Vikipeedia

Varssavi ülestõus

 See artikkel räägib aastal 1944 Varssavis toimunud ülestõusust; aastal 1943 Varssavi getos toimunud ülestõusu kohta vaata artiklit Varssavi geto ülestõus; muude Varssavis toimunud ülestõusude kohta vaata lehekülge Varssavi ülestõus (täpsustus).

Varssavi ülestõus oli teise maailmasõja ajal Poola vastupanuliikumise (Armia Krajowa (AK)) juhitud relvastatud ülestõus Saksa okupatsioonivõimu vastu 1. augustist 2. oktoobrini 1944. Ühtlasi oli see suurim ühekordne ülestõus teise maailmasõja ajal Saksa okupatsioonivõimude vastu Euroopas. Ülestõusu tagajärjel hävis enamik Varssavi linnast.

Taust muuda

Poola okupeeriti septembris 1939 Saksamaa ja NSV Liidu poolt ning lakkas riigina eksisteerimast. 30. novembril 1943 käis Poola põrandaaluse armee AK ülemjuhataja Tadeusz Bor-Komorowski välja plaani Poola vabastamiseks ehk operatsioon Burza (poola keeles 'maru'). Plaani kohaselt pidid Poola vastupanuvõitlejad vabastama mingi Poola piirkonna enne, kui sinna jõuavad Nõukogude Liidu väed. Plaani kiitsid heaks nii Londonis asunud Poola eksiilvalitsus kui ka põrandaalune Poola parlament (Krajowa Reprezentacja Polityczna). 23. juulil 1944 jõudsid Nõukogude Liidu 1. Valgevene rinde väed välja Visla jõeni umbes 120 kilomeetrit Varssavist. Päev varem 22. juulil loodi Nõukogude Liidu vägede käes olevas Chełmis Poola Rahvuslik Vabastuskomitee, kes kuulutas sellise Poola loomist, mis ei alluks Londonis asuvale eksiilvalitsusele. Moskva raadiosaadetes iseloomustati samal ajal AK võitlejaid, kui saamatuid argpükse või suisa sakslaste sabarakke. Poola rahvusliku vastupanuliikumise arvates oli viimane hetk alustada sakslaste vastast ülestõusu, et istuda sõja lõpus läbirääkimiste laua taha.

Juba 7. juulil 1944 olid AK üksused alustanud Punaarmee lähenedes ülestõusu Vilniuses (operatsioon Ostra Brama), see oli osa suuroperatsioonist Burza, mis lõppes linna vabastamisega Poola ülestõusnute ja Nõukogude vägede poolt 13. juuliks. 16. juulil 1944 arreteerisid Nõukogude väed läbirääkimiste ettekäändel enda juurde kutsutud AK juhtkonna, järgnevatel päevadel interneeriti ka ligi 5700 AK võitlejat, vabadusse jäänud AK-lased põgenesid Vilniust ümbritsevatesse metsadesse.

Juba 21. juulil oli AK ülemjuhatus võtnud vastu otsuse alustada Varssavis ülestõusu, seda toetas ka Poola eksiilvalitsus oma Londonis 25. juulil toimunud istungil. Järgmise päeva (s.o. 26. juuli) hommikul Varssavisse AK-le saadetud sõnumis jäeti ülestõusu algusdaatum AK otsustada.[1]

27. juulil andis Saksa tsiviilvalitsuse Varssavi piirkonna kuberner Ludwig Fischer käsu mobiliseerida 100 000 poolakat Varssavi kaitseehitistele. Seda käsku poolakad ignoreerisid. 29. juulil jõudsid Nõukogude väed Varssavi idapoolse eeslinna Praga piirile. Samal päeval kutsus Moskvas asuv poolakeelne Raadio Kosciuszko Varssavi elanikke alustama ülestõusu. Samal päeval toimus AK kõrgema juhtkonna koosolek eesotsas Bor-Komorowskiga. Londonist saabunud eksiilvalitsuse kuller Jan Nowak-Jezioranski väljendas kõhklust lääneliitlaste abi suhtes, kuid tema kõhklused jäeti tähelepanuta. Põrandaaluse Poola valitsuse asepeaminister Jan Stanislaw Jankowski arvas, et kui ülestõusu ei alusta AK, siis teevad seda kommunistid.[2]

