Uffe Ellemann-Jensen
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Uffe Ellemann-Jensen (1. november 1941 – 18. juuni 2022[1] ) oli Taani ja Euroopa poliitik.
| Uffe Ellemann-Jensen | |
|---|---|
 | |
| Välisminister | |
|
Ametiaeg 10. september 1982 – 25. jaanuar 1993 | |
| Eelnev | Kjeld Olesen |
| Järgnev | Niels Helveg Petersen |
| Venstre esimees | |
|
Ametiaeg 23. juuli 1984 – 18. märts 1998 | |
| Eelnev | Henning Christophersen |
| Järgnev | Anders Fogh Rasmussen |
| Euroopa Liberaalide president | |
|
Ametiaeg 1995–2000 | |
| Eelnev | Willy De Clercq |
| Järgnev | Werner Hoyer |
| Isikuandmed | |
| Sündinud |
1. november 1941 Haarby, Taani |
| Surnud |
19. juuni 2022 (80-aastaselt) Kopenhaagen |
| Erakond | Venstre, Taani Liberaalne Partei |
Ta oli aastatel 1982–1993 Poul Schlüteri valitsuses Taani välisminister Konservatiivide partei kaudu. 1984–1988 oli ta Taani liberaalse partei Venstre juht ja 1995–2000 Euroopa Liberaalide president. Alates 1998. aastast oli Ellemann-Jensen MTÜ Balti Arengufoorumi esimees; ühing aitab arendada Läänemere regiooni. Ta oli ka mitme rahvusvahelise firma mittetäidesaatev direktor.
NATO ja Euroopa Liidu tugeva toetajana sattus ta vasakpoolse opositsiooniga oma Lääne ühtekuuluvuse usu tõttu mitmesse poliitilisse konflikti. Mitmel korral püüdis opositsioon teda kukutada tema NATO-ga seotud solidaarsusküsimuste tõttu, ent ta jäi püsima. Uffe Ellemann-Jensenil õnnestus veenda suuremat osa Taani parlamendist Folketingist, et nad toetaks Lahesõja ajal Iraagi vastast USA juhitud koalitsiooni. 1991. aastal juhtis ta Taani poolt Balti riikide tunnustamise protsessi ja Taanist sai esimene riik, mis taastas diplomaatilised suhted kõigi kolme riigiga. 1992. aastal võttis ta koos Saksa kolleegi Hans-Dietrich Genscheriga initsiatiivi Läänemeremaade Nõukogu (LMN) ja euroteaduskonna loomiseks.
Pärast paremtsentristliku valitsuse langemist, kus ta oli pärast 1993. aasta Tamili juhtumit ka asepeaminister, sai ta opositsioonijuhiks, kus ta töötas kuni 1998. aasta Taani üldvalimisteni, mille ta kaotas ühe kohaga. Kui Venstre oleks saanud 85 häält enam, oleks ta saanud peaministrina moodustada uue paremtsentristliku valitsuse. Ta otsustas poliitikast lahkuda. Tema pärijaks sai Venstre juhi kohal Anders Fogh Rasmussen, kellest sai 2001. aastal Taani peaminister.
Uus aktiivne Taani poliitika jätkus pärast Uffe Ellemann-Jenseni kümneaastast välisministriperioodi ning temast oli saanud Taani välis- ja kaitsepoliitikasse pöördepunkti tooja. Seda perioodi tuntakse Ellemann-Jenseni doktriinina.
Pärast seda kui Willy Claes oli sunnitud NATO peasekretäri kohalt 1995. aastal lahkuma, kandideeris sinna Uffe Ellemann-Jensen. Ta sai toetust USA valitsuselt, ent Prantsusmaa blokeeris tema kandidatuuri, eelistades Hispaania kandidaati Javier Solanat. Uffe Ellemann-Jensen isegi ei püüdnud oma poliitiliste kaotuste tõttu saadud pettumust varjata.
Pärast poliitikast lahkumist sai Uffe Ellemann-Jensenist Taani päevalehe Berlingske Tidende kolumnist ja Project Syndicate'i kaastööline.
Ellemann-Jensenist sai keskne tegelane vaidlustes, kus Taani päevaleht Jyllands-Posten otsustas 2005. aasta septembris trükkida 12 satiirilist koomiksipilti islami prohvetist Muhammadist. Oma kolumnis, vaid päev pärast koomiksipiltide avaldamist, arvas ta, et karikatuurid esindasid "tarbetut provokatsiooni", uskudes, et nad moodustasid omaette karikatuuri Taani "hindamatust sõnavabadusest". Ellemann-Jensen jäi selle seisukoha juurde kogu vaidluste aja, hoides terve aeg võimalust toetada Taani peaministri seisukohta selle üle, et valitsus ei saa ega tohiks võtta ajalehe vastu karmi otsuseid.
Uffe Ellemann-Jensen on alati kaitsnud oma eraelu. Siiski on teada, et teda huvitas jahindus ja kalapüük. Ta on ka mitme menuki autor. Eriti on talle toonud kriitikute laialdase tunnustuse ja austuse teosed välisministriperioodi ja külma sõja kohta.
Tunnustus muuda
- 18. veebruaril 1997 pälvis Ellemann-Jensen Maarjamaa Risti I klassi teenetemärgi.
- 18. detsembril 2002 pälvis Uffe Ellemann-Jensen Dannebrogi ordu Suurristi. Taanis on see poliitikute jaoks ebatavaline, kui peaminister ei saa Suurristi.
- 12. veebruaril 2010 sai Uffe Ellemann-Jensen Makedoonia Vabariigi kõrgeima tunnustuse – 8. septembri ordeni – oma panuse eest Taani ja Makedoonia suhete tugevdamise eest Makedoonia riigi algusaastatel 1990ndate alguses.
- 2020. aastal pälvis ta Endel Lippmaa mälestusmedali.[2]
Isiklik elu muuda
Uffe Ellemann-Jensen on Folketingi liikme Jens Peter Jenseni poeg. 1971. aastal abiellus ta oma kauaaegse elukaaslase Alice Vestergaardiga. Neil on neli last, nende seas ka Karen Ellemann.
Ilmunud raamatud muuda
- De nye millionærer, 1971
- Det afhængige samfund, 1972
- Hvad gør vi ved Gudenåen?, 1973
- Den truede velstand, 1974
- Økonomi, 1975
- Da Danmark igen sagde ja til det fælles, 1987
- Et lille land, og dog, 1991
- Olfert Fischer i Golfen, 1991, kaasautor koos Sv. E. Thiedega
- Din egen dag er kort, 1996
- Rent ud sagt – indfald og udfald, 1997
- Sådan set, 1997 kaasautor koos Erik Werneriga
- EU – derfor, 1998
- Ude med snøren, 2001
- Østen for solen, 2002
- FODfejl, 2004
Viited muuda
- ↑ Stephensen, Emma Klinker (28. juuni 2022). "Uffe Ellemann-Jensen bisættes". nyheder.tv2.dk (taani). Vaadatud 28. juunil 2022.
- ↑ Endel Lippmaa mälestusmedali pälvis endine Taani välisminister Uffe Ellemann-Jensen, Postimees, 19. oktoober 2020
Välislingid muuda
- CV of Chairman Uffe Ellemann-Jensen (Baltic Development Forumi veebisaidil)
- Commentary by Uffe Ellemann-Jensen (Project Syndicate'i veebisaidil)