Veemardikas on üldistatud nimetus kõigi mardikaliste (Coleoptera) kohta, kes vähemalt osa oma elutsüklist elavad vees. Nad on esindatud alamseltsides Adephaga, Myxophaga ja Polyphaga.

Ujurlased (Dytiscidae). a, valmik (Cybister sp.); b, mardika pea ja tundlad (Agabus); c, vastne (Dyticus); d, nukk (Dyticus).

Ujurlased (Dytiscidae) ja vesimardiklased (Hydrophilidae) moodustavad suurema osa veemardika liikidest. Osades sugukondades on veemardikad veelise eluviisiga kogu elutsükli jooksul, aga teistes võib vees elada ainult vastne või valmik. Oma veekogus on nad väga oluline osa ökosüsteemist, sest paljud mardikad on röövtoidulised. Samuti on suure tähtsusega taimtoidulised liigid, kes võivad näiteks riisipõlde kahjustada.

Mardiklaste iseloomulik tunnus on enamasti kogu tagakeha katvad jäigad ja tugevad eestiivad. See eesmine paar tiibu on kujult muutunud ja moodustavad nn kattetiivad (elytrae). Teine tiivapaar on kilejad ja mardikad kasutavad seda lendamiseks.

Elupaigad muuda

Enamik veemardikaid suudab elada ainult mageveekogudes, erandiks on vähesed mereliigid, kes elavad loodete- või litoraalvööndis. Mageveekogud jaotatakse enamasti voolu- ja seisuveekogudeks, kus elavad erinevate kohastumustega veemardikad. Paljud veemardikad on väga head lendajad ja saavad siirduda ühest veekogust teise.[1] Mardikate võime lennata määrab tihti temperatuur. Paljudel on vaja soojust, et lennulihased tööle saada.[2] Kõige ohustatumad on mardikad, kes ei oska lennata või lendavad ainult siis, kui on ebatavaliselt soe. Kui nende elupaik ei ole enam eluks sobilik, ei ole neil võimalik sealt lahkuda.[1]

Mõned mardikaliigid on väga head veekogude kvaliteedi bioindikaatorid.

Elutsükkel muuda

 
Vesimardiklase (Hydrophilidae) vastne, valmik ja emane munadekookoniga

Vastne

Vastsed on erineva kujuga ja suurus varieerub 2–60 mm. Pea on selgelt eristatav. Kõikidel liikidel pole rindmikujalgu. Tagakeha koosneb kaheksast kuni kümnest segmendist. Tihti on vastsetel vees hingamiseks lõpused.[3]

Nukk

See etapp ei toimu tavaliselt vees. Nukustaadium järgneb vastsele ja eelneb valmikule. Sellel ajal toimuvad muutused putuka füsioloogias ja morfoloogias, mis valmistavad teda ette valmiku eluks. Näiteks taandarenevad lõpused ja tekivad spiraaklid, millega õhuhapnikku hingata.[3]

Valmik

Valmikutel on iselaadsed kõva kestaga kehad pikkusega 1–40 mm. Mardika kehal saab eristada kolme selgelt eristunud põhiosa: pea, rindmik ja tagakeha. Peal on suised, hästi arenenud silmad ja varieeruva kujuga tundlad. Eestiivad on mardikatele kohaselt moondunud kõvadeks kattetiibadeks, mis katavad tagakeha, rindmikku ja tagatiibu. Jala osa, mida kutsutakse käpaks, koosneb kolmest kuni viiest segmendist. [3]

Kohastumus eluks vees muuda

 
Ujuri valmik (Dytiscidae)

Välisehitus muuda

Mardikate kehakuju on arenenud voolujooneliseks, et saaks vees kergemini liikuda ja ujuda. Veeputukate jalad on tavaliselt kohastunud vees ‘sõudmiseks', ning on seetõttu mõlajad või kamjad.[4] Putukatest peetakse kõige paremateks ujujateks ujureid (Dytiscidae). Nende kere on hästi kohanenud veevooluga ja nad saavad ujudes tugeva tõukejõu sünkroonselt tõugates oma tagajalgadega, millel on lisaks kaks rida harjaseid [5].

