Antsla vasallilinnus

(Ümber suunatud leheküljelt Vana-Antsla vasallilinnus)

Antsla linnus (saksa keeles Anzen) oli keskajast pärinev vasallilinnus, mis kuulus Uexküllidele. Asub tänapäeval Antsla vallas Võru maakonnas.

Üxküllide aadliperekonna kahe kilbiga vapp aastast 1475, loodud Antsla Peter von Üxkülli tellimisel

Linnus hävitati arvatavasti 1602. aastal. Tänapäeval asuvad linnuse kohal Vana-Antsla mõisa hooned. Võimalik, et üks keldriruum pärineb linnuse ajast. Nii pealinnuseala põhjaküljel asuv endine mõisa peahoone kui ka lõunaküljel asuv endine mõisa majandushoone seisavad tänapäeval tühjalt ja ootavad renoveerimist.

NimekujudRedigeeri

 
Vaade kagust idapoolse vallikraavi põhjaotsale
  • 1662 – Antsen[1]

Asukoht ja paiknemineRedigeeri

Asukoht oli soodsalt valitud Antsla jõe ja Vastsekivi oja vahelisele kaldaneemikule. Peale veesoonte ühinemist sai veskitammiga soodsalt paisutada jõeorus vett nii, et moodustus kolme külge lai looduslik vallikraav. 100 m pikk äralõikevallikraav tuli kaevata vaid idaküljele. Moodustuva ristkülikukujulise linnuseala kagunurga juurde rajati Vastsekivi ojale ja seda ületavale linnuse juurdepääsuteele veel täiendav veskitamm, mis tekitas sinna külge veel täiendava veekaitse ja ahendas võimaliku vaenlase ründesektorit linnuse kõige nõrgemal – idaküljel.

Antsla linnus oli ka Tartu piiskopkonna lõunaosa kaitse üks sõlmpunktidest: sealt lähedalt möödus Pihkvast tulev kauba- ja sõjatee Otepää poole ja tuli samuti lõuna poolt Liivi ordu aladelt Aluliinast maantee ning ühines Antsla lähedal Pihkva teega. Antslast Pihkva poole jäi maanteele 3 teetõkkelinnust ja Koivaliina ning Aluliina poole vähemalt 2 teetõkkelinnust.

AjaluguRedigeeri

Antsla oli koos Wehasti (arvatavasti Jaugamõisa kunagises Oja külas Antsla lähedal) ja Lohnertshofi (kunagine Patupera küla endises Karula vallas) mõisaga[2] Üxküllide rüütlisuguvõsa ürgvana valdus, hiljem lisandusid sinna juurde ka Mõniste (Menzen), Saru (Saara)[3] ja Pühajärve (Wollust) mõis.

Linnus moodustas koos Vaabina ja Sõmerpalu linnusega Tartu piiskopkonna lõunapiiri kaitseahela. Üxküllidele on kuulunud eri ajaperioodidel palju mõisaid ja enamik teadaolevatest vasallilinnustes Tartu piiskopkonna lõunaosas: Antsla, Sõmerpalu, Tsooru ja Mõniste.[4] XIV sajandi lõpul langes Üxküllide kätte ka kannatada saanud Otepää piiskopilinnuse ala.[5] Liivi sõja ajal oli Jürgen Üxkülli nimeline ordurüütel pealikuks ka Vastseliina piiskopilinnuses, mille linnusemaad Rõuge kihelkonnas piirnesid Üxküllide valdustega Urvaste kihelkonnas (Urbs). Antsla kujunes ja oli välja ehitatud selle rüütliteperekonna Lõuna-Eesti valduste pealinnuseks-mõisaks.

Juba 1338 aasta 17. mail väljaantud dokumendist on näha, et rüütel Johannes Noorem Üxküll on Tartu piiskopkonna vasall, samuti järgnev rüütel Nicolaus Üxküll.[6]

3. märtsi 1376 pärimisürikus on juttu vendadele Henneke, Hermann ja Otto Üxküllile langevast "isade pärandusest" (vaderliken erve) Tartu stiftis - Anzen (Antsla), Fierenhof, Menzen, Saara, Wollust ja Arrol mõis, mille Tartu piiskop Heinrich I von der Velde vendadele uuesti välja läänistas. Samal aastal said vennad Hermann ja Otto endale "ühistesse kätesse" (die samende Hand) ka surnud venna Henneke osa pärandusest[7], makstes piiskopile 2000 Riia marka ja 36 šillingit n-ö "riigilõivu". Otto sai omale Pühajärve (Wollust) ja Hermann Antsla mõisa.[8]

13. juulil 1398 andis Tartu piiskop Dietrich III Damerow läänikirja Liivi ordu purustatud Otepää piiskopilinnuse ja selle maade valdamiseks vendadele Hermann ja Otto von Üxküllile.[9] Nendele vasallidele kuulusid ilmselt juba tollal ka Antsla maad ja mõis.

