Võru kirjaviis
Võru kirjaviisi (vahtsõnõ kiräviiś 'uus kirjaviis') kinnitas 1995 Võru Instituudi poolt kokku kutsutud komisjon (Paul Hagu, Toomas Help, Sulev Iva, Enn Kasak, Valdek Pall, Peeter Päll, Seppo Suhonen, Tõnu Tender, Jüri Viikberg, Tiit-Rein Viitso).
Võru kirjaviisi aluseks on ladina põhitähestiku ja selle eesti versiooni põhjal koostatud võru tähestik, mis on võru-eesti sõnaraamatus esitatud järgmisel kujul:
Aa Bb (Cc) Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo Pp Qq Rr Ss (Šš) Tt Uu Vv (Ww) Õõ Ää Öö Üü (Xx) Yy (Zz) (Žž) ´
Sulgudes on antud võõrtähed. Neid kasutatakse ainult võõrkeelsete sõnade ja võõrkeelsete või vanapärases kirjaviisis nimede kirjutamiseks. Tähte c pruugitakse mõnevõrra ka luules ja ilukirjanduses. Tähte f kasutatakse ainult võõrsõnades.
Üldiselt häälduvad võru tähed samuti nagu eesti keeles, v.a. järgmised erandid:
- q ja y ei ole võru keeles võõrtähed. Täht q märgib kõrisulghäälikut (maq, kaeq, kalaq) ja y kõrget, i-poolset õ-häälikut (sys, nyna, myyk). Uue kirjaviisi 2005. aasta paranduste kohaselt ei märgita kõrget õ-d enam y-tähega, vaid tavalise õ-ga.
- Võru kirjaviisis märgitakse ka kaashäälikute peenendust. Seda tehakse võru tähestikus leiduva peenendusmärgiga ´, mis käib tähe kohale või järele. Nii saadakse peenendusmärgiga tähed: ś, ń, l´, t´, k´, h´ jne. Võru keeles on peenendunud vasted kõigil konsonantidel peale q ja j.
Uue kirjaviisi parandused muuda
Võru keele uue kirjaviisi parandused on läbi arutatud ja vastu võetud Võru Instituudi sõnaraamatu töörühma koosolekuil 12. septembril ja 7. novembril 2005.
Paranduste põhisisu on, et kõrisulghäälikut (q) ja peenendust (') soovitatakse märkida senisest vähem, ainult kõige hädatarvilisemal puhul, eelkõige seal, kus need eristavad tähendust. Kõrget õ-häälikut (y) märgitakse edaspidi tavalise õ-ga, sest see häälik ei erista kunagi tähendust.
Kirjaviisi kriitika muuda
Võru kirjaviisi on kritiseeritud põhiliselt tähtede q ja y võõrapärasuse tõttu Eesti kontekstis. Kriitikale on ammendavalt vastatud kõrisulghääliku märkimise vajalikkuse ning tähemärkide q ja y kirjaviisi valimise osas. Nõrgemalt on argumenteeritud see, milleks on üldse vajalik kõrge y eristamine madalast õ-st. Nimelt kui q on võru keeles vaieldamatult omaette foneem, millel on väga tähtis roll sõnavormide tähenduste eristamisel, siis kõrge y ja madal õ ei erista tähendust. Omaette tähemärgi kasutamist kõrge y märkimiseks on põhjendatud selle hääliku tähtsusega keele tervikliku struktuuri säili(ta)misel. Nimelt näib y olevat üks põhjus, miks võru keeles on vokaalharmoonia üldse nii tugevasti säilinud.
Kirjaviisi kriitika on viinud ühelt poolt ülaltoodud uue kirjaviisi parandusteni, teisalt aga ajalehe Uma Leht kirjaviisini, kus kõrisulghäälikut ei märgita üldse, kuid peenendust märgitakse. Mõnedes väljaannetes kasutatakse kõrisulghääliku märkimiseks ülakoma.
Ilma omaette täheta märkimisviiside puuduseks on see, et võru keeles nii sage ja tähtis tähendusi eraldav häälik nagu kõrisulghäälik on täiesti märkimata, mis jätab sageli tähenduse ebatäpseks, või on kõrisulghäälik märgitud väikse ülakomaga, mida sageli lugedes ei märgata ega hääldata. Ülakoma taoline sagedasem kasutus kasvatab diakriitiliste märkide hulka, mis muudab kirjapildi keerukamaks ja loob olukorra, kus kergesti võivad omavahel segi minna kõrisulghäälik, peenendus, väljäjätmismärk ja jutumärgid, mida kõiki kirjutatakse sel juhul ühtmoodi (') või väga sarnaselt (' ´ ’ "), vrd nt lauseid:
"Lugõja kai lehe üle. Imä pand' mar'a pangi."
"Lugõja' kai' lehe' üle. Imä pand' mar'a' pangi."
"Lugõjaq kaiq leheq üle. Imä pand' mar'aq pangi."
(Tõlge: 'Lugejad vaatasid lehed üle. Ema pani marjad pange.')