Tuuletallaja

Tuuletallaja (Falco tinnunculus) on pistriklaste sugukonda kuuluv röövlind. Euroopas, Aasias ja ka paljudes Aafrika piirkondades on tuuletallaja kõige tuntum pistrik. Rahvapäraselt nimetatud tallaja ja tuuleveskikull[1]. Eestis on ta haudelind, läbirändaja ning ebaregulaarne talvitaja.

Tuuletallaja
suguküps isane
suguküps isane
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Pistrikulised Falconiformes
Sugukond Pistriklased Falconidae
Perekond Falco
Liik Tuuletallaja
Binaarne nimetus
Falco tinnunculus
Linnaeus, 1758
Falco t. t. läänepoolne levila (esineb ka Siberis) Kollane = rändlinnu pesitsemisala, roheline = aastaringne pesitsemine
Falco t. t. läänepoolne levila
(esineb ka Siberis)
Kollane = rändlinnu pesitsemisala, roheline = aastaringne pesitsemine
Tuuletallaja muna
Isaslind toob emaslinnule süüa. Saksamaa, Reichshof-Eckenhageni kirikumüür, 2021. aasta

Tuuletallaja on Eestis III kategooria kaitsealune lind, mis tähendab, et tema arvukust võib ohustada üksnes elupaikade hävimine[2].

Eluiga on neil 9-12 aastat, kuid mõnede isendite puhul on täheldatud eluiga isegi üle 24 aasta.[viide?]

Tuuletallajast on saanud ka levinuim Eesti poliitikuliste alamliik. Neile on iseloomulik riigijuhtimise imiteerimine, mille käigus nad sõtkuvad kiirete tiivaliigutustega ühe ja sama koha peal, jättes rahvale mulje näiliselt vilkast tegutsemisest. Tegelikult seiravad nad „tuult tallates” üksnes oma järgmist saaki. Kuna nende vaenlasteks on üksnes suuremad röövlinnud, mida siinsel levialal eriti ei ole, tunnevad nad end turvaliselt. Valijaid ja muid närilisi ning väikelinde nad ei karda.[viide?]

Tuuletallaja on enamikule inimestele tuttav kui avamaastikulind, kes teeb maantee ääres kestvat rappelendu, justkui ripuks ta traadi otsas. Levila põhjaosas on niisugune raplemine üsna ainulaadne: kui teised röövlinnud teevadki paigallendu, siis mitte nii pikalt. [viide?]

Raplev tuuletallaja on tavaliselt eksimatult äratuntav, eriti Põhja-Euroopas, kus stepi-tuuletallaja puudub. Aga tuuletallaja võib ka kõrgel tiirleda ning sageli püüab ta saaki (nt väikesi linde) varitsedes või ootamatute sööstudega nagu raudkull.[viide?]

VälimusRedigeeri

Tuuletallaja on võrreldes teiste röövlindudega väiksem, kuid laululindudest mõnevõrra suurem. Lindudel on pikad tiivad, püstine kehahoiak ja iseäralikult pikk saba[3]. Linnu sulestik on enamasti pruunikas või hall ja seda katavad tumedad täpid. Isasel hall pea, hall peenvöödtideta saba ning hajusate tähnidega telliskivipunane selg. Emaslinnu keha aga on kogu ülapool pruun, südamekujuliste tähnidega ning neid tähne leidub ka keha külgedel[4]. Mõlemal linnul on näha terav kontrast heledama küünartiiva ja tumedama labaosa vahel ning nende selg ja küünartiivad on mustavöödilised[5]. Alakeha ja “püksid” on neil heledad ja kaetud täppidega ning enamasti on neil silmast allpool tume triip.[viide?]

Nende keha üldpikkus on 32-39 cm, tiibade siruulatus 65-80 cm. Kehamass isastel on 180-225 g ja emastel 200-235 g[1].

Levik ja arvukusRedigeeri

Asustuslugu ja arvukusRedigeeri

Tuuletallaja siinne arvukus on hinnanguliselt 150-300 paari ja meil võib teda kohata aprillist septembrini.[viide?]

Suures osas hiiretoidulise ja seetõttu lühiajaliselt pidevalt kõikuva arvukusega tuuletallaja oli veel 20. sajandi keskel üks meie arvukamaid röövlinde, kelle arvukus on seejärel läbi teinud suure languse ja viimasel ajal mõningase taastumise. Liigi arvukuse muutused toimusid piirkonniti ebaühtlaselt. Tuuletallaja arvukuse kogutrend oli aastail 1994-2004 mõõdukalt kahanev, sealtpeale aga pöördus tõusule.[viide?]

Levik EestisRedigeeri

Tuuletallaja on Eestis levinud ebaühtlaselt, asustades peamiselt Põhja-Eestit (eriti Lääne- ja Kirde-Virumaad ning Kesk-Harjumaad), aga ka Lääne-Eesti maakondi. Saartel leidub tuuletallujat Saaremaal, Hiiumaal, Vormisl, Vilsandil ja Osmussaarel; 1976.-1982. aasta atlase ajal pesitses ta ka Muhus, Ruhnul, Abrukal ja Pranglil[6].

