Vandjala
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Vandjala on küla Jõelähtme vallas Harjumaal.
| Vandjala | |
|---|---|
|
| |
| Pindala |
10,2 km² (2020)[1]  |
| Elanikke |
56 (31.12.2021)[2] |
|
| |
| EHAK-i kood |
9041[3] |
| Koordinaadid | 59° 26′ N, 25° 4′ E |
  | |
 | |
Üldiseloomustus muuda
Vandjala küla asub Rebala muinsuskaitseala tuumikalal, kõige väärtuslikumas tsoonis. Säilinud on Vandjala soo; Maardu Lõunakarjääri tegevuse tagajärjel suures osas hävinud männimetsaga kaetud Männiku soost (Aara maaüksuse poolsest rabast) on säilinud 15–20 hektarit.
Alles on ka Katkootsa karjamaade osad, mis jäid Maardu Lõunakarjäärist osaliselt puutumata. Lisaks on säilinud looduslikke karjamaid ja väärtuslikke niite. Küla territooriumil on säilinud kiviaedu, kivikalmeid ja kultusekive. Vana Vandjala südames asub rändrahn Hallikivi, millega on seotud mitmeid pärimusi.
Ajalugu muuda
Vandjala küla on esmamainitud 1241. aastal "Taani hindamisraamatu" "Suures Eestimaa nimistus", mille koostasid 1219–1220 külade ristimise käigus üleskirjutatud andmete põhjal Taani mungad. Nimistu järgi kuulus Vandjala 13. sajandil Jõelähtme kihelkonna alla. Vandjala küla suurus ei ole alates 13. sajandist eriti muutunud.
1379. aastal on esmamainitud Kostivere mõisa nime (Kostifer). Vandjala on selle mõisa koosseisu kuulunud sajandeid.
Kool ja palvemaja muuda
Vene õigeusu kiriku Aruküla Püha Kolmainu kogudus avati Sinodi korraldusega 1871. Paekivist Aruküla Püha Kolmainu kirikuhoone valmis 1873 ja oli mõeldud 200–250 palvetajale. Kirik asub Tallinnast 28 km kaugusel, praeguses Raasiku vallas. Koguduse piirid olid väga laialdased ja koguduse liikmed soode ja rabade taga, mispärast ka koguduse vaimne ja aineline töö raskelt teostatav. 1895. aastal annetati kirikule altaritagune Kristuse ülestõusmise- ja kiriku nimeline, Püha Kolmainu ikoon. Talunik Aleksander Dmitrev annetas kirikule Neeva Aleksandri ikoon. Kõik kolm ikooni pühitseti 29. oktoobril 1895. aastal. Püha Kolmainu kirik sai kannatada 1944. aastal. Pärast seda, kuni koguduse sulgemiseni aastal 1951, toimusid jumalateenistused koguduse majas. Kogudusel oli Arukülas õigeusu kaheklassine kool, mis avati 1873. aastal ja tegutses kogudusele kuuluvas puumajas.
Alaliste hingekarjastena on teeninud koguduses: ülempreester Karp Tiisik, ülempreester K. Jansen, ülempreester P. Kolon, preestrid: J. Kolberg, T. Siiman ja alates 30. maist 1932 M. Jefimov ja asetäitjatena preestrid: K. Eberling, P. Poska, A. Angerjas, K. Gustavson, J. Tolstjakov ja K. Ustav. 1891. aastal oli koguduses liikmeid 995 ja 1932. aastal 260.
Vandjala külla, eramajja (ehitatud 1850) rajati Aruküla Õigeusukiriku Kostivere abikool, mida kasutati ka palvemajana.
Selle kooli ehitamine langeb kokku laialdase venestamispoliitikaga Aleksander III ajal. 1875 on Nikolai Vasiljev Bataschkovi ja Jelisaveta Denissova tütar Anna üheks ristivanemaks on märgitud külakooli õpetaja Aleksander Emeljanov Orlov[4]. Hoone on oma endisel kujul säilinud ning on eraomanduses. 1911. aastal käis koolis 20 last ja nende õpetajaks noor oli 22-aastane Jaan Orgusaar. Kostiveres elava Teiva Antsu jutu järgi olla veel 1960. aastal selle kooli seinal pühapilte olnud. Kaurila Aino mäletamist mööda olla kõik vanaisad siin koolis käinud.
Jõelähtme vallanõukogu koosolekul (7.04.1919) otsustati võtta Vandjala apostliku õigeusu koolimaja vallakooli ruumideks. Kogudus nõustus sellega teatud tingimustel. 10. augustil sõlmiti akt Vandjala koolimajas Aruküla apostliku õigeusu koguduse nõukogu ja Jõelähtme vallanõukogu vahel hoone üleandmiseks Kostivere-Vandjala abikooliks. Üle võeti: koolimaja (välja arvatud palvetuba), kooli inventar, kooli kuurid, õppeabinõud, raamatukogu, kooli aed 26. oktoobril koostatud aktis loetakse ülevõetud vara väärtuseks 16 208 marka.
Vandjala asus Eesti NSV ajal Nõukogude sõjaväe raadiopeilingukeskuse linnak, s/o 10717 raadiopeilingu linnakus oli kokku 26 hoonet.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Maa-amet, vaadatud 21.11.2020.
- ↑ Statistikaamet, vaadatud 9.09.2023.
- ↑ Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator, vaadatud 9.06.2014.
- ↑ Aruküla EÕK 1875 andmetes lk, 12