Välismõju ehk eksternaalsus on mõiste mikroökonoomikast, mis tähistab sellist olukorda, kus isik, kes pole seotud mingi konkreetse majandustegevuse või -tehinguga, on siiski sellest tegevusest mõjutatud. Välismõju on siis olemas, kui kolmandal poolel tekivad kas kasud (positiivne välismõju) või kahjud (negatiivne välismõju) mingist majandustehingust. Looduskeskkonna kontekstis kasutatakse mõistet keskkonna välismõju.

Tuntuim negatiivne välismõju on näiteks tehaste tekitatud keskkonnasaaste, mis mõjutab paljusid inimesi ja ettevõtteid negatiivselt näiteks saastatud põhjavee näol.

Põlevkivist elektri tootmisel moodustub sotsiaalne kulu elektri tootmiskulude ja keskkonnareostuse põhjustatud eksternaalsete kulude summast. Sotsiaalne kulu on sel juhul elektrit tootva ettevõtte tootmiskuludest suurem. Ühiskonna hinnavaru suurus on elektri väärtus tarbijatele miinus selle tootmise sotsiaalne kulu. Kuna pakkumiskõver ei näita negatiivse eksternaalsuse korral elektri tootmise tegelikku kulu, siis ilma valitsuse sekkumiseta kujuneb turul pakutav kogus optimaalsest kogusest suuremaks. Ühiskonna hinnavaru maksimeeritakse punktis, kus sotsiaalse kulu kõver ristub nõudluskõveraga. Selles punktis toodetud tootmiskogus on optimaalne, kuna tootmiskoguse suurendamisel ühiskonna hinnavaru väheneb (elektri väärtus tarbijatele on sellest suuremate tootmiskoguste puhul väiksem kui elektri tootmise sotsiaalne kulu). Negatiivse eksternaalsuse mõju on võimalik vähendada, kui valitsus kehtestab elektritootmismaksu. Sellist maksu nimetatakse Pigou maksuks.

Positiivne välismõju on näiteks haridus ja teadusuuringud, mis võivad ühiskonnale laiemat kasu tuua, ilma et neid algselt oleks planeeritud.

Positiivne välismõju ilmneb ka näiteks mesiniku tegevuses, kuna tema peab mesilasi selleks, et mett saada, aga samas tolmeldavad mesilased ka põllumehe õistaimi.

Vaata ka

muuda