Vikipeedia

Kutsikasolge

(Ümber suunatud leheküljelt Toxocara canis)

Kutsikasolge (Toxocara canis) on üks levinumaid koerlaste parasiite. Lahksuguline helmint (nugiuss) on täiskasvanuna 9–18 cm pikk, kollakasvalge ja leidub enamasti lõpp-peremehe soolestikus. Täiskasvanud koertel põhjustab solge tavaliselt asümptomaatilist haigust, seevastu võib kutsikatele olla tugev infektsioon surmav.[1][2]

Kutsikasolge

Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Ümarussid Nematoda
Klass Secernentea
Selts Ascaridida
Sugukond Solkmelised Toxocaridae
Perekond Toxocara
Liik Kutsikasolge
Binaarne nimetus
Toxocara canis
Werner (1787)

Peremeesorganismiks on üldiselt selgroogsed, harva ka selgrootud.[3] Inimesed haigestuvad fekaal-oraalsel teel kutsikasolkme munadega, harvem halvasti töödeldud lihasaadustega, milles leidub parasiidi nakatamisvõimelisi vorme (nt kana-, sea- või veiseliha termiliselt ebapiisavalt töödeldud tooted). Kutsikasolkme põhjustatud toksokariaasil on kaks vormi: vistseraalne ehk siseelundite toksokariaas ja silma ehk okulaarne toksokariaas rändvastne.[4]

Vältimaks haiguse kandumist tiinelt emakoeralt kutsikatele, on ennetatav anthelmintne ravi rangelt soovituslik. Efektiivsete anthelmintsete ravimite alla kuuluvad püranteel, fenbendasool, selamektiin.[5]

Morfoloogia muuda

Täiskasvanud solge on tüüpiline ümaruss, mille ristlõige on ümar ja keha on kaetud kaitsva kutiikuliga. Ussil on võimalik eristada "ogalist" peapoolset osa ja peenemat sabaosa. Isane uss on 9–13 cm pikk ja 0,2–0,25 cm lai ning emane uss vastavalt 10–18 cm pikk ja 0,25–0,3 cm lai. T. canis munad on ümarad või ovaalsed, paksu krobelise seinaga, diameetriga 27–85 μm.[1]

Nakatumine ja elutsükkel muuda

Kutsikad (koerad) võivad nakatuda toksokariaasi enamasti kahel moel: nakatunud ema kaudu vahetult kas enne või pärast sündi, või keskkonnast süües teise looma solkme munadega nakatunud väljaheiteid, nakatunud hiirt või muud looma. Koera organismi sattunud munad kooruvad ning neist saavad vastsed, kes on võimelised läbima seedetrakti seina. Järgnevalt vastsevormid sisenevad veresoontesse ja liiguvad edasi esiteks maksa siis kopsualveoolidesse ja trahheasse ning sealt köhimise kaudu neelatakse ümaruss tagasi seedetrakti. Rände ajal toimub nugiussi areng. Kutsika soolestikus saavad noored ussid täiskasvanuks ja hakkavad omakorda mune munema.[6]

Inimene on solkmetele parateenseks ehk mitteadekvaatseks peremeheks, kelles parasiidi vastsed ehk larvid rändavad verega eri elunditesse ja kehaosadesse, kuid täiskasvanuks ei arene. Rändvastsed võivad kahjustada maksa ja kopsu, aga rännata ka silmadesse ja kesknärvisüsteemi. Sellised vastsed võivad koes kapselduda ja säilitada nakatamisvõime (kui on tegemist nt närilisega, keda süües nakatub koer) kuni peremehe elu lõpuni. Ka üksainuke larv võib olla inimesele patogeenne.[7] Tavalisemateks sümptomiteks ongi nakatunud organismi tugev allergiline reaktsioon.

