Ava peamenüü

Valitsuskultuur on üldistav mõiste, millega märgitakse ühiskonna käitumismudelite kompleksi.

Mõiste on tuletatud Aaron Wildavsky ja Carolyn Webberi poolt raamatus „A History of Taxation and Expenditure in the Western World“ esitatud kontseptsioonist, mis põhineb mõistel: social order. (eestikeelne vaste sellele võiks olla: ühiskonna sotsiaalse organiseerumise viis või sotsiaalne korraldus).

Sisukord

KoordinaatteljedRedigeeri

Valitsuskultuuri kontseptsiooni esitamiseks kasutame kahemõõtmelist koordinaattelgedega pilti, mille vertikaaltelg mõõdab kapitali jagunemist inimeste vahel ning horisontaaltelg isiku vabaduse astet organisatsioonis.

Vertikaalse telje ülemises punktis jaguneb kapital võrdselt kõigi inimeste vahel, mis praktikas tähendab ilmselt ühisomandust ning alumises punktis kontsentreerub see ühe isiku või isikute grupi kätte. Kapital tähendab käesolevas kontekstis ressurssi (maa, raha, teadmised), mida inimesed peavad kasutama toimetulekuks ning mis on ettevõtluse vältimatuks aluseks.

Horisontaalse telje vasakpoolses servas domineerib sootsiumi ühendav organisatsioon. Kuna kõige suuremat võimutäiust omavaks organisatsiooniks on riik, mis tegutseb oma jätkusuutlikkuse kindlustamise vajadustest lähtudes, siis märgib see serv totalitaarset ühiskonda. Parempoolne serv märgib olukorda, milles (füüsiline või juriidiline) isik on vaba, s.t ta tegutseb vaid oma isiklikest huvidest lähtudes, arvestamata kellegi või millegagi. Praktikas tähendab see anarhiat, olukorda, kus kõik võitlevad kõigiga.

Kogukondlik valitsuskultuurRedigeeri

  Pikemalt artiklis kogukondlik valitsuskultuur

Kogukondlik (ka kooperatiivne) valitsuskultuur tähendab ühiskonda, mis austab isikuvabadusi ja inimesi ühendavaks teguriks on nende igapäevased vajadused. Kogukondlik valitsuskultuur tähendab madala arengutaseme korral naturaalmajanduslikku (enamasti põllumajanduslikku) külaühiskonda, kus kõik teevad kõike ise ning milles inimeste toimetulek sõltub maast ja muudest ökoloogilistest ressurssidest, mille hulk on piiratud. Kuna igal kogukonda kuuluval inimesel on õigus elule ning kogukonna edu sõltub tema kõigi liikmete toimetulekust, siis tuleb leida lahend, mis rahuldaks igat kogukonna liiget (konsensuslik otsus). Altruistlik käitumine suurendab inimese sotsiaalset kapitali ja see omakorda tagab toimetuleku ka kõige raskema õnnetuse korral.

Kogukondliku valitsuskultuuri inimesed elavad olevikus – tänases päevas. Kuna nad ei kanna kaasas mittevajalikku minevikutaaka ning ei juurdle homsete arengute üle, siis elavad nad täiega olles lõputult õnnelikud või õnnetud. Kogukondliku valitsuskultuuri esindajad kiidavad õnnestumise korral ühise elukorralduse eeliseid ja rahva ühist tarkust ning ebaõnnestumisel süüdistavad inimeste saamahimu, mis rikub ühiskonna rahu. Kuna sellele valitsuskultuurile on oluline võrdsuse ja stabiilsuse hoidmine, siis püüab ta maha suruda igasugust innovatsiooni ja initsiatiivi, mis võib põhjustada ebavõrdsuse kasvu. Seetõttu ei suuda selline ühiskond tihti kohaneda muutuvate oludega või teeb seda liiga hilja. Viimasele aitab kaasa ka võimetus või soovimatus näha ette tänaste tegude homseid tagajärgi (nagu näiteks ei suuda mõned aru saada SMS-laenu tulevastest tagajärgedest). Kui aga võrdsuse põhimõte on ohus, siis keelduvad seda valitsuskultuuri kandvad isikud igasugusest kokkuleppest.