Hingamine muuda

 
Vesimardiklase (Hydrophilidae) sugukonna esindajad

Veemardikatel on erilised kohastumised eluks vees. Nad tarbivad õhuhapnikku nagu kõik putukad ja seetõttu on neil arenenud erinevad strateegiad õhu kaasas kandmiseks. Ujurlased panevad õhutagavara kattetiibade ja keha vahele, aga vesimardikalised varuvad ainult osa õhust kattetiibade alla, ülejäänu asub tagakeha alaküljel karvakeste vahel. Hapnik omastatakse tagakehal olevate hingeavade kaudu.

Liikumine muuda

Veemardikaid võivad olla vees liikuvad või paigalpüsivad. Paljud veemardikad on seotud vees liikudes substraadiga, aga ujurlased on võimelised väga hästi vabalt ujuma. Vees liikumise strateegiad on sukeldumine, kus aeg ajalt käiakse veepeal hingamas, ja ujumine, kus pinnale ei tõusta. Paigal püsimise võimalusi on rohkem: ronijad kõnnivad mööda taimi, rippujad kinnitavad end pindadele kiirevoolulistes veekogudes ning kaevujad elavad põhjasetetes.

Toitumine muuda

Veemardikad võivad olla karnivoorid, herbivoorid ja ka saprofaagid, olenevalt sellest, mida nad söövad. Lisaks jagatakse nad toitumisviiside alusel erinevatesse rühmadesse, mida kutsutakse funktsionaalseteks toitumisrühmadeks. Need on filtreerijad, kogujad, kraapijad, peenestajad ja röövtoidulised mardikad. Kõigil on tekkinud erineva kuju ja funktsiooniga suuosad, millega omale vastavat toitu omastada.

Sigimine muuda

Veemardikad paarituvad ja munevad vees. Osad vesimardiklased kasutavad kutsung signaale, et leida omale vees kaaslane. Isendid paarituvad tihti rohkem kui korra. Vahel on jalad kohastunud emase putuka kinnihoidmiseks paaritumise ajal, heaks näiteks on mitmed ujurlased.[4] Nende veemardika liikide puhul, kelle valmikud ei ela vees, tulevad emased ikkagi vette munema. Munad paigutatakse veetaimedele, vetikatele või muudele pindadele. Mõnedel vesimardiklaste liikidel jäävad munad kinnitatuna emase kõhu alla. Paljude liikide munad kooruvad mõne nädalaga.[3]

Sugukonnad muuda

Järgnevalt on loetletud kõik need sugukonnad, milles leidub veelise eluviisiga mardikaliike.

Adephaga (röövmardikalised):

Myxophaga (vetiktoidumardikalised):

Polyphaga (segatoidumardikalised):

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 Water beetles. Freshwater Habitats Trust. https://web.archive.org/web/20151208200955/http://freshwaterhabitats.org.uk/habitats/pond/identifying-creatures-pond/water-beetles/ (vaadatud 8.11.2015)
  2. Wildlife Profiles: Water Beetles. Richard Chadd, Kevin Rowley & Henry Stanier, 2012 https://web.archive.org/web/20151208041255/http://www.wildlifebcn.org/sites/bcnp.live.wt.precedenthost.co.uk/files/files/Water%20Beetles%20Wildlife%20Profile(1).pdf (vaadatud 8.11.2015)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 W. P. McCafferty. "Aquatic entomology", 1998, USA
  4. 4,0 4,1 Putukate välisehitus. Tiit Teder http://www.zbi.ee/satikad/putukad/klass/morf_j.htm (vaadatud 8.11.2015)
  5. V. H. Resh et al. "Encyclopedia of insects", 2009, USA
  6. Looduseuurija. Kerasmardiklased https://dina-web.net/naturalist/species/23285d9f-e3fb-433b-8abe-48ba00ab40d4 (vaadatud 8.11.2015)