Transtekstuaalsus
Transtekstuaalsus on kirjandusteadusliku tekstianalüüsi mõiste, mis tähistab ühe kirjandusliku teksti seotust teistega[1]. Transtekstuaalsus osutab suhtele, mis ühendab mingite kindlate omaduste või tunnuste alusel, kas varjatult või nähtavalt, ühe teksti teisega. Transtekstuaalsus on üks intertekstuaalsuse teoreetilisi käsitlusi.
Mõiste võttis kasutusele kirjandusteadlane Gérard Genette teoses „Palimpsestes“ (1982). Tema intertekstuaalsuse teooria tegeleb kõige olemuslikumalt kirjandustekstide poeetikaga[2]. Genette’i järgi jagunevad seosed kirjanduslike tekstide vahel alates kõige konkreetsemast ja lõpetades kõige abstraktsemaga viide kategooriasse:
- intertekstuaalsus
- paratekstuaalsus
- metatekstuaalsus
- hüpertekstuaalsus
- arhitekstuaalsus
Nimetatud kategooriad ei ole täiesti eraldiseisvad, vaid ühes tekstis võib erineval moel avalduda mitu kategooriat[3]. Raamatus „Palimpsestes“ käsitleb Genette peamiselt hüpertekstuaalsust, arhitekstuaalsust vaatleb ta oma varasemas teoses „Introduction à l'architexte“ (1979), paratekstuaalsust aga raamatus „Seuils“ (1987).
Intertekstuaalsus muuda
Intertekstuaalsus avaldub pragmaatilise suhtena, kus üks tekst on teises tekstis mingil moel nähtav. Intertekstuaalsus võib esineda tsitaadi, allusiooni või plagiaadina.[4] Mõiste „intertekstuaalsus“ võttis kasutusele Julia Kristeva, ent tema käsitluses on intertekstuaalsus laiem kui Genette’i teoorias, kus see on vaid üks transtekstuaalsuse avaldumisvormidest. Samuti ei tohiks Genette’i intertekstuaalsuse käsitlust segi ajada intertekstuaalsuse uurimisvaldkonnaga kirjandusteaduses.
Paratekstuaalsus muuda
Paratekstuaalsus tähistab teksti suhet oma tekstiliste omaduste ehk paratekstidega. Paratekstid on põhitekstist väljapoole jäävad tekstiosad, mis mõjutavad lugeja ootusi ja arvamusi teosest, näiteks pealkiri, alapealkiri, sisukokkuvõte raamatukaanel, ees- või järelsõna, pühendus, illustratsioonid jm.[5] Näiteks raamatu puhul annavad paratekstilised elemendid, nagu kaaned, kujundus, avaldamisinformatsioon jm tekstile raamistiku, mis on mõistetav juba enne raamatu lugemist[6].
Metatekstuaalsus muuda
Metatekstuaalsus on teksti suhe oma metatekstidega. Metatekst on enamasti mitteilukirjanduslik kirjutis, mis käsitleb, kommenteerib, tõlgendab või analüüsib teksti, näiteks raamatuarvustused, luuleanalüüsid jm.[7]
Hüpertekstuaalsus muuda
Hüpertekstuaalsus tähistab seost, mis tekib varasema ehk hüpoteksti ja hilisema ehk hüperteksti vahel olukorras, kus hüpertekst on mingil määral hüpoteksti põhjal kirjutatud. Erinevalt kommenteerivast või analüüsivast metatekstist jäljendab, teisendab või mugandab hüpertekst hüpoteksti.[8] Hüpertekstid võivad olla igasugused kirjanduslikud paroodiad, travestiad, pastišid ja karikatuurid, näiteks Thomas Manni „Doktor Faustust“ võib vaadelda Johann Wolfgang Goethe „Fausti“ hüpertekstina. Selliseid tõsisema tooniga hüpertekste nagu „Doktor Faustus“ nimetab Genette kohandusteks.[9]
Arhitekstuaalsus muuda
Arhitekstuaalsus viitab teksti suhtele ülejäänud kirjandusega kõige laiemas, taksonoomilises mõttes. Arhitekstuaalsus (võrreldav arhetüübiga) osutab teksti ja kirjandusžanrite süsteemi vahelistele suhetele, st kirjandusteose žanrilisele kuuluvusele. Mõnikord on kirjandusteose arhitekstuaalne suhe raamatukaanel määratletud (nt krimi- või ulmeromaan). Leidub ka näiteid, kus teose pealkiri või alapealkiri annab tekstile kindla arhitekstilise omaduse[4], näiteks Marie Underi luulekogu „Sonetid“ viitab arhitekstuaalsele suhtele juba pealkirjas.
Viited muuda
Kirjandus muuda
1. Genette, Gérard. Palimpsests. Literature in the Second Degree. Lincoln, London: University of Nebraska Press. 1997.
2. Mihkelev, Anneli. Vihjamise poeetika. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. 2005.
3. Genette, Gérard. Paratexts: Tresholds of Interpretation. Cambridge: Cambridge University Press. 2001.