Ussitatar
|
See artikkel räägib liigist; taimeperekonna kohta vaata artiklit Ussitatar (perekond). |
Ussitatar (harilik ussitatar, Polygonum bistorta) on tatraliste sugukonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Taime on paigutatud ka perekondadesse Persicaria ja kirburohi (Polygonum). Ussitatart võib leida niisketelt muldadelt, näiteks niitudelt ja veekogude kallastelt. Eesti levila piirneb peamiselt lõuna- ja kaguosaga, mujal harva[1].
| Ussitatar | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Nelgilaadsed Caryophyllales |
| Sugukond |
Tatralised Polygonaceae |
| Perekond |
Ussitatar Bistorta |
| Liik |
Ussitatar |
| Binaarne nimetus | |
|
Polygonum bistorta Delarbre | |
Taimepreparaadid avaldavad kootavat, põletikuvastast ja haavu parandavat toimet.[2]
Nimetuse 'ussitatar' võttis kasutusele Juhan Kunder 1882. aastal. Rahvasuus on taim oma levikualal, peamiselt Lõuna-Eestis, tuntud kui lambakeelehain, lambakeel, tulihein, ussihain, penikiil.[3]
Botaaniline kirjeldus muuda
Ussitatar on kuni 80 cm (1m) kõrgune mitmeaastane rohttaim, mille risoomi iseloomustab madu (S-tähte) meenutav kuju.[4]
Vars on sirge, harunemata, sõlmine, karvadeta. [5]
Taime lehed on suured, piklikud, terava tipuga, kolmnurksed, rootsulised lihtlehed. Alumised (juurmised) lehed on järsult aheneva tiivulise lehelabaga. Ülemised (varrelehed) on alumistest lühemad ja ümbritsevad hõredalt vart.[1] Alt on need heledad, sinakasrohelised, pealt aga tumerohelised.[4]
Õied koondunud tipmisesse, väga tihedasse ruljasse õisikusse; on mõlemasugulised, kahvaturoosad. [4]
Seemned valmivad juuli lõpul, õitseb juunist augustini.[4]
Keemiline koostis muuda
Risoom sisaldab kuni 25% (peamiselt hüdrolüüsuvaid) parkaineid, gallushapet, suurel hulgal tärklist (kuni 26%), oksümetüül-antrakioone, C-vitamiini, kaltsiumoksalaate (kaltsiumisooli) ja karoteeni.[4][2]
Droog muuda
Droogina kasutatakse sügisel korjatud, kõrvaljuurtest puhastatud ja umbes 10 cm pikkusteks tükkideks lõigatud juurikaid. Neid kuivatatakse temperatuuril 50-60 °C nii, et sisemus ei pruunistuks. Droog peab murdekohas jääma roosakaspruunikaks. Säilib 2 aastat. [6]
Maitse on kootav, mõne aja möödudes mõrkjas, lõhn praktiliselt puudub. [5]
Tarvitamine meditsiinis muuda
Põhitoimelt on ussitatar kootav ja põletikuvastane, seega leiab taim põhiliselt kasutust kõhulahtisuse ning soole- ja maolimaskestapõletiku korral. Välispidiselt suu limaskesta põletiku ravis. Soodustab ka verehüübimist.[5]
Risoomi keedust ning ekstrakti kasutatakse näiteks sapikivitõve ja seedetraktihaiguste raviks ning suu loputamiseks igemehaiguste (stomatiit, gingiviit) puhul.[2]
Jämesoole katarr, verejooks muuda
Võtta 5 grammi pulbriks tambitud ussitatrajuuri ja 1 tl linaseemneid, valada peale 1 klaas vett ning keeta 10 minutit. Võtta sisse 1 supilusikatäis iga 2 tunni tagant.[4]
Stomatiit, gingiviit muuda
Valada 1 spl ussitatrarisoomile 1 kl kuuma vett, keeta 5 minutit tasasel tulel ning seejärel kurnata. Loputada suud sooja keedusega.[4]
Kõhulahtisus, maohaavand muuda
Valada keskmise suurusega ussitatrarisoomile 70% piiritust vahekorras 1:1, lasta kolm nädalat seista ning seejärel kurnata. Võtta 20–30 tilka 2-3 korda päevas enne sööki.[4]
Hoiatused muuda
Suurtes annustes võib ärritada mao limaskesta ning põhjustada iiveldust. [5]
Levila muuda
Ussitatar kasvab paiguti, enamasti Kagu-Eestis, Eestis levila loodepiiril, üldlevila Euraasias. Kasvukohaks on niisked niidud ja võsastikud.[3] Ussitatar sobib kiviktaimlasse sügava mullaga aladele, metsaaeda, lõikelilleks, lilleaeda, kaldaalale, niidu- ja pinnakattetaimeks ning turbaaeda.[7]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Eesti taimede määraja (toim. M. Leht). 2007. EMÜ, Eesti Loodusfoto, Tartu, lk 88
- ↑ 2,0 2,1 2,2 G. Kroom (2015). Ravitinktuurid, tõmmised, salvid, palsamid. Tallinn: Odamees OÜ.
- ↑ 3,0 3,1 T. Kukk (2015). 101 Eesti lille. Tallinn: Printon Trükikoda AS.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 G. Kroom (2013). Taimed tohtriks. Looduslikud terviseretseptid. Tallinn: Odamees OÜ.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Ain Raal (2010). Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
- ↑ Ain Raal (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjandus. Lk 732-733.
- ↑ P. Alanko (2016). Püsililled. Tallinn: Printon Trükikoda AS.
Välislingid muuda
- Ussitatar andmebaasis eElurikkus
