Vatla mõis
Vatla mõis (saksa keeles Wattel) oli rüütlimõis Läänemaal Karuse kihelkonnas. Tänapäeval jääb kunagine mõis Lääneranna valla territooriumile Pärnu maakonnas.
Kunagises härrastemajas tegutses Vatla Põhikool, kool suleti aastal 2017. [1] 2023. aasta seisuga tegutseb mõisa peahoones Vatla Raamatukogu.
Ajalugu muuda
Mõisa tekkelugu muuda
Vatla piirkonna ajalugu ulatub muinasaega, mille tõestuseks on Vatla maalinn. 14. sajandi alguses kuulus Vatla küla nagu ka paljud teised ümberkaudsed alad Liivi ordule. 1320. aastal müüs ordu meister Gerhard von Jorke küla Padise kloostrile. 1402 läks küla maadevahetuse käigus Lihula tsistertslaste naiskloostri omandisse. Pärast Liivi sõda läksid kloostri maad 1581. aastal Rootsi riigile, kes jagas need läänidena eraomandisse.[2]
Vatla küla doneeris kuningas Sigismund III koos Õeküla (Hoyküll), Ridase (Redes) ja Karefäri külaga Joachim Grevele (ka Grewe, Greffe), kes rajas Vatlasse mõisa. Täpset mõisa asutamisaega pole siiski teada, veel 1615. aastal nimetatakse Vatlat üksnes külana (Wettelkylby).[2][3]
1649 oli mõisa valdajaks Joachim Greve poeg Ernst Greve, kelle käest 1668 pärisid mõisa tema lesk Catharina (sündinud Hastfer) ja poeg Christoph Otto Greve.[2]
1671 immiteeriti mõis Lihula ja Matsalu mõisa omanikule Claes Tottile, kes suri 1674 ilma järglasteta. Totti valdused päris tema onu, vabahärra Sten Bielke. Pärast Bielke surma 1684 mõis riigistati.[2]
1686. aastast pärinevates reduktsiooni dokumentides on muuhulgas kirjeldatud ka mõisa toonaseid hooneid, mis olid üsna viletsas seisus. Mõisa härrastemaja oli pooleliolev, 1678 alustatud, kuusepalkidest korstnata õlgkatusega ehitis, millel puudusid uksed ja aknad, põrandad olid kohati laudadest. Mõisa juurde kuulusid kuusepalkidest õlgkatusega tall, kaks kuuri, kolm rehehoonet, looma- ja lambalaut. Mõisa kõrval põllul asus vana tuuleveski post, mille veskikivi ja metallosad vedelesid aga mõisa hoovis. Mõisast veerand miili kaugusel oli uus kõrtsihoone, mis ehitatud mõni aasta varem põlenud hoone asemele.[4]
Manderstiernad, Silfwerharnisk muuda
1696 doneeriti mõis kindral Adam van der Weydele.
1714 oli mõisa valdajaks kapten Friedrich Karl von Toll (suri 1720).
1732 valdas mõisa Friedrich Karl von Tolli lesk Magdalene Helene (sündinud von Derfelden). Mõisa hooned olid osaliselt halvas seisukorras. Mõisa juurde kuulus veski ja üks kõrts Pärnusse viiva tee ääres.[5]
1733 läks mõis restitutsiooni korras tagasi parun Bielke järglastele. Mõisa valdajaks sai Sten Bielke poja Thure Bielke tütre Brita Christina abikaasa, rüütelmeiser ja vabahärra Johann von Manderstierna, kelle surma järel jäi mõis tema lesele Brita Christinale. Viimane pärandas 1759 mõisa omakorda edasi pojale, Thure Johann (Jaan) von Manderstiernale. 1767 päris mõisa Thure Johanni vend haagikohtunik Sten Göran von Manderstierna. Talle kuulusid ka Matsalu, Lihula ja Sipa mõis.[2]
Manderstiernade käes oli mõis 50 aastat. 1783 pantis Sten Göran von Manderstierna mõisa 40 000 hõberublaga 45 aastaks maanõunik krahv Berend Heinrich von Tiesenhausenile, kes kinkis mõisa oma tütrele Charlotte Christina von Silfwerharniskile (abikaasa Carl Ernst von Silfwerharnisk).[2]
Kursell, Rosen, Wahl, Maydellid muuda
1798 pantis von Silfwerharnisk mõisa Heinrich Wilhelm Friedrich von Kursellile (1760–1806).[2] Sellest ajast kuulusid Vatla ja Kiska järjepidevalt ühele omanikule ning Kiskast sai Vatla kõrvalmõis.