31. juulil otsustasid Bor-Komorowski ja AK Varssavi piirkonna juhataja kolonel Antoni Chruściel alustada ülestõusu Varssavis järgmine päev nn "W tunnil" (lühend sõnast Wybuch, poola keeles puhang) kell 17.00. Sellekohane käsk anti välja 31. juulil kell seitse õhtul, just tund enne komandanditunni algust.[3] Sellekohane käsk saadeti AK piirkonnajuhtidele välja järgmise päeva hommikul.

Ülestõusu käik muuda

Võitluse osapooled muuda

Nii lühikese ettevalmistusajaga tulnud käsk üllatas enamikku AK piirkonnajuhtidest. Neil polnud aega, et otsida peidikutest välja vajaminev relvastus ega koguda kogunemispunkti võitlejad. AK-l oli Varssavi piirkonnas umbes 25 000 võitlejat, kellega augusti esimestel päevadel liitus veel samapalju vabatahtlikke. Ülestõusnutel nappis relvi ja laskemoona, kuna enne otsust alustada Varssavis ülestõusu oli enamus AK relvastusest saadetud itta, et abistada seal operatsioon Burzaga seotud ülestõuse (Vilnius, Lwow, Lublin).

AK üksused Varssavis jagati kaheksa ringkonna vahel, kus igaühel oli oma ülestõusu staap. Ülestõusnutega liitus ka sadu välismaalasi, kes olid juba enne sõda Varssavis elanud, põgenenud sõjavangi- ja koonduslaagritest või deserteerinud Saksa välismaistest sõjaväeüksustest.

Sakslastel oli 31. juulil seisuga Varssavi garnisonis 11 000 sõdurit eesotsas kindral Rainer Staheliga. Standartenführer Paul Geibelile allus 5710 meest SSi ja politsei ridadest. 5. augustil saabus Varssavisse SS-Obergruppenführer Erich von dem Bach-Zelewski, kes asus juhtima kõiki sealseid Saksa sõjajõude.[4] 20. augustil oli Varssavis 17 000 Saksa sõdurit, kes otseselt tegelesid ülestõusu mahasurumisega. Nad olid jagatud kahte lahingugruppi: kindralmajor Günther Rohri juhitud Kampfgruppe Rohr (sinna kuulus umbes 1700-meheline Brjanski piirkonna venelastest vabatahtlikest koosnev RONA ehk Bronislav Kaminski brigaad; 627. pioneerpataljon, osa 500. soomuspioneerpataljonist, osa 80. õhutõrjerügemendist, 5. Waffen-SS diviisi "Wiking" suurtükirügemendi 3. pataljon) ; SS-Gruppenführer Heinz Reinefarthi juhitud Kampfgruppe Reinefarth, millele allus Oskar Dirlewangeri peamiselt kriminaalkurjategijatest moodustatud Dirlewangeri brigaad, Aserbaidžaani leegion ning veel mitmeid väiksemaid üksusi.[5]

Võitluse algus muuda

Ülestõus pidi algama "W tunnil" ehk 1. augustil kell 17.00. Siiski alustati mõnel pool juba varem. Juba 13.35 tulistati Saksa patrulli Zoliborzi linnaosas, kes tõid ruttu kohale tanki ja mõned soomukid. Kell 15.00 puhkes võitlus Czerniakowi linnaosas, 16.00 Napoleoni väljaku ümbruses, kokku puhkesid enne kella viite lahingud kaheksas kohas Varssavis. Umbes kell neli sai Varssavi piirkonna SS-i ja politseijuht Paul Geibel teate anonüümseks jäänud Luftwaffe ohvitserilt peatselt puhkevast ülestõusust, viimane oli seda kuulnud ühelt poola naiselt. Kell 16.30 seadis Varssavi kuberner Fischer kogu linna garnisoni kõrgendatud lahinguvalmidusse.[6] Need sündmused vähendasid tugevalt kella viieks planeeritud väljaastumise üllatusmomenti.

