulus lennukikonstruktor.[viide?]

Tehases ehitatud laevu muuda

  • ristleja Novik
  • kergristlejad: Svetlana (Светлана), Admiral Greigh (Адмирал Грейг)
  • Gavriil-tüüpi hävitajad: Gavriil (Гавриил), Vladimir - Svoboda (Владимир), Mihhail (Михаил), Konstantin (Константин)
  • 4 traallaeva: Krambol - Esimene Mai (Первое мая, Крамбол), Šit (Щит), Kljuz (Клюз)
  • 16 suurtükipaati
  • allveelaevad: Bars (Барс), Gepard (Гепард), Vepr (Вепрь), Volk (Волк) Läänemere laevastikule ning Zmeja (Змея), Jedinorog (Единорог) Vaikse ookeani laevastikule[viide?]

Tehase hoonestus muuda

 
Vene-Balti laevatehase peahoone, 1912–1916

Laevaehitustehase projekteerimist juhtis Peterburist pärit insener Aleksandr Dmitrijev (1878–1959; ru), kes oli projekteerinud ka Peterburis asuva Nahhimovi merekooli hoone. Tehas on tolleaegsetest Tallinna suurim ja ehitustehniliselt üks moodsamaid. Tehas asus Kopli poolsaarel, laius 35 hektaril[viide?] ja oli kujult kolmnurkne. Tehase keskuseks oli peahoone (Kopli tänav 101)[7], mille põhiliselt projekteeris Dmitrijev.[viide?]

Tehas paiknes umbkaudu 27 hektari suurusel territooriumil Kopli poolsaarel Tallinna lahe ääres. Selle koosseisu kuulusid

  1. puiduladu,
  2. puidutöötlus- ja tisleritsehh (43×32 m)
  3. laevaehitustöökoda[8] (250×45 m),
  4. teraseladu,
  5. väikeste laevade staaplid,
  6. suurte laevade staaplid pikkusega kuni 250 m,
  7. bassein laevade lõppviimistluseks,
  8. treialitsehh (85×25 m),
  9. turbiinitsehh (85×47 m),
  10. laevakatelde tsehh[9] (85×47 m),
  11. elektrotehniline tsehh (85×25 m),
  12. administratsiooni ja tehnilise büroo hooned,
  13. turbiinitsehh[10] ja ravila (43×32 m),
  14. elektrotehniliste tööde hoone (47×38 m),
  15. valukoda (64×32 m),
  16. söehoidla,
  17. pealadu,
  18. laevaehituskraanad (kaks 40-tonnise ja üks 30-tonnise tõstejõuga)[11].

Töölisasula muuda

  Pikemalt artiklis Vene-Balti asum

Tootmisala eraldas ülejäänud asundusest tehase peahoone. Tootmisala kõrvale rajati oma aja kohta väga eesrindliku planeeringuga asundus, kus rangelt tsoneerituna paiknesid elamualad töölistele, meistritele ja tehase juhtkonnale ning asusid neid teenindavad hooned: haigla, saun, söökla, kauplus, seltsimaja, kool, kirik, politseijaoskond, postkontor, tuletõrjemaja, pesumaja jm. Laevaehitustehase töölisasulas paiknesid kahekorruseline paekivist haigla[12], puidust tuletõrjehoone[13], politseijaoskond[14], kirik-söökla, saun, kino ja elamud.

  •  

    Laevatehase administratiivhoone, Kopli tänav 101

  •  

    Laevatehase haigla, Kaevuri tänav 1

  •  

    Vene-Balti laevatehase politseijaoskond, Kopli tänav 108

  •  

    Laevatehase vanemteenistujate elamu, Kaluri tänav 7

  •  

    Laevatehase nooremteenistujate elamu, Süsta tänav 7

Laevaehitustehas pärast esimest maailmasõda muuda

Tehas evakueeriti I maailmasõja ajal, siis lahkus ka enamik Tallinna toodud vene töölistest.[viide?]

Pärast Eesti iseseisvumist loodi Vene-Balti laevaehitustehase baasil Inglise-Balti laevaehituse ja mehaanika aktsiaseltsi Eesti esindus (Anglo-Baltic Shipbuilding Engineering Company's Comitee for Estonia)[15], mis aga ei suutnud taastada endist suurejoonelist laevaehitust. Tehase alal leidsid koha paljud väikesed tööstusettevõtted, ruume kasutati ka ladudena, muu hulgas hoiti seal ka riigi viljavaru. 1923. aastal anti laenu 90 miljonit marka aga tehas pankrotistus 1925. aastal.[viide?]

