Trikāta kirik

kirikuhoone Lätis

Trikāta kirik on luteri kirik Lätis Trikātas. See on Trikāta kihelkonnakirik.

Trikāta Jaani kirik
Trikāta kirik
Riik Läti
Asukoht Trikāta
Esmamainimine 1225
Koordinaadid 57° 31′ 51″ N, 25° 41′ 48″ E

Hoone on riikliku kaitse all olev muinsusmälestis.[1] Ka kiriku altar, kantsel ja Kristust kujutav reljeef on riikliku kaitse all olevad kunstimälestised.[2]

Ajalugu muuda

Arvatakse, et esimene kirik rajati Trikātasse juba aastal 1224, nõnda on tegemist Läti alade ühe vanima kirikuga.[3] Aastal 1225 külastasid Trikātat Wilhelm Modenast, piiskop Albert, Sēlija piiskop Lambert ja Läti Henrik.[4] Wartberge Hermanni Liivimaa kroonikas on mainitud, et kui Johann I von Lunen suri, olid kirikud ehitatud Volmarisse, Astijärvele, Võnnusse ja Trikātasse. Kirik on rajatud vanasse hiiepaika.

Aastal 1695 ehitati kirikuhoone ümber, selle portaalile lisati Karl XI monogramm. Aastal 1698 põles kiriku puidust osa maha. Aastal 1725 alustati kirikuhoone taastamist, ühtlasi rajati selle juurde kohalike mõisnike tarbeks ka kalmistu, mille ümber ehitati aastal 1775 kivist piirdeaed.

Aastal 1858 palkas Jaunbrenguļi mõisa omanik Nikolaus Johann von Transehe ehitusmeistri Mārcis Sārumsi, et see ehitaks kirikule uue uusgooti stiilis torni, mis valmis aastal 1859. Kiriku oreli valmistas Erfurdi orelimeister August Martin aastal 1867, kell valati Bochumis aastal 1875. Altari lasid valmistada Tiepole mõisa omanikud Torklused aastal 1896.

Aastal 1924 kirikut remonditi. Aastal 1938 võeti käsile uus remont, mille käigus uuendati kiriku interjööri. Töid juhatas arhitekt Pauls Kundziņš.

Esimene teadaolev kirikuõpetaja oli Johann von Schedingen, kes oli sealne pastor aastal 1507. Esimene teadaolev luteri pastor oli Michael Burchard, kes oli seal kirikuõpetaja aastal 1567.

Viited muuda

  1. http://mantojums.lv/lv/piemineklu-saraksts/6880/
  2. Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija
  3. Caune A., Ose I. Latvijas viduslaiku mūra baznīcas. 12. gs. beigas – 16. gs. sākums. Enciklopēdija. Rīga: Latvijas vēstures institūta apgāds, 2010. – 441. lk
  4. Henriku Liivimaa kroonika; XXIX

Välislingid muuda