Siiski õnnestus ülestõusnutel esimese paari päevaga enda kätte haarata enamuse Varssavi kesklinnast. Enda kätte saadi valdav osa Kesklinna, Vanalinna ja Wola linnaosast ning ümberpiiratud saarekesed lõunas asuvas Mokotowi linnaosas. Selle hinnaks oli 2500 ülestõusnu hukkumine, sama nagu oli lääneliitlastel D-päeval 6. juunil 1944 Normandias randudes.[7] Siiski ei õnnestunud neil enda kätte saada Varssavi keskmes asuvat nn Varssavi Tsitadelli, Saksa garnisoni peakorteriks olevat Saksi paleed, Varssavi ülikooli hooneid ja üle Visla minevaid sildu. Eri linnaosades ülestõusnute piirkonnad jäid üksteisest äralõigatuks. Eriti raskes olukorras olid Visla jõest idas, Pragas asuvad AK sõdurid. Alustades ülestõusu oli nende eesmärgiks lisaks üle Visla minevate sildade hõivamisele ka ühenduse loomine ida poolt pealetungiva Punaarmeega. Jäädes sakslastega võrreldes tugevasse arvulisse vähemusse, tõmbusid Pragas asuvad AK üksused peagi tagasi põrandaalusele võitlusele.

Juba võitluse esimesel päeval jagasid ajalehepoisid tänavatel AK infobülletääne, milles seisvad ülestõusnute deklaratsioonis keelati ära igasuguste omavoliliste kohtute loomine, lubati maha matta nii sakslaste, kui poolakate hukkunud, kõiki Poola või Saksa rahva vaenlasi kaitsta kohtutes, kõiki Saksa kodanikele või Saksa riigile kuuluva omandit tuli valvata ja invertariseerida.[8]

4. augustil said ülestõusnud oma valdusse kogu ülesõusu käigus maksimaalse territooriumi. Samal öösel vastu 5. augustit alustasid Briti õhujõud ülestõusnute abistamist Itaalias asuvatelt lennuväljadelt visates oma abisaadetised langevarjuga võitlevasse linna. Esimene abisaadetis jõudiski 4./5. augusti öösel Krašinski väljakul olevate AK võitlejateni.[9]

Saksa siseministrit ning SS ja Politseijuhti Heinrich Himmlerit informeeriti toimunust 1. augustil kell 17.30. Ta sattus metsikusse raevu ja helistas Sahcsenhauseini koonduslaagrisse lastes hukata AK endise ülemjuhataja aastast 1943 vahi all oleva kindral Stefan Rowecki.[10] Samal õhtul Hitleri juures toimunud nõupidamisel ütles Himmler: "Hetkeolukord on raske. Kuid ajaloolisest vaatenurgast vaadates on poolakate tegevus meile õnnistuseks. Me teeme nendega lõpu...Varssavi likvideeritakse ja see linn, mis on intellektuaalseks pealinnaks 16–17-miljonilisele rahvale, kes on blokeerinud meie teekonda itta 700 aastat, alates esimesest Tannenbergi lahingust[11], lõpetab oma eksistentsi." Hitleri vastust sellele pole otseselt protokollitud, kuid see kahtlemata vastab Himmleri edasistele korraldustele, mille kohaselt iga Varssavi elanik tuleb hukata, vange mitte võtta ja iga viimane kui Varssavi maja tuleb õhku lasta ja maha põletada.[12]

Suurriikide diplomaatia muuda

1939. aasta septembris põgenes Poola valitsus okupatsiooni eest Prantsusmaale Pariisi, sealt detsembris 1939 Lääne-Prantsusmaal olevasse Angersisse ja sealt suvel 1940 edasi Londonisse. Inglismaa, USA ja kõik teised lääneliitlased tunnustasid seda Londoni eksiilvalitsust Poola ametliku valitsusena. 1941. aasta juulis, pärast sõja algust Saksamaaga, tegi seda ka Nõukogude Liit. 25. aprillil 1943 katkestas Nõukogude Liit Poola eksiilvalitsusega diplomaatilised suhted seoses viimase keeldumisega panemast Katõni massimõrva sakslaste arvele.

