Vankriratas

Metallvitsaga vankriratas

Vankriratas (võru murdes tsõõr) on keskpunkti läbiva telje ümber pöörlev ringikujuline vankri osa maad mööda kulgemiseks[1].

AjaluguRedigeeri

Puutüvest risti välja saetud pakkrattaid on Eestis harva kasutatud, enamasti kivi- veeveovankreil.

Tavalisel vankrirattad olid radiaalsete kodarate ning keskel asuva rummuga kodarrattad, mille kokkupanekuks kasutati enamasti rattapinki. Kodarad valmistati tammest või saarest, ka pihlakast. Rattaring liideti 5–6 kaarekujulise kasepuu tükiga ehk pöiaga salapulkade abil. Pöiad, mis valmistati piirelaua abil, olid rautamata puuratastel 10–13 cm paksud. Iga pöid oli rummuga ühendatud kahe kodara abil, rumm oli enamasti kasepakust ja pikkusega 30–40 cm. Kodaraaugud lasti oherdiga rummusse ja raiuti peitliga neljakandiliseks. Algselt tahuti rumm kirvega välja ja vesteti noa ning liimeistriga siledaks. Treitud rummud tulid eesti talurahva hulgas üldkasutusele alles ühes rautatud ratastega ja kutselise rattavalmistuse üldiseks muutumisega 19. sajandi teisel poolel. Seda ratast nimetati ka pöidrattaks.

19. sajandil ja 20. sajandi esimeses pooles valmistati peamiselt Ida- ja Lõuna-Eestis, rattapainikul painutatud saarepuust rattaringe, millest ehitati 10 kodaraga vitsrattaid.

Esimesed vankriratta raudosad olid rummu sisse ja ümber kinnitatud raudvõrud, et vältida rummu kulumist ja lõhenemist. 19. sajandil alustati vankriratastele rauast rehvide (rattavitsade) peale paigaldamisega[2].

TänapäevRedigeeri

Tänapäeval kasutatakse hobuvankri rattaid rohkem disain- või miljööelementidena ning neid müüakse vanavara korras.

Lapsevankri rattaid valmistatakse 12–14 tolliste ratastena, millel on õhkrehvid, metallist kodarad, kroomitud või must valuvelg, kuullaagrid ja piduriketas.

ViitedRedigeeri

  1. Eesti keele seletav sõnaraamat [1] vaadatud 28.03.2020
  2. Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 243

VälislingidRedigeeri