1807 omandas Vatla ja Kiska mõisa pandiõiguse enampakkumise teel parun Otto Johann Stephan von Rosen. 1813 kinnitati mõis ka tema pärusomandisse.[2]
1831 omandas enampakkumise teel Vatla ja Kiska mõisa pandiõiguse Karl Georg von Wahl, mis kinnistati omandiks 1836.[2]
1845 omandas Vatla ja Kiska mõisa Anna Sophie von Maydell (sündinud Clodt von Jürgensburg). 1883–1889 oli mõisa valdaja Anna Sophie poeg, Bernhard (Boris) Georg von Maydell ning seejärel taas Anna Sophie ise kuni 1900. aastani, mil ta loovutas mõisad kinkelepinguga oma pojale Carl (Charles) August von Maydellile, kes jäi ka mõisa viimaseks võõrandamiseelseks omanikuks.[2]
1866. aastal loodi Vatla ja Kiska mõisapiirkondi hõlmav Vatla vald, mis 1892 liideti Illuste vallaga (1893. aastast alates Paatsalu vald).[6]
Mõisa valdajad muuda
| Suguvõsa | Omanik | Märkused |
|---|---|---|
| Liivi ordu | ||
| Padise klooster | omandamine 1320 | |
| Lihula klooster | omandamine 1402 | |
| Rootsi Kuningriik | ||
| Greve | Joachim Greve | pandileping 1680. aastatel |
| Ernst Greve (eelmise poeg) | 1649 | |
| Catharina (sündinud Hastfer) (eelmise abikaasa)
Christoph Otto Greve (eelmise poeg) |
1668 pärimine | |
| Tott | Claes Tott | omandamine 1671 |
| Bielke | Sten Bielke (eelmise onu) | pärimine 1674 |
| Rootsi Kuningriik | võõrandamine 1684 | |
| Weyde | Adam van der Weyde | donatsioon 1697 |
| von Toll | Friedrich Karl von Toll | 1714 |
| Magdalene Helene (sündinud von Derfelden) | pärimine 1720 | |
| von Manderstierna | Johann von Manderstierna | restitutsioon 1733 |
| Brita Christina von Manderstierna (sündinud Bielke)(eelmise abikaasa) | pärimine | |
| Thure Johann (Jaan) von Manderstierna (eelmise poeg) | pärimine 1759 | |
| Sten Göran von Manderstierna (eelmise vend) | pärimine | |
| von Tiesenhausen | Berend Heinrich von Tiesenhausen | pandileping 1783 |
| von Silfwerharnisk | Charlotte Christina von Silfwerharnisk (sündinud von Tiesenhausen)(eelmise tütar) | pärimine, ostuleping 1797 |
| von Kursell | Heinrich Wilhelm Friedrich von Kursell | pandileping 1798 |
| von Rosen | Otto Johann Stephan von Rosen | omandamine 1807 |
| von Wahl | Karl Georg von Wahl | omandamine 1831 |
| von Maydell | Anna Sophie von Maydell (sündinud Clodt von Jürgensburg) | omandamine 1845, pärimine 1889 |
| Bernhard (Boris) Georg von Maydell (eelmise poeg) | pärimine 1883 | |
| Carl (Charles) August von Maydell (eelmise vend) | omandamine loobumise tõttu 1900,
võõrandamine 1919 | |
| Eesti Vabariik | ||
Mõisakompleks muuda
Varaklassitsistlik mõisakompleks, mida peetakse üheks Läänema kaunimaks, ehitati välja Otto von Roseni ajal aastatel 1810–1820[7].
Kunagine härrastemaja on kahekorruseline, keskosa kolmekorruseline. Peahoone vastas paiknesid kõrvuti omavahel sarnased ait ja tall-tõllakuur. 1930ndatel ehitati tall-tõllakuur ümber rahvamajaks. Nii 1930. aastatel kui ka 1959. aastal on tall-tõllakuuri välimust mitmeti muudetud, näiteks kaarfrontoon asendati tollal kolmnurkfrontooniga (2003. aastal taastati frontooni algne kaarne kuju). Veidi eemal asus magasiait, millest tänapäeval on järel vaid müürid. Vaadet magasiaidale varjab Nõukogude ajal ehitatud laudakompleks.[7]
Eesti NSV ajal tegutses mõisahoones Vatla 8-klassiline kool
Galerii muuda
-
Mõisa peahoone -
Mõisa peahoone -
Mõisa tall-tõllakuur -
Mõisa magasiait
.jpg)
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Lauri, Urmas (30. märts 2017). "Vatla kool pannakse sügisest kinni". Lääne Elu. Vaadatud 18. novembril 2023.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 "Vatla mõis". Rahvusarhiivi kinnistute register. Vaadatud 30.10.2017.
- ↑ "Eestimaa riigimaade vakuraamat; EAA.1.2.938; 1615". Rahvusarhiivi digiteeritud arhiiviallikad (Saaga). Vaadatud 30.10.2017.
- ↑ "Vatla mõis. Ajalooline õiend". Muinsuskaitseameti digiteeritud arhivaalid. Vaadatud 30.10.2017.
- ↑ "1732. aasta adramaarevisjoni protokollid". Rahvusarhiivi adramaarevisjonide andmebaas. Vaadatud 30.10.2017.
- ↑ "Vatla vald". Rahvusarhiivi Eesti ala valdade register 1866-1917. Vaadatud 30.10.2017.
- ↑ 7,0 7,1 [1] (vaadatud 27.07.2012)