2. augustil pidas Inglismaa peaminister Winston Churchill parlamendi alamkojas kõne, kus ta ütles: "Vene armeed seisavad nüüd Varssavi väraval[...] Liitlased tervitavad igasugust Poola vägede üldist meeleavaldust või ühinemist, nii nende, kes töötavad koos lääneriikidega, kui nende, kes koos Nõukogudega...Laske neil tulla üheskoos. Me unistame sellest liidust ja see saab olema ilmeline asi, kui seda suudetakse välja kuulutada või vähemalt seada selle alused, selle hetkel, kui kuulus Poola pealinn...vabastatakse vaprate Venemaa armeede poolt..."[13]

4. augustil saatis Chruchill kirja Stalinile, kus ta teatas Briti õhujõudude poolt Varssavi ülestõusnutele saadetavatest abisaadetistest ja kutsus Stalinit üles sama tegema. Oma samal päeval saadetud vastuses teatas Stalin külmalt, et saabunud info poolakate kohta on suuresti liialdatud ja ebausaldusväärne, AK koosnevat mõnedest irdüksusest, kellel pole mingisugust võimet võtta Varssavit enda kontrolli alla.[14]

Stalin pidas Poola eksiilvalitsust ja AK-d endale vaenulikuks jõuks, keda polnud vaja abistada. 2. augustil lasi ta peatada Nõukogude vägede liikumise Varssavi suunas.

Varssavi õhusild muuda

4. augustil alustasid Briti õhujõud abi toimetamist ülestõusnutele Varssavis. Peamiselt tehti seda Lõuna-Itaalias asuvate Brindisi ja Celone lennuväljadelt. Lisaks brittidele osalesid õhusillas ka Briti ülemjuhatusele alluvad Poola ja Lõuna-Aafrika õhujõud. Ühe korra tegid seda USA õhujõud, kelle 18. septembri päeval Varssavi kohale saadetud 110 B-17 "Lendav Kindlus" pommituslennukit viskasid alla 1284 konteinerit, millest alla veerandi jõudis poola ülestõusnuteni. Et vältida sakslaste õhutõrjet tegid britid oma lende peamiselt öösel, visates 150 meetri kõrguselt abisaadetiste konteinerid langevarjudega alla ülestõusnute käes olevatesse kvartalitesse.

Stalin keeldus pikka aega kasutada lubamast Nõukogude Liidu võimuses olevaid Varssavi lähedasi lennuvälju. 15. augustil teatas Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissari esimene asetäitja Andrei Võšinski kirjas USA Moskva suursaadik Harrimannile, et "Nõukogude valitsus ei kavatse [...] ennast siduda Varssavis toimuva seiklusega" ja seetõttu keeldutakse ka lääneliitlaste lennukeid oma õhuruumi lubamast.[15] Siiski muutus Nõukogude positsioon veidi leebemaks. Juba Teherani konverentsil novembris 1943 olid lääneliitlased Nõukogude Liiduga kokku leppinud salajaste USA lennubaaside loomises Nõukogude Liidu territooriumil, kus USA lennukid saaksid lisaks maandumisele ka ennast tankida ja uuesti relvad laadida. Alles 9. septembril pärast mitmenädalasi läbirääkimisi Moskvas andis Nõukogude Liit loa lennata oma enne kokkulepitud lennuväljadele. Tulemuseks oli ainuke USA abisaadetiste lend 18. septembril, mil 110 B-17 pommituslennukit ja neid saatvad P-51 hävitajad maandusid hiljem Ukrainas Poltaava lennuväljal.