1936. aastal loodi riiklik A/S "Riiklikud Tellisetehased". 1938. aastal ehitati Vene-Balti tehase katelsepatöökotta, mille rentis ühes vajaliku maa-alaga riigienamusega ettevõte A/S „Telliskivi Tehased", Kopli telliskivitehas[16], kus hakati valmistama uudse tehnoloogiaga telliskive: massiivse kivi asemel urbse või tühemetega kärgtelliskive. Katelsepatöökoda renditi ühes vajaliku maa-alaga „Kopli Kinnisvaradelt" ja ehitati telliskivitehase jaoks ümber. Tehase väljaehitus koos masinatega läks maksma umbes 800 000 krooni. Kopli uus telliskivitehas oli varustatud moodsa sisseseadega ja telliskivide valmistamine selles toimus mehhaniseeritult. Savi ja saviplonnide transport pressilt kunstkuivatisse ja sealt ahju toimus automaatsete seadeldiste abil. Plonnide kuivatamiseks kasutati ülejäänud ahju ja katla soojust, mis tavaliselt korstnast välja lendas, kuid seal juhiti ventilaatorite abil kuivatisse. Ahjud ja kuivati mahutasid mõlemad 250 000 telliskivi[17]. Toormaterjaliks vajaliku savi ja liivakivi võttis tehas samast mererannast, kus telliskivideks kõlblik savikiht oli 50 meetri paksune. Savi ammutamisega tuli toime elektrijõul töötanud bagger, vagonetid savi ja liivaga toimetati tehasesse automaatselt liikuva terasketi abil. Urbsed või tühemetega telliskivid on kergemad, soojapidavamad ja odavamad, mistõttu on nad ka massiivsest telliskivist efektiivsemad. Kopli uus telliskivitehas oli varustatud ka oma elektrijõujaamaga, 350–400 hj aurukatla tehase jaoks valmistas A/S Franz Krull. Kopli tehas oli võimeline tootma 10 miljonit kivi aastas, ületades 2 miljoni kiviga Aseri tellisetehase toodangut. Tehases töötas ca 60 töölist[18]. A/S "Riiklikud Tellisetehased" plaanis toota 14 miljonit kivi, sellest Aseris 8 miljonit, Pärnu (Sindi-Lodja) tehases ja Koplis kumbki 3 miljonit kivi. Eratööstuste kogutoodangut võis hinnata 12 miljonile kivile aastas. Kärgtelliskivis oli 119 auku ja heaks omaduseks oli, et kivi mahukaal oli 1,2, mis tähendas, et kantmeeter telliskive kaalus 1,2 tonni, mis andis 40 protsenti kokkuhoidu veokuludes ja veel suuremaks paremuseks oli asjaolu, et kärgtelliskividest lubatati ehitada seinu 1,5 telliskivi paksuses, kuna täistelliskivist sein pidi olema 2,5 telliskivi paksune. Sellega võideti ehitusmaterjalis 40 protsenti kokkuhoidu. Kui kärgtelliskive valmistada mõõtudega 24x11,5x7, saab materjali kokku hoida kuni 50 protsenti. [viide?]

Teise maailmasõja järel taastati tehases NSV Liidu Ministrite Nõukogu 1947. aasta 29. juuni otsuse alusel sõjalaevade remondibaas ning ettevõte allutati NSV Liidu Laevaehituse Tööstuse Ministeeriumile ja selle ametlikuks nimeks sai Tehas nr 890[19]. Tehase taastamistöödel kasutati tööpataljonlastest koosnevat ehitusorganisatsiooni Baltvojenmorstroi. Taastamistööde tulemusena avati 30. aprillil 1948 mehaanika-montaažitsehh.[viide?]

