Toshio Hosokawa

Jaapani helilooja

Toshio Hosokawa (jaapani keeles 細川 俊夫 Hosokawa Toshio; sündinud 23. oktoobril 1955 Hiroshimas) on jaapani helilooja. Ta kirjutab tänapäevast klassikalist muusikat. Tema looming on tuntud nii kodumaal kui ka läänes.[1]

Toshio Hosokawa

Elu ja haridus muuda

Toshio Hosokawa sündis Jaapanis Hiroshimas. Pärast klaveri, harmoonia ja kontrapunkti õppimist Tokyos asus T. Hosokawa 1976. aastal õppima Berliini Kunstiülikooli Isang Yuni juurde. 1983–1986 õppis ta Freiburgi konservatooriumis Klaus Huberi ja Brian Ferneyhough' käe all.[2]Klaus Huber julgustas teda uurima jaapani muusikatraditsiooni ning tema mõjul suunduski Hosokawa 1985. aastal üheks semestriks Jaapanisse tagasi, et uurida sealset traditsioonilist muusikat ja filosoofiat.[3]1980. aastal osales ta esimest korda Darmstati nüüdismuusika kursustel, kus esitati ka tema loomingut. Hiljem on ta osalenud samadel kursustel juba õppejõuna. Sellest ajast peale on tema teoseid esitatud nii Euroopas kui ka Jaapanis, ta on omandanud rahvusvahelise tuntuse.

Muude auhindade seas on ta pälvinud ka auhinnad Rheingau Musikpreis (1998) ja Duisburger Musikpreis (1998). Ta võitis Berliini Filharmooniaorkestri 100. juubeli puhul korraldatud kompositsioonikonkursi.[4]

Aastatel 1989–1998 oli helilooja iga-aastase Akiyoshidai Rahvusvahelise Kaasaegse muusika Seminari kunstiline juht ja korraldaja. Alates 2001. aastast on ta olnud Jaapani Takefu Rahvusvahelise muusikafestivali kunstiline juht. Alates 2004. aastast on ta külalisprofessor Tokyo Muusikakolledžis.[5]

Hosokawa elab vaheldumisi Jaapanis Naganos ja Saksamaal Mainzis.[6]

Looming muuda

Hosokawa on kirjutanud nii orkestriteoseid, soolokontserte, kammermuusikat kui ka filmimuusikat. Ta on kasutanud oma muusikas nii klassikalisi instrumente kui ka Jaapani traditsioonilise muusika instrumente. Tema loomingus on kuulda nii lääne muusika mõjusid kui ka jaapani traditsioonilise muusika mõju. Hosokawa seostab kompositsioonilist protsessi zen-budismi kontseptsioonidega ning selle looduse sümbolistliku tõlgendustega. Näiteks teoses "In die Tiefe der Zeit" (1994) esindab tšello naiselikku printsiipi, akordion mehelikku printsiipi, ümbritsevat kosmost pilvede ja õhu kujul esindavad aga keelpillid. Iga noot on oluline ning paigutub omal moel vaikuse ruumi, vastandudes vaikusele.[7]

Õpingute ajal Jaapanis viibitud semestri jooksul tutvus ta zen-õpetlase Kakichi Kadowakiga, kes oli ka orientaalse filosoofia õppejõud Sofia ülikoolis. Kakichi jaoks oli kalligraafia harjutamine igapäevane meditatiivne praktika. Hosokawa on kalligraafia filosoofilist õpetust üle kandnud ka oma muusikasse, võrreldes sageli oma muusikat kalligraafiaga.[8] Üks Hosokawa tuntumaid teoseid on orkestrile kirjutatud "Circulating Ocean" (2005), mis valmis Salzburgi festivali tellimusel ning kanti ette Valeri Gergievi juhatusel. Tuntud on ka klaverikontsert "Lotus under the Moonlight", mille esiettekanne toimus 2006. aastal austusavaldusena Mozartile. Hosokawa esimene ooper "Vision of Lear" valmis 1998. aastal, esiettekanne toimus Müncheni biennaalil. Selle ooperiga demonstreeris Hosokawa oma oskust põimida kokku ida ja lääne traditsioone. Lavastuslik pool esindas modernset läänelikku mõtlemist, muusikas oli kasutatud jaapani nooteatri elemente ning kõik see tugines Shakespeare'i renessansiaegsele draamale. Ooperi "Matsukaze" esmaettekanne toimus 2011. aastal Brüsselis (lavastaja oli saksa koreograaf Sasha Waltz). Hosokawa on käsitlenud ka aatomipommikatastroofi oma kodukohas Hiroshimas oratooriumiga "Voiceless Voice in Hiroshima" (1989/2000–01). [9]