Lääneliitlaste lennud kestsid 22. septembrini (viimased lennud tegid Lõuna-Aafrika õhujõud), mil ülestõus oli juba hääbumas. Kokku viskasid lääneliitlased Varssavisse 200–300 tonni abisaadetisi, millest alla poole jõudis poolakateni. Kaotati 34 lennukit ja 360 õhuväelast.[16]

13. septembril alustasid Nõukogude õhujõud ülestõusnute abistamist väikeste kaheplaaniliste Polikarpov Po-2 lennukitega, mis kestsid 27. septembrini. Kuna abisaadetised visati alla ilma langevarjudeta, purunes neist suur osa maapinnale kukkudes, enamik saadetistest sattus ka sakslaste kätte.[17]

Ülestõusu mahasurumine muuda

5. augustil jõudis Varssavisse SS-Obergruppenführer Erich von dem Bach-Zelewski, kes asus juhtima ülestõusu mahasurumist. Samal päeval alustasid Saksa üksused massimõrva läbiviimist Wola ja Ochota linnaosas. Maja maja järel võeti sakslaste poolt üle, kõik sealsed elanikud väikelastest vanuriteni hukati. Wola ja St. Lazaruse haiglates hukati kõik patsiendid ja meditsiiniline personal, kokku 1360 inimest.[18] Wola ja Ochota linnaosas mõrvatud tsiviilelanike arvuks on pakutud 20 000 – 50 000[19], aga ka kuni 100 000.[20] Mõrvade peamisteks täideviijateks olid Dirlewangeri ja Bronislav Kaminski brigaadid. Kogu seda Wola massimõrva aktsiooni juhtis SS-Gruppenführer Heinz Reinefahrt.[21] 6. augustil seadis von dem Bach-Zelewski sisse uue poliitika, mille kohaselt tuli ainult täiskasvanud meesterahvad mahalasta ning naised ja lapsed saata Varssavist 16 km kaugusele Pruszkowi filterlaagrisse, kus mahalaskmisega tegelesid spetsiaalsed Einsatzkommandod. Varssavis sõdivad Saksa üksused pidid keskenduma ainult ülestõusnute ründamisele.

5. augustil vabastasid ülestõusnud 1943. aasta Varssavi geto ülestõusu tagajärjel mahapõletatud juudi geto kohale püstitatud Gesiowka koonduslaagri 350 juudist vangi, kes suures enamuses ühinesid ülestõusuga.[22]

4. augustil alustasid Saksa õhujõud ülestõusnute käes olevate kvartalite pommitamist Ju-87 Stuka ja Messerschmidt Me-109 pommituslennukitega.[23] Ülestõusnutel puudusid õhutõrjerelvad, tugevam raskerelvastus ja neil oli vähe täisrelvis üksusi. Kuid jagatuna üle 600 kompanii vahel, igas kompaniis 50–100 võitlejat, kes tegutsesid autonoomselt omas linnaosas, olid nad vajadusel kergesti valmis teiste üksustega lõimuma või eralduma ning kergesti aduma sakslaste eksimusi. Sakslastel oli neist raske jagu saada.[24]

8. augustil alustas ülestõusnute käes olevas Varssavis tööd AK raadiojaam Välk (Blyskawica), mille saated olid poola, inglise ja saksa keeles ning kuuldavad isegi New Yorgis. Järgmisel päeval 9. augustil alustas tööd Poola tsiviilraadio. Mõlemad raadiod olid eetris veel paar päeva pärast ülestõusu mahasurumist oktoobri algul.[25]

14. augustil alustasid u 8000-mehelised Saksa üksused ülestõusu mahasurumist vanalinna piirkonnas. Koos tugevate õhurünnakutega õnnestus neil 2. septembriks Varssavi vanalinn vallutada. Peamiselt kanalisatsioonitunnelite kaudu õnnestus vanalinnast põgeneda 5300 ülestõusnul Kesklinna ja Zoliborzi linnaossa. Maha jäid 7000 raskemalt haavatud ülestõusnut ja 30 000 tsiviilisikut. Sakslased mõrvasid enamiku haavatutest, vanuritest ja puudega isikutest. Ülejäänud saadeti koonduslaagrisse. Poolakate kaotused vanalinnas olid 30 000 tsiviilhukkunut ning 7500 hukkunud ja haavatud võitlejat. Saksa väed kaotasid 3900 meest hukkunute ja haavatutena.[26]

29. augustil tunnistas USA välisministeerium Poola AK võitlejad võrdseteks liitlasvägede sõduritega, kelle kohtlemise puhul peavad kehtima rahvusvahelised konventsioonid. Loodeti, et see lõpetab vangilangenud AK võitlejate mõrvamise sakslaste poolt.[27]

3. septembril alustasid sakslased pealetungi jõeäärsetes kvartalites eesmärgiga takistada ülestõusnutel ühineda teisel pool jõge läheduses viibiva Punaarmeega.