1405. aastal on linnust teadaolevalt esmamainitud.[10]

1413. aastal esmamainitud Urvaste Püha Urbanuse kihelkonnakirik on ehitatud tõenäoliselt juba 14. sajandi II poolel; võimalik, et Urbanuse nimeliste paavstide valitsusajal; Antsla Üxküllide (Üxküll zu Anzen) ja Vaabina Tiesenhausenite (Tiesenhausen zu Ueltzen) koostöös. Uuemate uuringute järgi on kirik ehitatud 14. sajandi III veerandil või isegi 15. sajandi algul ja Tiesenhausenite osalus selle rajamisel ei ole tõendatud. 1630 seisis see pärast sõdasid varemetes.[3]

15. jaanuaril 1419 jaotasid vennad Otto, Bertram ja Claus Üxküll oma isa Hermann von Üxkülli ja lelle Otto von Üxkülli pärandust. Antsla peamõis jäi kahele esimesele, viimane sai Mõniste[11], teistel andmetel Pühajärve mõisa. Clausil tekkis hiljem vendadega pärandijaotuse üle tüli.

Mõlemad vennad ka äritsesid Antsla maadega. Rüütel Bertram Üxküll müüs 1437 Antsla kihelkonnast Seskulli küla koos maadega Tartu toomhärrale Nicolaus Ucknerile ja vend Otto pantis 1449 Otto Engedesile Antsla kihelkonnas Mustametsa (Mustametze) ja Tsargo vakuse Möndesi külaga.[12]

15. sajandi II poolel kuulus linnus rüütel Bertrami pojale Peter von Üxküllile. Ta oli piiskopkonnas energiline organisaator ja aktiivne ehitusmees ning arvatakse, et just tema ajal ehitati mõisasüda tugevamaks linnuseks välja.[13] Peter oli ka see mees, kes tellis Üxküllide vapikujutise, millel olid esmakordselt ühendatud kaks eraldi kujutisega kilpi. Sinnamaani oli perekonnas kasutatud ainult lõvikujutist - tõsi küll, lõvi on vappidel erinevates poosides.[14] 1475 kinkis Peter Pühajärve mõisa koos juurdekuuluvate küladega Bartholomeus Tiesenhausenile.[15] Ilmselt piiskop tehingut ei kinnitanud. Üxküllid ja Tiesenhausenid tegutsesid siis käsikäes, mõnedel teadetel ehitati 1477 koos Urvaste kirikut ja Tiesenhausenid rajanud sellal ka kivist Vaabina vasallilinnust.[16]

25. juulil 1477 läänistas Tartu piiskop Johannes II Bertkow 1000 vana marga eest Peterile ja tema nõole, Saare-Lääne piiskopkonna vasallide hulka kuuluvale Vigala omanikule, rüütel Bertrami pojale Wolmar Üxküllile "ühistesse kätesse" (ühisvaldusesse) Antsla ja Pühajärve mõisa.[17] 1482 kandis piiskop Peteri palvel lääniõiguse kõigi oma varade üle nõbu Wolmarile ja suri ise 1483. aastal pärijateta.[18] 1484 kinnitas piiskop Antsla Wolmarile.

1529 kuulusid Pühajärve ja Antsla mõis Johann Üxküllile, kes müüs viimase samal aastal Reinhold Taubele. Sellest tekkis lähikondsete vahel suur tüli. Johanni abikaasa protestis ilma tema teadmata sooritatud tehingu piiskop Johann VI Grey juures.[19] Ilmselt pöörati müügitehing tagasi.

 
Loewensternide perekonna aadlivapp

1542 jaotasid vennad Johann ja Otto Üxküllid oma isa Johanni pärandust. Vanem Johann sai Mõniste, Saru ja Pühajärve mõisa ja noorem Otto Antsla.[11]

1558. aasta algul oli Antsla Otto Üxküllil talle kuuluva mõisa lähedal väike kokkupõrge Tartu piiskopkonda tunginud Moskva tsaari Ivan Groznõi sõjameestega. Mõisa (võimalik, et Antsla) juurde saabusid 11 moskva ratsanikku, tahtes seda põlema panna. 13 Üxkülli sõjasulast kaitsesid seda, tapsid venelased maha ja võtsid ära nende hobused.[20]

Tänu Moskva vägede pikaajalisele võimutsemisele Tartu piiskopkonnas Liivi sõja ajal jäid suur osa linnuseid ja mõisaid piirkonnas ilma omaniketa ja langesid 1582 pärast Jam Zapolski vaherahu sõlmimist Poola kuninga kätte. 1583 esitas Otto Üxküll Poola kuningale Stephan Bathoryle palve linnuste-mõisate tagastamiseks, kuid taotlus jäeti rahuldamata.