Teosed muuda

Ooperid muuda

  • "Vision of Lear" – ooper kahes vaatuses
  • "Hanjo" – ooper ühes vaatuses
  • "Matsukaze" – ooper ühes vaatuses, 5 stseeni
  • "The Raven" – monodraama metsosopranile ja 12 instrumentalistile.
  • "Stilles Meer" – ooper ühes vaatuses

Oratooriumid muuda

  • "Voiceless Voice in Hiroshima" solistidele, jutustajatele, koorile, elektroonikale ja orkestrile (1989/2001)

Orkestriteosed muuda

  • Preludio (1982)
  • In die Tiefe der Zeit
  • Ferne Landschaft I (1987)
  • Ferne Landschaft II (1996)
  • Ferne Landschaft III-seascapes of Fukuyama (1996)
  • Circulating Ocean (2005)
  • danses imaginaires (2007)
  • Woven Dreams (2009–10)
  • Meditation (2011–12)

Kontserdid muuda

  • Flöödikontsert Per Sonare (1988)
  • Tšellokontsert (1997)
  • Voyage II fagotile ja ansamblile (1997)
  • Puhkpillikontsert Moment of Blossoming (2010)

Kammermuusika muuda

  • Landscape V shō-le ja keelpillikvartetile (1993)
  • Silent Flowers keelpillikvartetile (1998)
  • Deep Silence (2002), shō-le ja akordionile Gagaku stiilis, selle osadena:
  • Cloudscapes - Moon Night
  • Wie ein Atmen im Lichte
  • Sen V
  • Blossoming keelpillikvartetile (2007)
  • Kalligraphie keelpillikvartetile (2007)
  • Lied II (リート Ⅱ) vioolale ja klaverile (2008)
  • Für Walter sopransaksofonile ja klaverile, löökpillidele ad libitum (2010),
  • Spell (呪文) sooloviuulile (2010)
  • Lullaby of Itsuki: from Japanese Folk Songs viiulile ja klaverile (2011)
  • Threnody: Tōhuku maavärina ohvrite mälestuseks (哀歌 −東日本大震災の犠牲者に捧げる−) soolovioolale (2011)
  • Water of Lethe klaverikvartetile (2016)

Vokaalmuusika muuda

  • "Renka I" sopranile ja kitarrile (1986)
  • "Three love songs" vokaalile ja altsaksofonile (2005)
  • "Drei Engel-Lieder" sopranile ja harfile (2014)

Koorimuusika muuda

  • "Ave Maria” segakoorile (1991)

Täielik loetelu on leitav kirjastaja Schott Music kodulehelt.

Viited muuda

  1. BRAHMS. Ircam. "Toshio Hosokawa". (prantsuse keeles) 9.12.2017.
  2. BRAHMS. Ircam. "Toshio Hosokawa". (pr kl) 9.12.2017.
  3. T. Hosokawa "Future of music". Loeng California ülikoolis 2002. http://www.rogerreynolds.com/futureofmusic/hosokawa.html 11.12.2017.
  4. Naxos Records. "Toshio Hosokawa. Biography". 11.12.2017.
  5. Schott music. "Toshio Hosokawa". 9.12.2017.
  6. Schott music. "Toshio Hosokawa". 9.12.2017.
  7. Schott music. "Toshio Hosokawa". 9.12.2017.
  8. T. Hosokawa. "About Noh Opera". 2002 loeng. California ülikool. http://www.rogerreynolds.com/futureofmusic/hosokawa.html 11.12.2017.
  9. Schott music. "Toshio Hosokawa". 11.12.2017.