Ava peamenüü

Vaatleja (õigusteadus)

Vaatleja on riikide, rahvusvaheliste ja rahvuslike organisatsioonide liige, kes on saadetud piiratud juriidiliste volitustega osalema rahvusvaheliste valitsustevaheliste organisatsioonide, konverentside ja muude foorumite töös, jälgima rahvusvaheliste otsuste ja lepingute täitmist seal, kelle kohta need otsustused on vastu võetud.

Vaatlejal ei ole hääleõigust küsimuste otsustamisel. Teda ei saa valida organisatsioonide juhtivorganitesse ning tal pole õigust kirjutada alla dokumentidele. Vaatleja võib osaleda diskussioonides ja teha arutatava küsimuse kohta ettepanekuid ning avaldada teda lähetanud institutsiooni seisukohti.

Rahvusvahelise suhtlemise praktikas on üldlevinud kombeks, et riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid saadavad oma vaatlejaid jälgima teiste, tavaliselt mittedemokraatlikeks hinnatute või sisepoliitiliste probleemidega riikide valimiste korraldamise protseduuri ning annavad sellele hinnangu.

Vaatlejaid kasutatakse ulatuslikult ka sõjaväelaste poolt. Rahu ajal jälgivad sõjalised vaatlejad teistes riikides läbiviidavaid õppusi ja sõjalisi manöövreid ning desarmeerimiskokkulepete täitmist. Samuti määratakse sõjalised vaatlejad jälgima konfliktis olnud riikide vaherahu või muude kokkulepete täitmist ning sõjaliste operatsioonide puhul maastikul toimuvat, vastaste liikumist ja vägede üldist paigutust.

Vaatlejad ÜRO-sRedigeeri

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni juurde on moodustatud alaliste vaatlejate institutsioon. Vaatleja status ÜRO-s antakse ÜRO Peaassamblee otsusega. Alalise vaatleja staatus põhineb üksnes Peaassamblee praktikal. ÜRO põhikirjas selle kohta sätteid pole. Eristatakse riiklikke ja mitteriiklikke vaatlejaid.

ÜRO Peaassamblee võib anda vaatleja staatuse rahvusvahelisele organisatsioonile, mõnele üksusele või ÜRO-sse mittekuuluvale ehk kolmandale riigile. Peaassamblee otsustab, milliseid privileege ta igale konkreetsele vaatlejale annab. Vastavalt ÜRO tegevuspraktikale võivad vaatlejad osaleda ÜRO Peaassamblee, Julgeolekunõukogu ja alaliste komiteede istungitel. Nad omavad õigust esineda nende missiooni või riiki puudutavate küsimuste arutamisel Peaassamblee istungjärgul, kuid mitte osaleda resolutsioonide koostamisel või hääletada sisuliste küsimuste ja otsuste üle.

ÜRO Peaassamblee on oma eksisteerimise ajaloo vältel korduvalt kutsunud ÜRO liikmeskonda mittekuuluvaid riike ja muid üksusi osalema vaatlejatena ÜRO töös. Enamik endisi vaatlejariikide staatuses olnud riigid said vaatleja staatuse ajal, mil nad olid esitanud taotluse saada ÜRO, kuid Julgeolekunõukogu ühe või mitme alalise liikme veto tõttu lükati avaldus tagasi või määrati uus arutamise aeg.

ÜRO-s on vaatleja staatus ligi 75 rahvusvahelisel valitsustevälisel organisatsioonil. New Yorki, ÜRO peamajja on lähetanud oma esindajad näiteks Euroopa Nõukogu (EC), Aafrika Ühtsuse Organisatsioon (OAU), Aafrika Arengupank (ADP), Ameerika Riikide Organisatsioon (OAS), Araabia Liiga (AL), Interpol, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE), Kariibi Ühendus (CARICOM), Ladina-Ameerika Majandussüsteem (SELA) ja paljud teised.