Septembris algasid Poola Punase Risti vahendatud läbirääkimised sakslaste ja ülestõusnute vahel. Sellise ettepaneku tegi 7. septembril kindral Rohr ja sai järgmisel päeval Bor-Komorowskilt positiivse vastuse. Läbirääkimiste tulemusena evakueeriti 8.–10. septembrini 20–25 tuhat tsiviilisikut sakslaste poolt ümberpiiratud kvartalitest. Evakueerimise ajal üritas kindral Rohr poolakatele peale suruda üldist kapituleerumist. Bor-Komorowski nõudis kõigi AK võitlejate tunnistamist sõjaväelastena ja linna jäänud tsiviilelanike saatuse kindlustamist. Rohr vastas kohe, lubades kindlustada "sõjaväelaste õigused" ja mitte kätte maksta. Kuid ühtlasi nõudis ta kohest kapituleerumist samal päeval kella neljaks pärast lõunat. Sellist nõudmist poolakad ei saanud täita.[28] Poolakad lõpetasid läbirääkimised 11. septembril, kui neile jõudis uudis Punaarmee edasiliikumisest Praga linnaossa.[29]

11. septembril alustas Punaarmee pealetungi Vislast idas asuvale Praga linnaosale. 13. septembril purustasid sakslased üle Visla minevad sillad ja 16. septembriks oli kogu Vislast ida pool olev Varssavi Punaarmee käes. 14.–17. septembri kolmel ööl ületasid 1600 Nõukogude poolel võidelnud kindral Zygmunt Berlingi Poola 1. armee sõdurit Visla ja ühinesid Czerniakowi linnaosas võidelnud ülestõusnutega. 17.–18. septembri öösel toimunud 1050 mehe maabumine Visla läänekaldal lõppes katastroofiga ja enamus neist hukkus või langes sakslaste kätte vangi. Need jõe ületused olid kindral Berlingi enda initsiatiiv, mis ei saanud Nõukogude väejuhatuselt mingit toetust. Kindral Berling vastupidi septembri lõpus 1944 tagandatakse omalt kohalt.[30] Rasked lahingud kestsid Czerniakowis 23. septembrini. Sakslased lasid maha kõik kättesaadud ülestõusnud, seevastu kindral Berlingi armee sõdureid koheldi kui sõjavange.[31]

24. septembril alustasid sakslased pealetungi Molotowi eeslinnas asuvale ülestõusnute enklaavile, mis langes 27. septembriks. Pealetungivad sakslased tapavad kõik haavatud ja ka haiglates viibivad. Mõned Mokotowi kaitsjad põgenevad kanalisatsiooni tunnelite kaudu ülestõusnute käes olevasse kesklinna, osa neist aga eksib sakslaste käes olevasse piirkonda ning need hukatakse. 27. septembril Mokotow kapituleerub, kui von dem Bach-Zelewski lubab kõigile alistunutele Genfi konventsiooni järgi kohtlemist. Esimest korda ülestõusu jooksul koheldakse alistunud ülestõusnuid sõjavangidena.[32] 29. septembril toimus sakslaste massiivne tankidega pealetung jõeäärsele Zoliborzi linnaosale, mis langes 30. septembril.