Olukord maailmasRedigeeri

Tuuletallaja on levinud Euroopas, Aafrikas ja Aasias. Eristatakse 11 alamliiki, neist nominaatvorm asustab Euroopat (v.a. Island ja Neenetsimaa), Põhja-Aafrikat ning suurt osa Aasiast. Aafrikas, Lõuna-Aasias ning Lääne- ja Kesk-Euroopas on tuuletallaja paiga- ja hulgulind, põhjapoolsed asurkonnad (sh. Eesti oma) on rändsed ning talvitavad Lõuna-Euroopast Aafrika lõunaosani.[viide?]

Tuuletallaja arvukuseks maailmas hinnatakse üle 5 miljoni isendi. Arvukus oli 1970.-1990. aastail kogu Euroopas peamiselt keskkonnamürkide kasutamise tõttu mõõdukas languses. Sel sajandil on maailmajao asurkonna seisund kas stabiliseerunud või jätkub nõrk langus.[viide?]

Lääne- ja Lõuna-Euroopas peamiselt paigalind, põhja- ja idapoolsemad asurkonnad rändsed. Eestis üldlevinud, kuid harvaks jäänud kultuurmaastiku-haudelind[4].

ElupaikRedigeeri

Elab mitmesugustes elupaikades suurlinnadest mägialadeni kuid valib tavaliselt lagendikega vahelduvaid metsatukkasid, suuremaid metsade servu, samuti talupuistuteid, eriti kuusehekke. Pesakohana võib ta kasutada ka pesakaste ning ehitisi ja nende varemeid näiteks on XIX sajandi teisest poolest teada tuuletalluja pidev pesitsemine Tallinnas Pika Hermanni tornis (aastani 1907).[viide?]

PesitsemineRedigeeri

PesapaikRedigeeri

Pesapaigaks valivad tavaliselt mõne kõrgema männi, harvemini kuuse või lehtpuu. Tavaliselt pesa ise ei ehita, vaid valib mahajäetud pesa või puuõõnsusi. Tuuletallajad on pesitsenud ka varemeis, kivitornides, pesakastides, varesepesades, puuõõntes ja kaljueenditel. [viide?]

MunadRedigeeri

Aprillist kuni juulini hoonekarniis ajal haub 3-6 muna. Munade haudumise ajal hangib isane lind toidupoolist, emane kannab hoolt munade ja järglaste eest. Munad on neil määrdunud valged, tihedate punapruunide ja kollakate laikudega. Munad kooruvad juuni keskel ja lennuvõimestuvad juuni lõpus või juulis. Pesakond püsib koos peaaegu kuni rände alguseni.[viide?]

ToitumineRedigeeri

Tuuletallajad hangivad oma saagi pesapaigast keskmiselt poole kilomeetri raadiusest. Nad söövad pisiimetajaid (eriti uruhiiri, otsides neid õhus rapeledes), roomajaid, suuremaid putukaid, mardikaid, sisalikke, vihmausse ja väikeseid linde.[viide?]

Kiirete tiivaliigutuste abil võib tuuletallaja püsida õhus peaaegu paigal ning saaki, hiirt või sisalikku märgates sööstab ta kiiresti nende suunas.[viide?]

HäälRedigeeri

Pesapaigal on linnud häälekad, seal kuuldub kiirete jadadena  terav läbilõikav “kii-kii-kii…” või kimedam “kvikvikvi…” või ka üksikuid “kii” -hüüded. Mangumishäälitsusena on venitatud värelev kiunumine “kr`r`iìi".[viide?]

Peamised ohudRedigeeri

Kultuur- ja avamaastikuliigina on tuuletallaja peamised ohutegurid seotud põllumajandusega. Ühest küljest mõjutab liigi seisundit toitumiseks kohase avamaastiku muutumine sobimatuks pestitsiidide kasutamise ja/või liiga intensiivse põllumajanduse tõttu. Teiselt poolt kahandab toidubaasi arvukust ja kättesaadavust maaharimise lakkamine ja sellega kaasnev võsastumine. Otsese saastamise suhtes ei näi tuuletallaja kuigi tundlik olevat, mida näitab suhteliselt kõrge asustustihedus keemiakombinaatide ümber jm. tööstusmaastikul Virumaal.[viide?]

LisadRedigeeri

Sarnased liigidRedigeeri

Tuuletallajal on mitmeid sarnaseid liike nagu stepi-tuuletallaja, raudkull, väikepistrik ja punajalgpistrik.

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 "Tuuletallaja". bio.edu.ee. Vaadatud 13.11.2022.
  2. Tiina Kangro (14. märts 2014). "Tuuletallajad". ohtuleht.ee. Vaadatud 13.11.2022.
  3. "Tuuletallaja". ossa.emu.ee. Vaadatud 13.11.2022.
  4. 4,0 4,1 Lars Jonsson (Lars Jonsson, 1992; Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000). Euroopa linnud. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 156, 157. {{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aasta= (juhend)
  5. Jonathan Elphick, John Woodward (2003). RSPB Linnud, fotodega varustatud Euroopa lindude välimääraja. London: A penguin Company. Lk 199.
  6. Jaanus Elts, Andrus Kuus, Eerik Leibak (2018). Linnuatlas. Tartu. Lk 322, 323.
  7. "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.

VälislingidRedigeeri