ÜRO alaliste vaatlejate institutsiooni oluliseks osaks on ÜRO sõjaline vaatleja (United Nations Military Observer, UNMO). Selle ülesandeks on jälgida erinevaid relvarahu, sõjaliste aktsioonide ja demilitariseerimist käsitlevaid kokkuleppeid. Patrullitakse sõjalise konflikti mõlemal poolel nii maal, merel kui ka õhus, samuti demilitariseeritud tsoonides. UNMO aitab lahendada sõjalisest tegevusest tingitud sotsiaalseid, majanduslikke ja muid probleeme, suheldes kõigi konflikti osapooltega. Uuritakse informatsiooni paikapidavust agressiooni aktide või relvarahu rikkumiste kohta. Sisuliselt kujutab UNMO endast ÜRO Julgeolekunõukogu „silma ja kõrva", millel on mandaat tegutseda kõikjal rahvusvahelistes militaarsetes kriisikolletes. UNMO vaatlejate töö võib olla ohtlik. Aegade jooksul on hukkunud mitmeid ÜRO militaarvaatlejaid. Üheks vanimaks ja tänaseni toimivaks UNMO vaatlusmissiooniks on 1949. aastal loodud India ja Pakistani piiril asuv vaatlejate grupp (United Nations Military Observer Group in India and Pakistan, UNMOGIP), mis teeb järelevalvet relvarahu kehtimise üle India Jammu ja Kashmiri osariigi ning Pakistani vahel.

ÜRO alalised vaatlejaliikmedRedigeeri

On olnud juhuseid, kui riik eelistab täisliikmelisusele vaatleja staatust. Näiteks oli Šveits aastatel 1948–2002 (kuni liikmeks astumiseni) oma neutraalsust silmas pidades vaatleja, mitte alaline liige. Vatikan ehk Püha Tool ei ole soovinud ÜRO liikmeks astuda, kuna Organisatsiooni kuulumine ei ole kooskõlas alates 1870. aastast kehtiva Itaalia valitsuse ja Püha Tooli vahelise Lateraani lepingu artikli 24 sätetega, mis puudutab vaimset staatust ja võimalikus jõu kasutamises osalemist. Alates 6. aprillist 1964 on aga Vatikan soostunud alalise vaatlejariigi staatusega. Seda pidas ÜRO diplomaatiliseks viisakuseks, et võimaldada Vatikanil osaleda ÜRO humanitaartegevuses ja rahu edendamises.

Teiseks ÜRO alaliseks vaatlejariigiks on Palestiina. Selle staatuse sai ta ÜRO Peaassambleelt 2012. aastal pärast seda kui oli esitanud 2011. aastal avalduse ÜRO täielikuks liikmeks saamiseks. Kuid ÜRO Julgeolekunõukogu ei ole Peaassamblee otsust senini hääletusele pannud USA vastuseisu surve tõttu. Sellele vaatamata käsitletakse ka Palestiinat kui riiki, kes on saanud kutse alaliselt osaleda vaatlejatena istungitel ja Peaassamblee töös ning pidada ÜRO peakorteris alalist vaatlejamissiooni. Paljud ÜRO liikmesriigid peavad seda palestiinlastele tugeva positsiooni andmiseks suhtlemisel Iisraeliga, kuid tegelikult on sellel positsioonil sisuliselt väike efektiivsus.

Euroopa Liidu vaatleja roll ÜRO-sRedigeeri

Peaassamblee on vaatlejateks kutsunud paljusid valitsustevahelisi organisatsioone ja muid valitsusväliseid institutsioone. Mõnel neist on püsiv alaline büroo ÜRO peakorteris New Yorgis. Tähtsamaks vaatleja staatuses olevaks regionaalseks organisatsiooniks on Euroopa Liit. Euroopa Liit sai 2011. aastal erandkorras õiguse võtta sõna Peaassamblee aruteludes, esitada omapoolseid ettepanekuid ja muudatusi resolutsioonidesse, vastata teda puudutavatele küsimustele, tõstatada küsimusi ÜRO kodukorra kohta ning levitada oma dokumente ja infomaterjale. Euroopa Liidul on seega ainsa rahvusvahelise organisatsioonina vaatleja staatusest palju laiemad õigused, mis sisuliselt on võrdsustatud täisliikme õigustega. Kuid Euroopa Liidul ei ole hääleõigust. Euroopa Liit on ainsa valitsusvälise institutsioonina kaasatud ligi 50 ÜRO rahvusvahelise lepingu liikmeks. Näiteks on ta säästva arengu komisjoni, metsafoorumi ning toidu- ja põllumajanduse organisatsiooni täieõiguslik liige. Samuti on Euroopa Liit osalenud täieõiguslikult ÜRO poolt oma liikmetele korraldatud tippkohtumistel nagu Rio de Janeiro ja Kyoto tippkohtumisel kliimamuutuste teemal. Euroopa Liidu delegatsioonil on ka tihedaid sidemed ÜRO abiorganisatsioonidega.