Kapitulatsioon muuda

Uuesti algasid läbirääkimised 28. septembril von dem Bach-Zelewski ettepaneku peale. 30. septembril nimetas Poola eksiilvalitsus Londonis kõigi Poola vägede ülemjuhatajaks kindral Kaziemirz Sonskowski asemele Bor-Komorowski. Samal päeval pöördus Poola eksiilvalitsuse peaminister Mikołajczyk meeleheitliku kirjaga Stalini poole paludes alustada pealetungi Varssavile. Bor-Komorowski tegi samasisulise pöördumise marssal Rokossovkile. Vastust ei tulnud.[33]

2. oktoobri hommikul kell 8 algasid lõplikud läbirääkimised AK delegatsiooni, mida juhtis kindral Antoni Chruściel, ja sakslaste vahel, mida juhtis Erich von dem Bach-Zelewski. Läbirääkimised kestsid terve päeva. Kapituleerumisaktile kirjutati alla viimaks 3. oktoobri varahommikul kell 2, mille kohaselt pidi relvarahu algama 2. oktoobril kell 8 Kesk-Euroopa aja järgi. Kõiki ülestõusnuid tuli kohelda vastavalt sõjavangide Genfi konventsioonile, alistumine pidi toimuma Wehrmachtile mitte SS-ile või politseile. Kogu Varssavi tsiviilelanikkond tuli evakueerida, kuid kohelda humaanselt ja ülestõusus osalemise eest karistamata.[34]

Tagajärjed muuda

Kapitulatsioonile järgnenud päevadel pani relvad maha u 15 000 ülestõusnut, keda sakslased tõesti kohtlesid oma lubaduste kohaselt. Nad paigutati eri pool Saksamaad asunud Wehrmachtile allunud sõjavangilaagritesse. 650 000 tsiviilisikut Varssavist ja selle ümbruskonnast saadeti Pruszkowis asunud filterlaagrisse (Duchgangslager), neist 55 000 saadeti edasi koonduslaagritesse. Ülestõusus hukkus ligikaudu 15 000 ülestõusnut ja 200 000 tsiviilisikut. Sakslased kaotasid u 16 000 meest hukkunute või kadunutena, 9000 sai haavata. Ülestõusnute kätte langes vangi u 2000 Saksa sõdurit, kellest pooled hiljem vabastati.[35]

Hitler ja tema lähedal seisvad isikud nägid nüüd aega kättemaksuks. 17. oktoobril teatas Himmler kõnes SS-ohvitseridele: "See linn [s.o Varssavi] peab täielikult kaduma maapinnalt ja teenima ainult Wehrmachti transpordijaamana. Ükski kivi ei tohi jääda püsti. Iga ehitis tuleb vundamendini maha kiskuda."[36] Kohe pärast elanikkonna evakueerimist Visla läänekaldalt ehk Saksa okupatsiooni alla jäänud alalt (Ida-Varssavis olid Nõukogude väed) alustasid Saksa minöörid linna õhkimist. Brandkommandod ehk põletamiskomandod põletasid maju leegiheitjatega tühjaks, misjärel ehitised tänavate kaupa õhiti.[37] Kui Punaarmee 17. jaanuaril 1945 hõivas Varssavi varemetevälja oli linnast hävinud 85%. Ülestõusu käigus hävis 25% ja sellele järgnenud sakslaste hävitustöö tagajärjel 35% linnast. Ülejäänud hävitustöö oli tehtud juba 1939. aasta septembris ja 1943. aastal Varssavi juudi geto ülestõusu mahasurumisel.[38]

Suurem osa AK juhtkonnast represseeriti sõjajärgses stalinistlikus Poolas või elas paguluses (Bor-Komorowski suri Londonis). Sotsialistlikus Poolas peeti Varssavi ülestõusu tarbetuks verevalamiseks ja nende juhte suisa reeturiteks. Nende teeneid asuti uuesti hindama alles pärast 1989. aastat.