Aastail 1947–1951 kandis laevatehas nime Tehas nr. 890 ning oli spetsialiseerunud sõjalaevade remondile. 1948. aasta lõpul hakati remontima sõjalaevu, nende hulgas miiniristlejad "Silnõi" ja "Slavnõi". Remonditöid takistas aga suurte ujuvdokkide ja kraanade puudumine. Seetõttu sai miiniristlejaid remontima hakata alles 10. oktoobril 1949, kui toodi Saksamaalt 60 000-tonnise tõstejõuga ujuvdokk, mis oli tollal üks maailma suuremaid. Saksamaalt Nõukogude okupatsioonivägede poolt reparatsioonitasudeks rekvireeritud ujuvdoki taastamine kestis kaua ning alles 17. juunil 1954 võeti tehases Euroopa suurim ujuvdokk kasutusele.[viide?]

1. veebruarist 1951 kandis laevatehas nimetust Postkast nr. 1083.[viide?]

Eesti NSV ajal ehitas laevatehas 1952. aastal Kangru tänavale ja 1954. aastal Nekrassovi tänavale lasteaia. 1956. aastal valmis Pelgurannas Belinski tänav 12, 880 lapsele mõeldud keskkool (hiljem Tallinna 33. Keskkool).[viide?]

29. juunil 1957 allutati tehas Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogule. Pärast vabariiklikusse alluvusse minekut hakkas remondis olevate sõjalaevade osakaal järk-järgult vähenema. 1959. aasta detsembris lõpetati miiniristlejate Stroinoi ja Stoiki kapitaalremont ning ristleja Ždanov jooksva remondi tööd. 1960. aastatest oligi põhitöö kalalaevade remontimine. Aastast 1967 kandis laevatehas nime Balti Laevaremonditehas. Alates 1990. aastast hakkas Balti Laevaremonditehas remontima tankereid, kauba- ja reisilaevu.[viide?]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 УСТАВЪ Русско-Балтійскаго Судостроительная и Механическаго Акціонернаго Общества[alaline kõdulink]
  2. ↑ Jaak Juske (04.12.2015). "Vene-Balti asumi põnev ajalugu". Jaak Juske blogi: Siit saate lugeda, mida arvan elust Eestis ja laias maailmas. Vaadatud 21.10.2018.
  3. ↑ o42, 1:25 000 (1961, 1987)
  4. ↑ Maa-amet. "Geoportaal". Vaadatud 22.10.2018.
  5. ↑ Андрей Бабин, BLRT Grupp: история длиной в 100 лет[alaline kõdulink], www.stolitsa.ee, 30-06-2012
  6. ↑ "Vana hiilgus uues kuues". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. august 2010. Vaadatud 2. detsembril 2009.
  7. ↑ "Vene-Balti Laevaehitustehase haldushoone valmis 1915. Aastal (aadress: Vene-Balti asundus nr 16)". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2016. Vaadatud 27. aprillil 2010.
  8. ↑ Mälestised • 8646 Vene-Balti laevatehase väikelaevatsehhi ja pressitsehhi hoone, 1912–1916
  9. ↑ Mälestised • 8644 Vene-Balti laevatehase katlatsehh, 1912–1916
  10. ↑ Mälestised • 8645 Vene-Balti laevatehase turbiinitsehh, 1912–1916
  11. ↑ Виноградов Сергей, Последние исполины Российского Императорского флота. Санкт–Петербург 1999, ISBN 5-8172-0020-1
  12. ↑ Mälestised • 8632 Vene-Balti laevatehase haigla, 1914. a.
  13. ↑ Mälestised • 8648 Vene-Balti laevatehase tuletõrjujate maja, 1914. a.
  14. ↑ Mälestised • 8647 Vene-Balti laevatehase politseijaoskond, 1914. a.
  15. ↑ Tööstusettevõtted
  16. ↑ Kopli poolsaarel uus telliskivitehas valmis., Maa Hääl : maarahva ajaleht, nr. 111, 21 september 1938
  17. ↑ Kopli tehas toodab vaid kergtelliskive. Uudisartiklina turule laekivid. Külaskäik a-s. w Telliskivi Tehaste" Kopli tehasesse., Uus Eesti, nr. 283, 15 oktoober 1938
  18. ↑ Moodsas Kopli telliskiwitehases, Päewaleht, nr. 280, 15 oktoober 1938
  19. ↑ Sõjajärgsesse Koplisse rajas Nõukogude võim Tehase nr 890

Kirjandus muuda

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vene-Balti_laevaehitustehas&oldid=6413654"