Vaatlejad valimistelRedigeeri

Kaasajal on mõne riigi valimiste jälgimine nii oma vaatlejate kui ka mõne teise riigi või valitsusvälise organisatsiooni poolt laialt levinud. Selle eesmärk on hinnata valimisprotsessi läbiviimist vastavalt siseriiklikele õigusaktidele ja rahvusvahelistele valimisstandarditele. Valimiste vaatlus kaasajal on üha sagedamini kujunenud kogu valimisprotsessi jälgimiseks pikema aja jooksul, mitte ainult valimise päeval. Kui vaatlejad avastavad valimispettusi, ei takista nad valimisi otseselt, vaid registreerivad juhtunu ja teatavad sellest ajakirjandusele ning neid lähetanud organisatsioonile.

Rahvusvaheline valimiste seire on tänapäeval laias plaanis üldiselt aktsepteeritud ning aitab tõsta valijate usaldust valimiste vastu ning aitab hinnata valimisprotsessi ja selle tulemuste õiguspärasust. Sellest on saanud ka õppimisvõimalus riikide valimiste administraatoritele ja valimistel osalejatele.

Esimesed valimiste jälgimised toimusid 1857. aastal Moldovas ja Valahhias (praeguse Rumeenia osa) kui seal viidi läbi rahvahääletus. Seda jälgis enamik Euroopa suurriike. Valimiste jälgimine muutus regulaarsemaks alles pärast teist maailmasõda, kuid üksnes demokraatlikes riikides. Pärast külma sõja lõppu ja Nõukogude Liidu lagunemist on valimiste jälgimine vaatlejate poolt märkimisväärselt laienenud. 1990. aastatel keskendus rahvusvaheline valimisvaatlus nõrkade demokraatlike või üleminekujärgus demokraatiale riikide valimistele, ehk endistele Nõukogude Liidu mõjusfääris olnud või nõukogude okupatsioonist vabanenud riikidele. 21. sajandil on ka pikaajaliste demokraatia viljelemise kogemustega riikides, nagu Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa, Suurbritannia, Šveitsis jt, järjest rohkem asunud vaatlejad valimisi jälgima.

Lisaks rahvusvahelistele organisatsioonidele jälgivad paljudes riikides valimisi oma siseriiklikud vaatlejad. Kõige levinum kodumaiste valimiste jälgimise viis on erakondade poolt valimispunktidesse saadetavate vaatlejate kohalolek. Paljudes riikides on ka arvukalt kodumaiseid erapooletuid vaatlejate gruppe.

Aktiivsed valimiste vaatlejadRedigeeri

Mainekad rahvusvahelised organisatsioonid nagu Ameerika Riikide Organisatsioon (OAS), Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE), Euroopa Liit (EL), Briti Rahvaste Ühendus (Commonwelth), Euroopa Nõukogu (CE) ja Aafrika Liit (AU) on saatnud valimisi jälgima oma delegatsioone. ÜRO aga enam valimiste jälgimise teenust ei paku, vaid on selle asendanud valimisabiga. Valimiste järelevalves osaleb ka arvukalt valitsusväliseid organisatsioone, näiteks USA ekspresidendi Jimmy Carteri asutatud Carteri keskus.

Euroopa Nõukogu on üks aktiivsemaid valimiste jälgijaid. Alates 1990. aastast on jälgitud üle 50 valimisprotsessi. Teiseks aktiivseks valimiste jälgijaks on Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE). Tema vaatlejate volitused hõlmavad selliseid teemasid nagu relvastuskontroll, inimõiguste edendamine, ajakirjandusvabadus ja eriti õiglased valimised. Selles organisatsioonis, millele pandi alus 1975. aastal Soomes Helsingis toimunud Euroopa julgeoleku ja koostöö konverentsil (CSCE), töötab nüüdisajal ligi 3500 inimest. OSCE abistab oma kohalesaadetavate vaatlejate kaudu riike valimiste ettevalmistamisel, valimiste ajal ja pärast valimisi ning jälgib ka valimiste protsessi õiguspärasust.