Kokkuvõte muuda

1. augustist 2. oktoobrini 1944 väldanud Varssavi ülestõus oli Poola rahvusliku vastupanuliikumise Armija Krajowa (AK) organiseeritud ja korraldatud ülestõus, mis oli ajastatud nii, et vabastada sakslastest Poola suurim ja tähtsaim linn enne, kui sinna jõuavad Nõukogude väed. Ülestõusus osales umbes 25 000 AK võitlejat, kellega liitus veel teist samapalju inimesi. Esimese nelja päevaga õnnestus neil vabastada enamus Varssavi kesklinnast ja seda ümbritsevatest rajoonidest. Sakslased asusid ülestõusu maha suruma äärmise julmusega, kus mõrvati kogu ettejäänud tsiviilelanikkond. Nõukogude juhtkond pidas AK-d endale vaenulikuks organisatsiooniks ja keeldus ülestõusnuid abistamast. Lääneriigid küll aitasid lennukitelt allalastavate õhusaadetistega, kuid nende abi jäi väheseks. Ülestõusnud kapituleerusid 3. oktoobri öösel, kui nende võitlejaid lubati kohelda vastavalt rahvusvaheliste sõjavangide sanktsioonidele. Pärast kapituleerumist tehti suurlinn elanikest tühjaks ja Saksa okupatsioonivõimud hävitasid pea kogu linna.


Viited muuda

  1. ↑ Norman Davies "Rising '44. The Battle for Warsaw." (London, Basingstoke, Oxford: Macmillan, 2003). Pp. 209-210
  2. ↑ Anthony Beevor "Teine maailmasõda" II (Tallinn: Tänapäev, 2013). Lk. 245-246
  3. ↑ Davies, 232
  4. ↑ Davies, 248
  5. ↑ Davies, 664-665
  6. ↑ Davies, 248
  7. ↑ Davies, 245
  8. ↑ Davies, 247
  9. ↑ Davies, 252
  10. ↑ Davies, 249; Andrzejs Paczkowski "The Spring Will Be Ours: Poland and the Poles from Occupation to Freedom" (Philadelphia: Penn State Press, 2003), 549; Alexandra Richie "Warsaw 1944: Hitler, Himmler and the Warsaw Uprising" (New York: Farrar, Straus, Giroux, 2013), 242
  11. ↑ Tannenbergi ehk Grünwaldi lahing toimus 15.07.1410, kus Poola-Leedu väed purustasid otsustavalt Saksa ordu.
  12. ↑ Davies, 249
  13. ↑ Davies, 264
  14. ↑ Davies, 265
  15. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 31. jaanuar 2019. Vaadatud 11. septembril 2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  16. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 31. jaanuar 2019. Vaadatud 11. septembril 2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  17. ↑ Davies, 357
  18. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 3. august 2018. Vaadatud 2. septembril 2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  19. ↑ Davies, 252
  20. ↑ http://wyborcza.pl/1,76842,1601810.html
  21. ↑ https://web.archive.org/web/20180803215556/http://www.warsawuprising.com/timeline.htm; Davies, 252
  22. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 31. jaanuar 2019. Vaadatud 23. septembril 2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  23. ↑ Davies, 253
  24. ↑ Davies, 253
  25. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 31. jaanuar 2019. Vaadatud 11. septembril 2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  26. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 3. august 2018. Vaadatud 2. septembril 2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  27. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 31. jaanuar 2019. Vaadatud 23. septembril 2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  28. ↑ Davies, 330-334
  29. ↑ Davies 353
  30. ↑ Andrew A. Michta "Red Eagle. The army in Polish Politics, 1944-1988" (Stanford, California: Hoover Institution Press, 1990). Pp. 36
  31. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 3. august 2018. Vaadatud 2. septembril 2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  32. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 3. august 2018. Vaadatud 2. septembril 2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  33. ↑ Davies, 410-411
  34. ↑ Davies, 424-425; https://web.archive.org/web/20190129193024/http://www.warsawuprising.com/doc/capitulation.htm
  35. ↑ http://www.warsawuprising.com/faq.htm#Warsaw Uprising cost
  36. ↑ "Inside a Getapo Prison: The Letters of Krystyna Wytuska" Ed. and translated by Irene Tomaszewski. (Detroit: Wayne State University Press, 2006). P. xxii
  37. ↑ Davies, 437
  38. ↑ http://www.warsawuprising.com/faq.htm#Warsaw Uprising cost

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Varssavi_ülestõus&oldid=6454850"