Valter Klauson

Valter Klauson (venepäraselt Вальтер Иванович Клаусон; 20. detsember 1913 vkj/ 2. jaanuar 1914 Tolmatšovo, Preobraženski lähedal, Luuga maakond, Peterburi kubermang – 5. detsember 1988 Moskva, NSV Liit) oli Eesti NSV partei- ja riigitegelane.

Klauson õppis Luuga autotransporditehnikumis, mille lõpetas 1933. aastal.

Pärast lõpetamist töötas ta tehnilise juhina ja masina-teeehitussalga ülemana tööstusobjektidel, maanteede ja raudteesildade ehitusel Kasahstanis, Leningradi oblastis, Tšita oblastis ja Murmanski oblastis.

Tegevus Eestis

Pärast 1940. aasta juunipööret ja Eesti okupeerimist suunati ta koos teiste Venemaa eestlastega Eestisse ja määrati tööle teedeehitusse, 1941. aastaks edutati ta Tallinna Teedeehituse Trusti peamehaanikuks.

Ta võttis osa Teisest maailmasõjast, kus oli Nõukogude sõjaväes roodu- ja pataljoniülem ning astus NLKP liikmeks 1943. aastal.

1944. aastast töötas ta juhtivatel kohtadel Eesti NSV-s: 1944. aastal Eesti NSV Siseministeeriumi Maanteede Valitsuse peamehaanik, aastast 1944, Maanteede Valitsuse ülema asetäitja; aastatel 1948–1953 Eesti NSV Siseministeeriumi Maanteede Valitsuse ülem. 1953. aastal lõpetas ta NSV Liidu Siseministeeriumi juhtivkoosseisu kõrgema kooli.

Aastatel 1953–1954 oli ta Eesti NSV Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumi minister. Aastatel 1954–1961 oli ta Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja, 12. oktoobrist 1961 kuni 18. jaanuarini 1984 Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees.

1965. aastal lõpetas ta NLKP KK juures asuva Kõrgema Parteikooli. Ta oli NLKP Keskkomitee liikmekandidaat aastail 1961–1986, NSV Liidu Ülemnõukogu 5., 6., 7., 8. ja 9. koosseisu saadik (aastail 1958–1984) ja EKP KK büroo liige, Eesti NSV Ülemnõukogu IV, VI, VII, VIII ja IX koosseisu saadik.

1984. aastal läks ta pensionile.

Teoseid

• "Rahva hüvanguks". (1967)
• "Loomeaastad". (1977)

Välislingid

• Haud Tallinna Metsakalmistul

Eelnev Aleksei Müürisepp (1951–1961)

Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees 1961–1984

Järgnev Bruno Saul (1984–1988)