Ravi muuda

Inimeste jaoks, kes kannatavad kutsikasolkme sisikonnainfektsiooni all, kasutatakse ravimitena albendasooli, mebendasooli ja tiabendasooli. Koerte ja kutsikate usstõvede ravimiseks kasutatakse anthelmintikume. Parim ravi kutsikatele on ravi püranteelpamoaadiga.[8] Lisaks helmintide vastasele ravile on soovitav lemmikloomi ravida ka nahaparasiitide tekitatavate haiguste vastu. Kasutatakse nt looma nahale määrimiseks selamektiini, mis vereringesse imendudes ravib efektiivselt ka lestadest, sügelistest ja kirpudestpõhjustatud haigusi, s.h hoiab ära ka looma nakatumise lülijalgsete abil levivate haigustega.[7]

Ennetamine muuda

Toksokariaasi nakatumist pole võimalik täielikult vältida, mistõttu soovitatakse loomadele teha regulaarset ussitõrjet: kuuekuuseks saamiseni iga kuu, edasi neli korda aastas. Roojaproov võib olla heaks meetodiks kutsikal nakkuse tuvastamisel.[7] Inimeste puhul on heaks ennetuseks regulaarne kätepesu, liha kuumutamine õigel temperatuuril ning jälgimine, et väikelapsed ei sööks mulda. Kuna inimeses kutsikasolge täiskasvanuks ei saa, siis inimese fekaalides ussi mune ei leidu – diagnoosimine vastava sümptomaatika alusel ja immuunmeetoditega.[9][10][11][12]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 Svobodová, V. et M. Svaboda. (1995). Klinická parazitologie psa a kočky. ČAVLMZ.
  2. ↑ Jurášek V, Dublinský, P. et al. (1993). Veterinárna parazitológia. Príroda a.s. ISBN 80-07-00603-6.
  3. ↑ Gillespie, S. H. (1988). "The epidemiology of Toxocara canis". Parasitol Today. 4 (6): 180–182. doi:10.1016/0169-4758(88)90156-1. PMID 15463080
  4. ↑ Despommier, D. (2003). "Toxocariasis: clinical aspects, epidemiology, medical ecology, and molecular aspects". Clin Microbiol Rev. 16 (2): 265–272. doi:10.1128/CMR.16.2.265-272.2003. PMID 12692098
  5. ↑ The Merck Vet Manual. http://www.merckvetmanual.com/?cfile=htm/bc/23505.htm. (Vaadatud 7.11.17)
  6. ↑ WebMD: Better information. Better health. https://pets.webmd.com/dogs/roundworms-dogs#1. (Vaadatud 7.11.17)
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Solkmed. http://www.koer.ee/Solkmed.html. (Vaadatud 7.11.17)
  8. ↑ Macpherson, C. N. (2013). The epidemiology and public health importance of toxocariasis: a zoonosis of global importance. Int J Parasitol. 43(12-13):999-1008
  9. ↑ Lassen, B.; Jokelainen, P. (2016). "Survey of the Presence of Toxocara spp. Eggs in Dog Feces in Tartu, Estonia". Vector Borne Zoonotic Dis. 16 (3): 212–214. DOI:10.1089/vbz.2015.1895. PMID 26854385.
  10. ↑ Lassen, B.; Janson, M.; Viltrop, A.; Neare, K.; Hütt, P.; Golovljova, I.; Tummeleht, L.; Jokelainen, P. (2016). "Serological Evidence of Exposure to Globally Relevant Zoonotic Parasites in the Estonian Population". PloS one. 11 (10): e0164142. DOI:10.1371/journal.pone.0164142. PMID 27723790.
  11. ↑ "Toxocariasis." Parasites. Centers for Disease Control and Prevention. https://cdc.gov/parasites/toxocariasis/treatment.html (Vaadatud 7.11.17)
  12. ↑ "Toxocariasis: Background, Pathophysiology, Epidemiology". https://emedicine.medscape.com/article/229855-overview (Vaadatud 7.11.17)

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kutsikasolge&oldid=6324975"