Valgelaup-sifaka

Valgelaup-sifaka (Propithecus diadema) on indrilaste sugukonda sifaka perekonda kuuluv poolahv.

Valgelaup-sifaka

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Esikloomalised Primates
Sugukond Indrilased Indridae
Perekond Sifaka Propithecus
Liik Valgelaup-sifaka
Binaarne nimetus
Propithecus diadema

Ta on kogukam kui samasse perekonda kuuluv tuttsifaka, kuid eluviisilt sellega sarnane. Ta on üks suurimaid tänapäevaseid poolahve: täiskasvanud isendi pikkus on keskmiselt 105 cm, millest poole moodustab saba. Tal on pikk ja siidine karvastik ning teda on kirjeldatud ühena kõige värvilisematest ja atraktiivsematest poolahvidest.

Ta elab Kagu-Madagaskari vihmametsades ja kuulub ohustatud liikide hulka. Valgelaup-sifakate vaatlemise kohad asuvad Mantadia rahvuspargis ja Tsinjoarivo metsades.

Ta elutseb salkades, kuhu kuulub harilikult 2–10 isendit. Salka võib kuuluda mitu täiskasvanud isast ja mitu täiskasvanud emast. Ühele salgale võib kuuluda 25–60 hektari suurune maa-ala, mille piire tähistavad lõhnanäärmete eritisega nii emas- kui isasloomad. Salk kaitseb oma maa-ala küll teiste valgelaup-sifakate eest, kuid võib seda jagada näiteks leemuritega. Selleks, et oma maa-ala piire tähistada, läbib valgelaup-sifaka suhteliselt pikki vahemaid, üle poolteise kilomeetri päevas. Seetõttu sööb ta mitmekesist ja energiarikast taimtoitu: üle 25 eri liiki taimi iga päev. Ta sööb mitte ainult puuvilju, vaid ka lilli, seemneid ja lehti. Toidu proportsioonid muutuvad aastaajati. Toidu suhtes on ta väga valiv.

Suure poolahvi kohta on valgelaup-sifaka küllaltki jõuline. Ta suudab külgsuunas läbi õhu liikuda kiirusega kuni 30 km/h. Tal on musklis jalad, millega suudab end vertikaalselt puutüvelt külgsuunas kaugele tõugata. On võimalik, ehkki tõestamata, et sellist jõudu soodustab kahe taime söömine, mis sisaldavad suures koguses alkaloide. Valgelaup-sifaka on puiseluline: maapinnal nähakse teda harva, pigem ronib ta püstise puu otsa ja hüppab külgsuunas teise puu otsa.

Tema ainsad looduslikud vaenlased on fossa ja niiluse krokodill. Kui röövloom saabub salga maa-alale, teeb valgelaup-sifaka hoiatushäälitsuse, mis meenutab suudluse heli.

Suguline küpsus saabub 2–3-aastaselt nagu teistelgi sifakatel, isastel pisut hiljem kui emastel. Nende paljunemiskäitumisest on teada vähe, kuid usutakse, et emane on selles osas vastuvõtlik üksnes paaril päeval aastas. Emasloom on domineeriv nagu teistelgi sifakatel ja paaride moodustumises on emasel suurem osa. Kopulatsioon toimub millalgi suvel (detsembris) ja üldiselt toob iga emane igal aastal ühe poja ilmale. Tiinus kestab 4 kuud nagu teistelgi sifakatel ja elu kestab kuni 18 aastat nagu teistelgi sifakatel.