Haridustaseme ja tehnoloogilise võimekuse kasvades areneb kogukondlikust valitsuskultuurist kodanikuühiskond, mis põhineb ümbritsevast teadlikel ja selle arengutes aktiivselt osalevate inimeste tegevusel – s.t kodanikuinitsiatiivi ja otsedemokraatlikku valitsuskorraldust. Tehnika kasutamine suurendab tööviljakust, kuid kulude suurenemine sunnib peale spetsialiseerumise. Majanduslik ühistegevus ning võrgustunud ettevõtlus maandab riskid ja tagab majandusliku toimetuleku. Ühistuline ettevõtlusvorm suudab taltsutada kapitali huve teenivate äriühingute kasumiahnust ning tagada rahva toimetuleku ka kõige raskemate majanduskriiside või looduskatastroofide ajal.

Individualistlik valitsuskultuurRedigeeri

  Pikemalt artiklis individualistlik valitsuskultuur

Individualistlik valitsuskultuur tähendab ühiskonda, mis väärtustab üle kõige isikuvabadusi, kuid inimesi ühendavaks teguriks on kapital ja soov teenida kasumit. Egoism, ahnus ja soov elada senisest (või ka teistest) paremini on selle valitsuskultuuri liikumapanevaks jõuks, mis praktikas tähendab materiaalse elukeskkonna ennenägematut arengut. Eesmärgi saavutamiseks peab inimene keskenduma ühele asjale, et konkurentsi teistega pakkuda paremaid tooteid ning teenida seeläbi suuremat tulu. Individualistliku valitsuskultuuri kandjateks on käsitöölised ja kaupmehed kõige laiemas tähenduses ning linn on selle kantsiks. Turuplats on koht, kus selgub tõde, ja reklaam on vältimatu vahend edu saavutamiseks. Mida suuremad on vabadused, seda edukam on see valitsuskultuur.

Individualismi ebameeldivaks pooleks on see, et igaüks vastutab ise oma tegude eest ja peab kandma nendest johtuvaid tagajärgi. Kuna individualistlik elukeskkond areneb pidevalt, siis tähendab see ebakindlust homse päeva ees, mis rikub tänased rõõmud. Sõltuvalt olukorrast on egoism, konkurents ja nendest johtuv ebavõrdsus individualistliku ühiskonda edendavaks või pidurdavaks jõuks.

Oma vaimus elab individualism tulevikus, sest ta koostab kogu aeg äriplaane ning otsib vastust, milline tänane samm toodaks suurimat tulu tulevikus. Et see õnnestuks, peab individualistliku valitsuskultuuri inimene orienteeruma ajas ja ruumis, mis eeldab head haridust ning infovahetusvõimekust. Individualistliku ühiskonna mõõdupuuks on innovatsioon, sest vaid tark, loov ja vaba inimene suudab ja tahab luua midagi uut. Individualistlik ühiskond areneb kohutava kiirusega ning ta suudab leida lahenduse igale probleemile. Individualistliku valitsuskultuuri kandjad ülistavad ettevõtlikkust ja tegevusvabadust ning süüdistab ebaõnnestumise korral ebapiisava ettevõtlikkusega inimesi ning kaubandusvabaduse piiranguid.

Elitaristlik valitsuskultuurRedigeeri

  Pikemalt artiklis elitaristlik valitsuskultuur

Elitaristlik valitsuskultuur (inglise keeles: elitism) tähendab ühiskonda, mis keskendub kapitali ja sellest tuleneva võimu koondamisele enda kätte. Kapitali saab intensiivselt kontsentreerida vaid ebaõigluse ja vägivallaga, mistõttu vajab eliit oma eesmärgi saavutamiseks organisatsiooni ehk riigi abi.

Elitarism sündis sõdalaste (vaba mees) hõimudest, kes teisi kogukondi terroriseerides ja tappes alistasid ning maksustasid nad, muutudes seeläbi valitsevaks seisuseks ehk eliidiks. Elitaarne valitsuskultuur realiseerub, kui eliidil õnnestub saavutada kontroll kogukonna ühisomandi üle ning selle liikmed loovutavad iseseisva mõtlemise võime oma valitsejatele (vaba kogukond muutub sõna otseses mõttes lambakarjaks ja eliit võtab enesele karjase positsiooni). Elitarism põhineb eesõigusel omada ja valitseda inimeste toimetulekuks vajalikke ressursse (maa, loodusvarad, raha, teadmised jms).

Elitaristlik klassiühiskond kinnistub, kui inimesed ei vaidlusta enam valitsevat ebavõrdsust ning nõustuvad eliidi eesõiguse ja eestkosteõigusega. Sõltuvalt ühiskonna arengu- ehk haridustasemest langeb lihtrahvas orja, pärisorja või laenuorja staatusesse. Rikkus kontsentreeritakse kõrge töökohustuse, maarendi või laenuintressiga, millele lisanduvad maksukohustused.