Poola kuningas Zygmunt III Waza läänistas Antsla 1588. aastal Võnnu kastellaanile ja Tartu ökonoomile Georg Schenkingile. Samal aastal kindlustas viimane linnust müüride ja vallidega.[3] Schenkingile kuulus ka Mūrmuiža vasallilinnus Läti alal. Georgi vennale Otto Schenkingile, kes oli Võnnu piiskop, läänistati Otepää linnusepiirkond koos mõisatega.

6. märtsil 1599 loovutas õige pärija Johann Üxküll, kes oli arvatavasti Otto poeg, ametlikult oma nõudeõigused Antslale lõplikult Schenkingile.[21] 1601. aasta algul, pärast Tartu vallutamist rootslaste poolt, viidi Georg Schenking vangina Rootsi.[22]

 
Vaade kagust mõisa peahoone idaküljele. Peahoone kohal arvatakse olevat asunud peamised linnuseehitised

Linnus etendas tähtsat rolli 17. sajandi sõdades (Rootsi-Poola sõda, Rootsi-Vene sõda) – 1600 vallutasid linnuse rootslased, 1601 poolakad, 1602 uuesti rootslased. Arvatavasti 1602. aastal linnus ka hävitati.

Kui rootslased olid oma võimu suuremal osal Vana-Liivimaast lõplikult kinnistanud, annetas kuningas Gustav II Adolf 1625. aastal Antsla koos Jeberkülli karjamõisaga oma kammerjunkrule Åke Tottile.[11]

31. märtsil 1649 müüdi valdus pärast feldmarssal Totti surma Claudius Totti poolt 14 500 taalri eest Dietrich Rigemannile, kes 1650. aastal tõsteti aadliseisusesse von Loewensterni nime all. Pärast viimase surma jaotati Antsla Vana-Antsla ja Uue-Antsla mõisaks. 1682 kuulus mõis leitnant Joachim von Loewensternile. Loewensternidele jäi valdus ka terveks 18. sajandiks[11] ja kokku 234 aastaks. Sajandi keskpaigas ehitati oma esialgsel kujul arvatavasti ka mõisa peahoone, kasutades ilmselt ära säilinud linnuseosi.[10]

1883. aastal omandasid Vana-Antsla von Ungern-Sternbergid, kelle kätte jäi see kuni võõrandamiseni 1919. aastal. Pärast seda hakkas seal tööle põllutöökool ja ka Nõukogude okupatsiooni ajal tegutses seal edasi sohvoostehnikum. 19. sajandil pikendati peahoonet mõlemast otsast muutes veidi ka hoone välimust.[10]

EhitusRedigeeri

Arvatavasti hõlmas linnuseala ja selle kultuurikiht terve ligikaudu 130x200 meetriste mõõtmetega poolsaare Antsla jõe ja Vastsekivi oja vahel praeguse Vana-Antsla mõisasüdame asupaigas[23]. Linnuse suuremad ehitised paiknesid arvatavasti hilisema mõisa peahoone kohal poolsaare põhjaküljel vastu Antsla jõge. Juhul, kui ristkülikukujulist vallidega kõrgendatud nn pealinnuseala piiras kivist kaitsemüür, oli tegemist laagerkastelli tüüpi vesilinnusega. Antsla jõele veskitammi poolt paisutatud Kõverjärv täitis väikesed ja madalad jõeorud ja kindlustas veekaitse põhja-, lääne- ja lõunasuunast. Ida poolt kaevati läbi u 20 m laiune vallikraav. Sissepääs linnusesse üle vallikraavi võis toimuda kas idapoolse vallikraavi keskelt või lõunanurgast. Lõunanurga juures asetses Vastsekivi ojal veel teinegi tamm või veski, mis lõi kagunurka tiigi näol veel täiendava veekaitse. Kui juurdepääsutee jooksis linnusesse mööda lõunapoolset pealinnuse vallinõlva, võis pealinnusealast läände jääda madalam nn eeslinnuseala. Kuna tegemist oli Üxküllide Tartu piiskopkonna ühe pealinnusega, võis see olla tugevamini välja ehitatud võrreldes teiste vasallilinnustega.

PilteRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Atlas_Van_der_Hagen-KW1049B10_029-LIVONIA_Vulgo_Lyetland.jpeg Livonia Vulgo Lyetland, Joan Blaeu, Koninklijke Bibliotheek Amsterdam, 1662, vasegravüür
  2. http://www.eki.ee/dict/knr/index.cgi?Q=Oe Eesti kohanimeraamat
  3. 3,0 3,1 3,2 https://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&rview=1&redir_esc=y&hl=et#v=onepage&q=Kirchspiel%20Anzen&f=false Hagemeisters Geschichte, II Band, lk 80
  4. Ants Hein, Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus. Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 24-25, ISBN 978-9949-38-861-5
  5. Ain Mäesalu. Otepää linnuse hävimisdaatumist. Eesti Arheoloogia Ajakiri 14, 2010
  6. https://personen.digitale-sammlungen.de/baltlex/Blatt_bsb00000558,00515.html?prozent= Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Görlitz 1929, lk. 506, Tartu Ülikooli Raamatukogu
  7. https://personen.digitale-sammlungen.de/baltlex/Blatt_bsb00000558,00515.html?prozent= Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Görlitz 1929, lk. 506, Tartu Ülikooli Raamatukogu
  8. https://bildsuche.digitale-sammlungen.de/index.html?c=viewer&bandnummer=bsb00001239&pimage=00206&v=150&nav=&l=de Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands, I Theil - Der ehstnische District, Leonhard von Stryk, Dorpat (Tartu) 1877, Das Kirchspiel Anzen (Urbs) lk. 190
  9. http://www.kirj.ee/public/Archaeology/2010/issue_1/arch-2010-1-79-89.pdf Eesti Arheoloogia Ajakiri, XIV, 2010, lk 79-89
  10. 10,0 10,1 10,2 http://www.mois.ee/voru/vanaantsla.shtml Eesti mõisaportaal, Vana-Antsla
  11. 11,0 11,1 11,2 11,3 https://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&rview=1&redir_esc=y&hl=et#v=onepage&q=Kirchspiel%20Anzen&f=false Hagemeisters Geschichte, II Band, lk 81
  12. https://bildsuche.digitale-sammlungen.de/index.html?c=viewer&bandnummer=bsb00001239&pimage=00206&v=150&nav=&l=de Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands, I Theil - Der ehstnische District, Leonhard von Stryk, Dorpat (Tartu) 1877, Das Kirchspiel Anzen (Urbs) lk. 190
  13. Kaur Alttoa. KRR, Antsla linnus, arhitektuurimälestise pass. 1983
  14. https://personen.digitale-sammlungen.de/baltlex/Blatt_bsb00000558,00522.html?prozent= Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Görlitz 1929, lk. 513, Tartu Ülikooli Raamatukogu
  15. https://sites.google.com/site/arulakyla/mois/moisnikud Arula küla ajalugu, mõisnikud
  16. Napiersky I, lk. 88
  17. https://bildsuche.digitale-sammlungen.de/index.html?c=viewer&bandnummer=bsb00001239&pimage=00206&v=150&nav=&l=de Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands, I Theil - Der ehstnische District, Leonhard von Stryk, Dorpat (Tartu) 1877, Das Kirchspiel Anzen (Urbs) lk. 190
  18. https://personen.digitale-sammlungen.de/baltlex/Blatt_bsb00000558,00515.html?prozent= Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Görlitz 1929, lk. 506, Tartu Ülikooli Raamatukogu
  19. https://bildsuche.digitale-sammlungen.de/index.html?c=viewer&bandnummer=bsb00001239&pimage=00206&v=150&nav=&l=de Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands, I Theil - Der ehstnische District, Leonhard von Stryk, Dorpat (Tartu) 1877, Das Kirchspiel Anzen (Urbs) lk. 190
  20. Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn 2006, tõlge Ivar Leimus, lk 28
  21. https://bildsuche.digitale-sammlungen.de/index.html?c=viewer&bandnummer=bsb00001239&pimage=00206&v=150&nav=&l=de Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands, I Theil - Der ehstnische District, Leonhard von Stryk, Dorpat (Tartu) 1877, Das Kirchspiel Anzen (Urbs) lk. 191
  22. Dionysius Fabricius. "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1611". Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 277, ISBN 978-9985-876-83-1
  23. https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=13378 KRR, Antsla vasallilinnuse kultuurkiht

KirjandusRedigeeri

  • Heinrich von Hagemeister, F. von Bulhovden (1836–1837). Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands T. 1–2. Riga: E. Frantzen. Lk-d lk 80–82.

VälislingidRedigeeri