Vana-Kaarli kalmistu

Vana-Kaarli kalmistu on Tallinna Siselinna kalmistute üks osa. Kalmistu suurus on 6 hektarit.[1]

Kaarli kiriku kalmistu, 1928. aasta kaardil

Kalmistu (Der Dom-Karls Kirchhof) rajati 1863. aastal[1], kalmistut kasutas Tallinna Kaarli kiriku kogudus.

Selle peaväravas asub Vana-Kaarli kalmistu kabel.

Juhkentali piirkond, Suur-Juhkentali tänav ja Kaarli kalmistu (Der Dom-Karls Kirchhof) 1879. aasta kaardil

Algne Vana-Kaarli kalmistu asus Toompea eeslinna kinnistusraamatu järgi Tõnismäel, Hariduse ja Tõnismäe tänava vahel. Arheoloogiliste esemete, hauapanuste võib oletada, et põhiline matmisperiood oli kalmistul 16.18. sajand. [2]. Teine Toompea eeslinna kalmistu asus Endla ja Koidu tänava nurgal. Põhjasõja käigus põles puukirik maha, selle ümber tekkinud kalmistut aga kasutati veel mõnda aega. 2. novembrist 1748. aastal Kaarli kiriku kalmistu Tõnismäel suleti, viimane teadaolev matus sellele kalmistule toimus 25. septembril 1748. Venemaa keisrinna Katariina II ukaasiga 19. maist 1772 keelati linnades kalmistute rajamine ja surnute matmine lähemale, kui 100 sülda (213 meetrit) lähimast linnaelamust. Võimaluse korral pidi minimaalkaugus olema 300 sülda. Ukaas kinnitati ka Eestimaa kindralkuberneri ukaasiga 14. märtsil 1773. Ukaasi täitmise tulemusel rajati Tallinnas kolm uut kalmistut: 1774. aastal Tallinna Oleviste ja Nigulistete saksa kogudus Kopli kalmistu, Tallinna Toomkiriku saksa koguduse kalmistu väljapool tollast linna piiri Mõigus ning 1775. aastal vene koguduste ja sõjaväe kalmistu Juhkentalis, millest hiljem kujunes ulatuslikum Siselinna kalmistu.

1782. aasta paiku ostis endise Vana-Kaarli kalmistu maa-ala maja- ja aiaplatsiks kunstkärner (ehisaednik) Wulffgen[3].

Kalmistule maetuidRedigeeri

Vt. Vana-Kaarli kalmistule maetud

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Tallinna entsüklopeedia. II köide Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2004. Lk 300
  2. Uwe Gnadenteich, Ministeeriumi ukseesine on surnukehi täis, postimees.ee, 9. juuni 2017
  3. Hugo Peets, Tallinna eeslinnade keskaegsed kabelid ja kalmistud., Päewaleht, nr. 21, 22 jaanuar 1934