Elitaristlikus ühiskonnas peatub innovatsioon ja materiaalne areng, langeb haldusvõimekus ning kasvab võimuvõitlusest sündiv vägivald, mis vältimatult kasvab üle sõdadeks. Elitarism elab minevikus, milles kroonikatel on keskne tähendus, sest eliidi eesõigus põhineb minevikupretsedentidel ja vereõigusel. Elitarism kindlustab oma võimu rituaalide, protseduuride ja seadustega, mis on pühad ja ei tohi kunagi muutuda. Isiku vastutus sõltub tema positsioonist: lihtrahvas on alati süüdi ja eliit ei eksi kunagi. See arusaam tuleneb nn „laiendatud teadvuse“ kontseptsioonist, mis tuleneb verest (loe: geneetilisest pärilikkusest) ning mis tähendab võimet ette näha tulevikusündmusi (siit ka ütlus: annab jumal ameti, annab ka mõistuse). Ettenägemisvõime olemasolu ja tugevust saab kontrollida strateegiliste mängude, sõdade ja hasartmängude läbi, mistõttu kasiinod ja narkootikumid on elitaristliku ühiskonna loomulikuks koostisosaks.

Elitaristliku ühiskonna esindajad kiidavad õnnestumise korral andekaid juhte ja suurepärast riigikorraldust ning süüdistavad ebaõnnestumise korral teisitimõtlejaid, kes keelduvad järgimast rituaale.

Egalitaristlik valitsuskultuurRedigeeri

  Pikemalt artiklis egalitaristlik valitsuskultuur

Egalitaristlik valitsuskultuur tähendab empaatilist hoolekandeühiskonda, mis tahab aidata hädasolijaid ning tagada igaühele inimväärse elu võimaluse. Kuna praktikas tähendab see rikkuste ümberjagamist – nendelt, kellel on rohkem, nendele, kellel ei ole piisavalt –, siis eeldab see isikuvabaduste piiramist (tabelis tähendab see liikumist vasakule) ning rikkuste ümberjagamist (liikumist alt ülespoole). See võib toimuda vabatahtliku annetuse ja heategevuse vormis, kuid see võib toimuda ka riikliku vägivalla (natsionaliseerimine) või maksusüsteemi kaudu.

Egalitaristliku valitsuskultuuri rolliks on leevendada individualistliku või elitaristliku valitsuskultuuri tegevusest põhjustatud pingeid. Need pinged tekivad, kui inimesed jäävad – individualistliku valitsuskultuuri ebainimlikus konkurentsis või elitaristliku valitsuskultuuri ebaõiglases majanduskeskkonnas – ilma oma eluasemest, varast ja toimetulekuvõimalustest. Olukorras, kus inimeselt on võetud kõik, kuid eutanaasia ja suitsiid on keelatud, ei jää inimesel üle muud kui minna kuritegelikule teele. Sellises olukorras ei ole riigil ja ühiskonnal õigust mõista süüdi inimest, kui ta ei paku alternatiivseid toimetulekuvõimalusi. Kuna aga kuritegevus ohustab esmajoones „võitjaid“, siis on lõppkokkuvõttes neile enestele kasulikum jagada osa oma rikkustest ümber vaestele ja võtta neilt seeläbi õiguslik alus kuritegevuseks.

Kuigi egalitarism sõnastab oma eesmärgina võrdsuse saavutamise, teeb ta tegelikult kõik selleks, et see kunagi ei juhtuks, sest liiga intensiivse tegevuse korral võibki ta oma eesmärgi saavutada ning siis kaob tema tegevuse mõte.

KokkuvõtteksRedigeeri

Kirjeldatud valitsuskultuuride põhine käsitlus on üks võimalus paljudest, kuidas üldistada ühiskonnas toimuvaid protsesse ning nende üldistuste kaudu kirjeldada sootsiumi organiseerumisvorme ning nendele tüüpilisi lahendeid. Tegelikus elus on igal ajal ja igas kohas kõik nimetatud valitsuskultuurid olemas, kuid erinev on nende omavaheliste jõusuhete kombinatsioon ja ilmnemisvormid ühiskonna erinevates tegevusvaldkondades.

KirjandusRedigeeri

  • Aaron Wildavsky ja Carolyn Webber. A History of Taxation and Expenditure in the Western World. Simon and Schuster, New York 1986.
  • Paul Tammert. Kolm valitsuskultuuri ja Eesti tulevik. Aimwell, Tallinn 2007.